Teisipäev, 25. detsember 2012

Raamatuklubi uudised nüüd ka Facebookis

Kohati mulle tundub, et minu laste elu käib vaid läbi Facebooki. Ma saan neile sealtkaudu kõige lihtsamalt teateid saata, ma näen millega nad tegelevad kui nad pilte üles laevad ja ma saan kontrollida kellega nad suhtlevad. Lihtne eks. Vahest tundub mulle, et maailma lõpetaks pöörlemise kui Facebooki poleks. 'Kuid sellest pole midagi. See võib isegi hea olla. Nüüd on meil kõigil võimalus saada info uutest postitustest oma FB lehele. Tulge vaadake üle ja hakake sõbraks! https://www.facebook.com/Raamatuklubi Hetkel automaatseid postitusi Facebooki ei toimu. Kuid hoian jooksvalt kõigel silma peal. Seega- palun vabandust kui toimuvad viivitused. Maria

Pühapäev, 23. detsember 2012

Pille Gerhold, Minu Brasiilia

Selle raamatu võtsin kätte, kuna Pille teostas minu ammuse unistuse: elas vihmametsas! Äratundmisrõõmu tundsin juba raamatu esimestest lehekülgedest peale. Autor õppis bioloogiat ja polnud rahul sellega, et maailmas vihmametsad hukkuvad, aga tema uurib lehtede kaldenurka varre suhtes. Ja sebis end niikaugele, et läks kaheks aastaks Brasiilia vihmametsa koguma materjali oma doktoritöö jaoks- lehelõikajate sipelgate eluviiside kohta. Neelasin raamatu läbi mõne õhtutunniga, sest mulle oli kohutavalt põnev kõik, mida Pille läbi elas. Alates kirjeldusest, mis teaduslikke aparaate nad metsa tirisid ning mis meetodeid nad uurimisel kasutasid, kuni selleni, mis puuviljadega saab Brasiilias maiustada ja kuidas vihmamets lõhnab. Atlandi ookeani vihmametsas on 20 000 taimeliiki, Eestis 1400! Hästi tore oli Pille kohanemise lugu. Brasiilia tundub eestlasele väga võõras ja teistmoodi, lisaks imelisele loodusele lokkab seal kuritegevus, vägivald, korruptsioon, vaesus, haigused jne. Aga inimesed on rõõmsad! Pille sai piisavalt vihastada ja toriseda mõnede kohalike iseärasuste peale, aga teise Brasiilia aasta alguses ütleb ta nii: „Mis on brasiillaste rõõmsa meele saladus? Mis see ka poleks, otsustan teha sellest oma elu suurima õppetunni ja loobuda virinast. Jeitinho brasileiro tähendab brasiillaste ainulaadset elukunsti, mille abil elatakse mängeldes üle ka kõige hullemad katastroofid. /...../ Seda võrreldakse eksistentsialisimiga ja selle juured on sügaval rahva ajaloolisele kogemusele toetuvas uskumises, et maailma kulgemist koos selle heade ja halbade külgedega ei ole üldiselt võimalik muuta.” Jah! Iga eestlase peaks kasvõi korra elus kuumale maale elukooli saatma, et me õpiksime oma kaamosest ja endassesulgumisest natukenegi lahti laskma. Ega tänase 15 külmakraadi ja vileda tuulega pole kuigi kerge naeratades tänavatel käia... „Minu” raamatuid võib üldjoontes jagada kahte lehte. Ühed autorid leiavad, et riik, kuhu nad on sattunud, on suht jama ja kulutavad tohutult energiat kohanemisele, võõrustajate kritiseerimisele ja ümber kasvatada püüdmisele. Teised võtavad vabalt ja vahel küll nurisevad, kuid lasevad endale õpetada kõike, mida võõra maa kommetel ja inimestel neile õpetada on. Sellised autorid sümpatiseerivad mulle tunduvalt rohkem ja Pille kuulub kahtlemata nende hulka. Mina olin „Minu Brasiiliat” lugedes vaimustunud ja õhinas võibolla osalt sellepärast, et olen ka hariduselt bioloog ja aastaid Lõuna-Ameerikast unistanud, aga arvan, et raamat on põnev teistelegi. Kirjasõna kõrgpilotaaži ja filosoofilisi mõtisklusi raamatust ei leia, see-eest jääb soe tunne, nagu oleks kohvikus kohanud kulunud teksadega sõpra-maailmarändurit ja kuulanud õhtu otsa tema haaravaid reisijutte.

Laupäev, 22. detsember 2012

Hille Karm, Taevas ja maa

Hille Karmi lapsepõlve- ja noorusemeenutuste raamat Taevas ja maa oli mulle Petrone Prindi Aja Lugu sarjast kolmas. Esimesena rabas jalust vihane Hvostov, siis hoopis leebemalt Nasta Pino. Karmi raamatu algus tundus natuke heietuslik. Nagu vanemad inimesed ikka oma lapsepõlvest räägivad stiilis „meil aiaäärne tänavas”. Turvaline ja ilus elu, hoolimata raskustest, majanduslikust viletsusest ja muust. Hille loo teeb põnevaks see, et ta kasvas kirikuõpetaja peres. 1950-1960 oli aeg, kus kõike kirikutega seonduvat halvaks pandi ja mõnitati. Algul väike laps usaldas tingimusteta oma vanemaid ja uskus ka Jumalat nii, nagu rikkumata lapsehing seda teeb. Murdeeas aga sai tal teistest erinemisest kõrini. Isegi õpetajad ütlesid- muidu tublid ja toredad lapsed, aga vaesekesed vaat mis perekonda sündinud. Hille otsustas olla nii nagu teised, astus komsomoli ja rabeles aastaid eesrindliku ja aktiivse noorena. Hing kripeldas küll, aga teisalt oli vahva ka, kõik need aktiivilaagrid ja kokkutulekud ja malevad. Kui Hvostovil oli võõrvõimu ja ideoloogia suhtes algusest peale „puss risti” (nagu meil mägieestlased ütlevad) ja ta otsustas (või ka ei otsustanud) kannatada, siis Karm tahtis täiel rinnal elada. Alternatiivi ju ei olnud! Ta ütleb: „Me kõik mängisime tol ajal seda mängu, võibolla tunduski toonane elu osaliselt mänguna, muidu olnuks võimatu selles riigis elada. Teine võimalus oleks olnud end mängust välja lülitada, nagu rahvaste mängus palliga pihta saades. Ent mina ei tahtnud olla kõrvaltvaataja, see oleks olnud mulle loomuvastane. Mina tahtsin olla mängus sees – sees oli aga võimalik püsida ainult mängu reegleid järgides.” Minu lapsepõlv algas paar aastakümmet hiljem ja minul polnud mingit võõrvõimu painet, sest ei mina ega mu vanemad polnud teistsugust elu näinudki. Komsovärk hakkas juba tänu ärkamisajale kustuma, kui sellesse ikka jõudsin, aga pioneer meeldis mulle küll olla, minagi aktiivilaagris olen käinud ja taidluskavu esitanud. Saan aru, et kogu selle komsomoli trillatralla taga olid täiesti tavalised noored inimesed, kes püüdsid edukalt kooli lõpetada ja elus edasi jõuda. Propaganda saadab meid ju ka praegu: saa edukaks, teeni ja kuluta, saavuta ja sahmerda, saa ja sahkerda, sa oled seda väärt, võidab see, kel surres rohkem asju. Lihtsalt ideoloogia on muutunud. Hille teismeliseea iseenda ja oma vanemate tõekspidamistega protestimisest oli tore lugeda. Kuigi see oli väga raske – otsustada lahti öelda sellest, mida sulle kodus alati õpetatud on, ja minna teistega kaasa. Hiljem ta siiski jättis komsomolivärgi, läks leeri, leppis vanematega ja Jumalaga. Hille pastorist isast jäi mulje, kui tõelisest boheemlasest. Teda külas algul peetud isegi napsivennaks, kuna normaalne inimene ei käi ju alati rõõmsa näoga ringi, viisikest ümisedes. Meie pastor oli/on ka selline :) Raamatus oli toredaid detaile-märksõnu, mis ka minu lapsepõlves olulised olid: mängimine klaasikildudega, salmikud, vesipildid,soome kelgud, kartulivõtt kolhoosis, metsaistutamine.. Tuttavlik tundus lugeda tolle aja kärekülmadest, lume- ja härmatiserohketest talvedest. Teleka ja arvutiteta talved, hoopis suuskade ja uiskudega! Mulle meeldis, kuidas Hille käis kooli ajal ketrusvabrikus tööpraktikal, nagu nad kõik pidid käima, ja nii raske oli öötööl, et ninast hakkas verd jooksma. Siis Hille lubas endale, et läheb edasi õppima, maksku mis maksab, ja õpib, kuni pea võtab. Samas ta sai austuse nende ametite pidajate vastu ja ütleb, et ei mõista tänapäeva koolijuht X-i, kes esimesse klassi tulijatele lubab – ärge kartke, see kool ei tee neist autojuhte ega müüjaid. Nagu need oleksid ametid, mida peaks põlgama! Raamatust inspireeritud mõtteid valikute, teistest erineda julgemise ja südametunnistuse kohta jätkus päris pikaks ajaks. Loo lisaväärtus on tõhus põlvkonnaportree, ajastu, mida mina tean vaid oma ema-isa mustvalgetelt fotodelt vanades nahkkaantega albumites. Tahaksin, et minu ema minuga maha istuks ja räägiks oma lugu: mis teda õnnelikuks tegi, mida ta kartis, millest unistas. Aga minu ema ei taha enam oma kunagistele unistustele mõelda... Tänud autorile, et sain aimata, millistes oludes see põlvkond kasvanud on.

Esmaspäev, 3. september 2012

Nora Roberts- O´Hurley saaga 2-4 Dance to the Piper

Teine raamat räägib Maddy O´Hurley armastuse leidmise loost. Maddy on tantsijanna, kes saab peaosa uues muusikalis, kus ta mängib stripparit. Selle muusikali patroon ja rahaline toetaja on plaadistusfirma Valentine Records mille tegevjuhiks on Reed Valentine. Reedi jaoks on maailm must ja valge. Ja naised on tema jaoks kõik ühtemoodi halvad. Kuna Maddy ohjad oma kätte võtab, siis pole Reedil muud teha kui temaga kaasa minna, kuigi kõigel piirid. Reedi oma jõuab ühel hetkel kätte ning Reedi isa on sunnitud päästma noored südamed. Raamatust saab lugeda milline on ühe tantsijanna argipäev. Tema treeningutest ja söömisest ja sellest kuidas julge pealehakkamine ja sihikindlus on olulised. Nora Robertsi puhul imetlen ma alati tema tehtud kodutööd. Kui esimene raamat räägib hobuseid pidavast taluperenaisest ja teine raamat tantsijatari elust siis kolmas räägib filmistaari tavalisest tööpäevast võtetel. See millest neljas raamat jutustab pole mul veel õrna aimugi. Aga ma olen kindel, et see on täpselt sama põnev kui eelmised.

Nora Roberts- O'Hurley saaga 1-4- Viimane Aus Naine

Ma võin lugeda midaiganes ja jõuda jälle Nora Robertsini. Ma naudin tema kirjutatud raamatuid. Mulle meeldib tema stiil. Ja see, et ta kirjutab järgnevaid raamatuid, kus tegelased on sulle tuttavad esimesest raamatust ja taustalood on teada ning kuidas kõik tema lood on täiesti erinevad. Sel korral siis : Nora Roberts tutvustab O'Hurleysid, sädeleva ande ja särisevate kirgede dünastiat. Kui seks müüb, siis müüvad ka valed – eriti siis, kui paljastatakse tõde. Ja küüniline ajakirjanik Dylan Crosby teadis, et lihtsa lese etendus, mida Abby O'Hurley talle mängis, ei ulatunud tõe ligigi. Siin pidi olema mingi saladus. Tal polnud vaja teha muud kui võtta appi sarm, kustutada tuled ning naine sosistab talle kõik saladused. Kui just naine ei avasta enne tema omi... https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?204380 Raamat haaras kaasa, ma lugesin seda inglise keeles, ega oska seetõttu kommenteerida kui hea tõlge on. Kuid üldiselt on need üsna head olnud. Siiski, ma olen avastanud inglise keeles lugemise võlu. Audioraamatu fännidele siis need raamatud on ka MP3na olemas.

Pühapäev, 2. september 2012

Gert Helbemäe - Ohvrilaev

Lugesin "Ohvrilaeva" esmakordselt gümnaasiumi ajal kohustusliku kirjandusena. Mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et olin mitu päeva hiljemgi veel justkui raamatu mõju all. Sellepärast ilmselt tuligi nüüd uudishimu see üle lugeda, et meelde tuletada, mis seal köitis ja kas see on ka peaaegu kümme aastat hiljem veel olemas.

"Ohvrilaeva" peategelane Martin Justus on ajaloo- ja filosoofiaõpetaja, Sokratese fänn, kes hindab avarat mõttemaailma ja vaimsust. Ta seisab üsna kaugel praktilisest elust, mida Justuse jaoks esindab tema naine, kellest mööda elamine on juba ammu omavahelise ükskõiksuseni jõudnud.

Justuse tutvumine ja suhe juudi neiu Isebeliga seotakse raamatus antiikfilosoofiast tuntud müüdiga Delose saarele sõitvast ohvrilaevast, mille äraoleku ajal (30 päeva jooksul) on riigis keelatud surmaotsuste täideviimine. Müüdi tutvustamine raamatu algusosas loob tooni, mis juba eos vihjab sellele, kuidas lugu lõpeb. Justuse ja Isebeli suhe ongi nii kirglik võib-olla just seepärast, et see on varjutatud peagi saabuva paratamatu lõpu teadmisest.

Esile tõstmist väärib ka Justuse suhe tema teismelise tütrega. Mees justkui hindab ennast läbi tütre ning tunneb, et suutes tüdruku päästa (ema eeskujul) pinnapealseks muutumisest, on ta ka ise rohkemat kui keskpärane inimene halli massi hulgast.

"Ohvrilaev" on raamat inimestest, kes tahavad elada, kuid omaenese hinge orjaks olemise tunne ei lase sel soovil täituda.

Kolmapäev, 8. august 2012

E. L James- Fifty Shades of Freed

Kolmanda raamatu alguseks olin ma omadega täiesti läbi. Ma luban, et selle raamatu kuulamine on üks intensiivne tegevus. Koguaeg on väga põnev. Kuigi, kolmanda raamatu alguseks oli ka selge, et see seksi osa hakkas juba igavaks muutuma. Või.. noh ma vähemalt arvasin seda. Ja kui kõik läheb väga hästi, siis raamatus on alati keerdkäigud ja korraga on kõik väga halvasti. Ja kuna meespeategelane võitleb oma deemonitega ning eeldab alati kõige halvemat, siis pööratakse nii mõnedki lihtsad või siis vähe raskemad situatsioonid lootusetult pea peale. See, et lapsele on vaja head ja turvalist kodu, et ta saaks täiskasvanuna hakkama nii enda ja teiste emotsioonidega tuleb sellest loost väga hästi välja. Sellest triloogiast saab selgeks, et terve rügement psühholooge ei saa vastu armastusele ning 21 aastane noor naine saab hakkama 28 aastase fifty shades of fuckt up mõistusega. Leides tänu oma armastusele ja juhuslikele kokkulangevustele vastused. Ning tõestades nii iseendale, oma ja mehe perekonnale, et ta ei ole üks tavaline "gold digger" vaid ta päriselt armastab oma värsket abikaasat. Kujutlege, mis tunne võib olla emal, kes pärast 24 aastat saab oma poega lõpuks ometi kallistada ja seda tänu ühele väiksele vaprale naisele... See raamat ei ole ainult seks ja "kinky fuckery". Neis raamatuis on ka palju muud. Ja ma pean tunnistama, et see on väga hästi kirja pandud. Kuna ma eestikeelset versiooni lugenud pole, siis ma ei saa vastutada selle eest, et kui hästi see tõlgitud on. Aga selliseid raamatuid tulebki lugeda inglise keeles. Sest see keel on palju rikkam ja võimalusterohkem. Kui kedagi huvitavad audioraamatud, siis palun küsige. Üks raamat on keskmiselt 20 tundi pikk. Head lugemiselamust!!!! 2013 aastal lubatakse ka filmi sellele triloogiale.

Pühapäev, 5. august 2012

E L James- Fifty Shades Darker

Triloogia teine raamat. Kui ma esimese raamatu kuulamise lõpetasin kell neli hommikul pisarais, siis vaatamata täiesti erinevatele maailmadele läheb kahe peategelase Anastasia Steeli ja Christian Grey lugu edasi. Nüüd mõõdetakse aega päevades, mitte kuudes ja aastates. Ja kui peaaegu igal päeval juhtub midagi nii palju, siis peavad loo peategelased tänu neile sündmustele kindlasti muutuma. Kuid kuhu need muutused välja viivad? Kas Christiani minevik varjutab lõplikult nende suhte? Ma naersin, ma nutsin ja nautisin hea lugemist/kuulamist. Ma pean tunnistama, et näitlejanna Becca Battoe loeb lugu kaasahaaravalt ja võimalik, et see annab raamatule omamoodi midagi juurde. Kuid ma olen kindel, et ise lugedes saab see lugu veel omakorda midagi juurde. Mul on triloogia tellimus juba Amazonist välja vaadatud. Varuge endale aega ja nautige, ning ärge üle mõelge.

Reede, 3. august 2012

E. L. James- Fifty Shades of Grey

Lugesin SEDA artiklit ja mulle tundus, et seda raamatut ma tahan lugeda. Miks? Sest väga sageli olen ma pidanud veenduma selles, et kui öeldakse, et oi kui lapsikult on kirjutatud ja ma ei tea mida veel, siis ootab lugejat tegelikult ees hoopis mõnus ladus lugemine. Ja selliste raamatute puhul on kindlasti oluline lugeda raamatut inglise keeles. Olenemata sellest, et peategelased koguaeg muudkui murmur´ivad omavahel. Kui ma raamatut netiavarustest otsisin leidsin hoopis audioraamatud ja ... Esimene raamat triloogiast on mul nüüd siis läbi kuulatud. Kokku 15 tundi. Aega kulub rohkem. Kuid mulle sobis lugeja rütm ning see, et ma sain klapid peas mittemidagi tehes lihtsalt kuulata. Raamatust.. Kes otsib emotsiooni- siis seda selles raamatus on, sest lehekülgede viisi ja mitte ainult- peatükkide viisi kirjeldusi lembehetkedest ja loo hargnemine ning teema- mis on täiesti ebareaalne. Kui kõik on valmis alla neelama vampiirid ja nõiad ja teab mida veel, siis nüüd on keegi kirja pannud midagi, mis on justkui tabu või vähemalt midagi millest ei räägita. Kui palju teate teie sellistest suhetest? Üldse sellest midagi? Kas see on hullem kui armastada vampiiri? Kes on põhimõtteliselt ju juba surnud... Ma luban, et igav lugedes/kuulates ei hakka. Ja ma olin isegi sunnitud internetis selle teema kohta väheke rohkem uurima. Lihtsalt ma ei olnud kogu selle teema peale üldse varem niimoodi ja sellest vaatenurgast mõelnud. Ma ei tea kuidas on eestikeelse tõlkega, aga inglise keelne jutt on ladus, tundub, et kodutöö on kirjanikul tehtud ning intriigi on rohkem ja veel. Ja- varuge endale siis raamatu lugemiseks/kuulamiseks aega. Ma lõpetasin kuulamise täna hommikul kell 4, et siis paar tundi magada enne kui tööle tulla.

Pühapäev, 29. juuli 2012

Reeli Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"

159 lk 2012, Tänapäev

"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha. Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast. Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis. Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.

Laupäev, 28. juuli 2012

Richard Branson- Süütust kaotades, minu elulugu

Sir Richard Branson on üks minu iidoleid. Kui üldse kellegi poole üles vaadata, siis tema poole. Mitte ainult sellepärast, et ta on väga edukas ärimees, vaid pigem sellepärast kuidas ta oma äri ajab. See kuidas ta maailma näeb, ning mida ta reaalselt on ära teinud. Ma olen varem lugenud Richardi raamatut ärist. Seekord siis väheke rohkem tema pereelust ning kujunemise loost. Tema vanematest, lapsepõlvest ning abieludest. Kuid loomulikult ka samas ärist, sellest kuidas ta kasvas koos omaettevõtetega ja on suures plaanis jäänud ikka selleks “paljasjalgseks hipiks” kellena ta alustas. Tema elulugu on sama põnev kui ükskõik milline seiklusjutt. Ja kui veel mõelda, et see on kõik päriselt sündinud…

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Raimond Kaugver- Disko

Selle raamatu puhul polnud mul õrna aimugi, millega tegu on. Kuid olles endiselt eelmise raamatu lainel, siis avasin raamatu hea usuga. Ja ma ei pidanud pettuma. Kirjanik on lisaks loo edasi andmisele ka selgitanud "suitsupauside" ajal kuidas ja miks ta midagi on teinud, kust saavad kirjanikud nimed oma tegelastele, kust tulevad isiksused ja kuidas see kõik jutuks kokku kirjutatakse. Raamat räägib jällegi koolielust, kuid nüüd on luubi all noore õpetaja elu väiksemas maakoolis. Ma täielikult nautisin iga sõna, mis oli kirja pandud ja mulle tundub, et kirjanik on kirjutades sama tundnud. Peategelane- Aleks Künnapuu- kelle ümber kogu lugu hakkab lahti hargnema on loo alguses 26 aastane noormees, kes pärast ülikooli suunati kolmeks aastaks maakooli tööle. Ta lubas direktorile, et ta jääb sinna täpselt kolmeks aastaks, kuid seal oldud aja pühendab ta ennast täielikult koolile ja õpilastele. Tema pühendumist märgatakse ka mujal ning Aleksi ülikooliaegne tuttav rajooni haridusosakonnast mainib, et tema suhe abielunaisega on nendeni jõudnud. Samal ajal kaalub väikelinna kooli direktor oma ameti mahapanemist ja koha Aleksile pakkumist. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu ette planeeriti ning üks ja teine ei sobi omavahel kokku. Tuleb teha otsuseid, valida. Samas- sa võid ju oma plaane teha, kuid saatusel (kirjanlikul) on omad teed ja mõtted ning kõik ei lähe planeeritult. Mõnusat lugemiselamust! Raimond Kaugver

Teisipäev, 24. juuli 2012

Raimond Kaugver- Kas ema südant tunned sa?

Ma olen seda raamatut lugenud kunagi, kui olin teismeline. Probleemne teismeline, keda ähvardas Kaagverre saatmine. Seda küll mitte kooli poolt, sest mu ema suutis alati kõik asjad ära siluda, vaid minu onu poolt. Igatahes ähvarduseks see jäi vaatamata sellele, et mina ennast ei parandanud. Ma ei mäleta neid muljeid ja emotsioone toona, kui ma seda raamatut lugesin. Küll seisis too raamat mu kapi peal pikka aega. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis tõenäoliselt kellegi osava käekesega sinna pandult. Võimalik, et mul on hea meel, et ma seda raamatut toona lugesin. Aga ma lugesin siis kõike mis mulle kätte sattus. Seekord haaras selle raamatu raamatukogust mu mees. Kaanepilt tõi kohe mulle meelde miski mälestustesähvaku lõhnade ja piltidena, aga midagi täpsemat mulle ei meenunudki. Lugesin raamatu läbi peaaegu, et ühe hingetõmbega. Kõik mis kirjas oli, oli mulle tuttav, kui selle uuesti üle lugesin, kuid ometi ei mäletanud ma sellest raamatust niipalju, et ma oleksin teadnud mis edasi saab. Raimond Kaugver on täiesti fantastiline kirjanik, kelle sulg jookseb paberil libedalt ning kelle mõtted on lihtsad ja selged, tegelased väljakujunenud isiksused või vähemalt iseloomuga ning kogu tegevus vastava õhustiku ja olemusega nii tõepärane. Kuna aastat 1988 ma juba ujutan ette ning inimesi, kes on sündinud aastatel 1950 kandis kujutlen ma samuti ette 30-40 aastasena ning too ajastu ja kõik mis selle ajastu kohta kirjas on.. Kõik see saab minu mõtteid juurde minu mälestused ja emotsioonid, lõhnad, maitsed... Ma olen selles ajas elanud. Ma olen olnud üks neist, kellest see raamat räägib. Ma ei tea, kas mul on vedanud, või mitte, et ma olen täna siin ja praegu tänu oma kogemustele. Raamat räägib loo läbi ühe meesõpetaja silmade. Tema naine sureb ootamatult, ning ta otsustab minna teise linna, teise kooli. Temast saab 10nda klassi klassijuhataja. Ootamatult saab ta teada, et üks tema klassis olev tüdruk on tema tütar. Tütar, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud. See kuidas areneb õpetajate omavaheline tutvus, koostöö noortega ning millised sündmused sundisid õpetajaid külastama Sindi ja Kaagvere erikoole- peab igaüks raamatust ise lugema. Ma luban, et see on elamus omaette. Autor juhib sind kindlakäeliselt ja midagi ilustamata läbi tollase eluolu ning lisab sinna juurde selget mõistust ja arukust. Ta ei lasku haletsusse vaid pigem kirjeldab kõike ausalt ja lihtsalt ning jätab emotsionaalse rolli raamatu naistegelaste kanda.

Neljapäev, 3. mai 2012

Kerttu Rakke - Seitse aastat seebiselt

Ma vist pole varem midagi Kerttu Rakke sulest lugenud. Ja ma pole ka Kodu Keset Linna seriaali vaadanud. Hea küll. Loomulikult olen ma seda näinud ja mingil määral ma teadsin, kuidas ja mis seal toimus ja kes on kes. Aga aeg, millal see eetris oli lihtsalt ei sobinud mulle. Kerttu on teinud tänuväärse töö ja kõik need seitse aastat ilusti kaantevahele kirjutanud lühikokkuvõttena. Ma olen selle üle väga tänulik. Ja see, et ta kirjutab nii ladusalt on ainult suur boonus. Ma olen varem ainult kuulnud, et tema raamatud on head, aga ma pole päris kindel, miks ma midagi varem lugenud pole. Raamatus saab teada nii Kerttu isiklikust elust, kui ka seebiseriaalist. Täiega soovitan lugeda.

Madis Jürgen. Liibanon 2011

Seda, et Eesti ratturid eelmisel aastal pantvangi võeti, seda teavad kõik. Korraga on meile teada selline koht nagu Bekaa org... Kogu selle teema ümber on olnud palju meediakajastusi, palju arvamusi ja veel rohkem oletusi. Siiski on tegemist ühe sõpruskonna looga. Õnnelikult lõppenud looga. Madis Jürgen on sellest loost vorminud raamatu. Raamatu, mida on ladus lugeda ja mis annab meeste tundeid üsna ehedalt edasi. Mehed räägivad kordamööda, läbisegi ja korraga. Räägitakse igapäevast, erilistest asjadest, vangistajatest, sellest mida tahaks teha kui kodus oleks. Lootusetusest ja lootusest ja väikestest asjadest mis meestele rõõmu tegid. Ma pean tunnistama, et Madis Jürgen on loo nii ladusaks jutuks kokku pannud, et kohati kipub ununema see, et see kõik on päriselt juhtunud.

Neljapäev, 9. veebruar 2012

Gregory F. Farrell „ Naljakad tööintervjuud“

Tegemist on, nagu pealkirigi ütleb, tööintervjuusid kirjeldavate lühijuttudega. Lood ei ole ainult naljakad, vaid ka hoiatavad. Mulle meeldis, et iga loo alguses oli toodud vanasõna või ütlemine, millele tasub mõelda. Samuti oli iga loo lõpus kokkuvõtvalt kirjutatud järeldus loo kohta. Kõik lood olid õpetlikud.
Mõned head ütlused:
„Igaüks võib ninuli lennata-oluline on uuesti jalule tõusta.“
„Mõningaid vigu ei anna parandada. Kui mõni selline juhtub, pange see kõrva taha ja õppige oma veast.“
„Kohates takistust, ärge andke alla. Hingake sisse ja kaaluge kõiki võimalusi. Leidlikkusest ja visadusest võib kasu olla.“
„Mõnikord olete te lihtsalt üle kvalifitseeritud. Kui Michelangelo oleks tööd otsinud, oleks olnud tõsine viga teda maja värvima palgata.“
„Alati on liiga vähe aega, et midagi korralikult teha, ent asjade ümbertegemiseks on aega alati laialt.“
„Kui kõik märgid näitavad, et teid tahetakse vaid ära kasutada, on lihtne pakkumisest keelduda.“

Teisipäev, 17. jaanuar 2012

Merit Raju "Leia oma tee"

Üks parimaid jõulukingitusi oli raamat „Leia oma tee“, mis räägib peamiselt võimelikest elu muutustest töömaastikul, kuid on suureks toeks ja abiks ka muudes elu aspektides. Raamatus on väga hästi kirjeldatud võimalusi, kuidas tööelus muutusi teha, peamiselt on keskendutud oma äri üles ehitamisele ja kodus töötamisele. Lisaks teoreetilisele poolele on toodud ka näiteid elust enesest ning kuidas praktikas raamatus toodud teavet on võimalik kasutada. Kuna autor tegeleb joogaga, siis on ta ka sellest aspekte raamatusse põimunud. Raamat on hästi jaotatud peatükkideks, seda on kerge lugeda, kuid samas on palju mõtlema panevaid kohti.

Kõik algab inimesest endast. Tuleb välja selgitada, mida tahetakse tegelikult elus teha. Seada eesmärgid ning nende poole püüdlema hakata. Mulle meeldis, et ära olid toodud ka ettevõtjana töötamise takistused ehk kõik pole roosamanna, mis teistsuguse eluga kaasneb. Oluline on kuulata oma südamehäält, mis ütleb, mida tahetakse teha, kuid ei saa mööda vaadata ka meid ümbritsevast keskkonnast, kuhu me peame oma soovide ja püüdlustega sobima.

Mõned head mõtteterad raamatust:

  • Teadlik olla tähendab, et sa ei käitu, hinga, osta, räägi, mõtle, söö, tööta, seksi ega sõida autoga automaatselt, vaid sa paned tähele, kuidas ja miks sa seda teed ning mis tunde see sulle annab.
  • Kõige hullem viirus, mis meid, lääne inimesi on tabanud, on mõtteviis, mis lükkab kõike toredat edasi.
  • Vali amet, mis sulle siiralt meeldib ja sa ei pea enam päevagi töötama.
  • Kui keegi filmiks su päeva, milline film sellest tuleks?

Soovitan antud raamatut lugeda isegi, kui pole plaanis töökohta vahetada, sest sealt saab muudki head mõtlemisainet.

Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Carlos Ruiz Zafón- Ingli mäng

Võtsin raamatu kätte tänu soovitusele. Tavaliselt on nii, et sa juba tead, kas soovitaja soovitused meeldivad sulle või mitte. Seekord ma kohe ei teagi, tavaliselt mulle meedivad need raamatud, mida tema mulle soovitab.
Haarasin raamatu suure õhinaga laupäeva õhtupoolikul ja eile õhtul lõpetasin. Pm lugesin kuni magama jäin ja ärgates haarasin uuesti raamatu.
Ma ei saanudki kuni lõpuni aru, aks mulle see raamat siis meeldis või ei.
Kogu teema oli kaasahaarav ja põnev. Dialoogid- mida oli väga palju- olid mõnusad. Tegelased värvikad ja tegevusaeg ja koht- huvitavad.
Samas.. ma ei saanud päris täpselt aru, et mis ikkagi toimus. See on selline raamat, kus sul on koguaeg tunne, et kirjanik jätab mdiagi välja ütlemata ja alles kõige lõpus sa siis kas saad aru ja teada mis see oli või ei.
Kogu lugemise prosess oli tõeliselt lahe. Tundus, et kirjanik oli mõnusalt kirjutades aega viitnud ning lasknud oma peategelastel väheke hullata.
Raamat ise räägib 1920 aasta Bartseloonas aset leidvatest sündmustest, mille keskmes on üks kirjanik. Kõigepealt tema kirjanikuks saamise lugu ja siis edasi juhused, mis viisid ta üha pöörasematesse seiklustesse.
Värvikad kõrvaltegelased. Patroon- kes teda aitas. Naine- keda ta armastas. Sõber- kes oli olemas. Kirjastajad, advokaadid, politseinikud, minevikuvarjud, noored kodust põgenevad tüdrukud ja saladused.
Kusjuures põnevust jagus ja nii mõnedki kohad olid ikka väga värvikalt kirja pandud. Nagu ma juba enne mainisin, siis kirjanik ilmselgelt lubas tegelastel aegajalt hullata ja teha mis nad tahavad, aga siis võttis ohjad jälle oma kätte.
Kuna tegemsit on ainult natukene armastusromaaniga, sest mis iganes raamatus peab alati armastus ka sees olema, siis saan seda raamatut ka teistele soovitada. Üle 400 lehekülje mõnusaid seiklusi 1920 aasta Bartseloonas. ahjaa!!! Natuke müstikat oli ka kogu selles loos...

Blog.tr.ee