Neljapäev, 18. november 2010

Paolo Coelho "Brida" ja "The Witch of Portobello"

Siin Indias või vähemalt minu tutvusringkonnas on hetkel mingi Coelho-epideemia lahti läinud. Kõik loevad teda. Sattus minugi kätte kaks tema teost ja närisin end nendest läbi. Ikka veel ei kuulu Coelho fännide ridadesse, aga oli üsna huvitav, kuidas meesterahvas kirjutab noorte naiste iseenda avastamisest ja otsingutest. Sellest, kuidas alati oleks justkui miskit kuskil veel, mis kõigile kättesaadav pole. Ja kuidas tuleks leppida sellega, et elus ongi palju asju, mida ei saa ega ole mõtet püüdagi lahti seletada. Ja et natuke maagiat ei tee kellelegi kurja.
Mõlemad raamatud olid üsna ühte auku endas erilised võimed avastanud naistest, nende õnne ja armastuse otsingutest, kannatustest ja katsetustest. Esimesest leidsin enda jaoks uue nägemuse seksi kohta ja mõtte, et on vahe, kui kõiki viit meelt kasutad. Teine oli kirjutatud üsna huvitavas vormis läbi väga mitme isiku. Autor kirjutab, et keegi kirjutab kellestki, korjates kokku teiste inimeste kirjeldusi. Huvitav, kui palju tema raamatutel tõepõhja all on. Ja ta suutis mind raamatu püandiga üllatada. Terve raamatu jooksul valmistati mind ette üheks lõpuks, aga siis tuli midagi muud.
Coelhot on üsna keeruline lugeda, kui kõigest aru saada tahad, sest see pole tavaline mina armastan sind, miks sa ei või mind ka armastada tekst. Tegu on millegi palju abstraktsemaga, aga samu mõtteid kordas ta mõlemas raamatus. Kahjuks varem loetutest ei mäleta enam piisavalt võrdlemiseks. Ja mulle meeldivad tema mõtted, et armastus lihtsalt on ja hingesugulasi on kaugelt rohkem kui üks siin maailmas. Parem oleks, kui neid ükshaaval kohtaks. Ja et tuleks välja astuda oma mugavusetsoonist, sest sel viisil võid õppida midagi uut. Arenemine käib läbi enda proovile panemise. Ja ta jätab otsad raaamtutes mõnusalt lahti. Ei anna ilusaid vastuseid. Ei lasku klišeedesse ja jätab maagia kõrval ruumi arigsematele tulemustele.
Ei teagi, kumb teos rohkem meeldis. Tagakaanekirjelduse põhjal pidasin rohkem esimest enda raamatuks, aga tuli välja, et ka teisest oli midagi kõrva taha panna. Näiteks see, et inimestele meeldib kummardada midagi kauget. Sedasi on ohutum ja julgem. Segane jutt tuli.

Kolmapäev, 3. november 2010

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Ei tea, kas oleksingi muidu selle raamatu ostnud, aga esimene lause algab sõnadega "Clew' lahe..." Elasin kunagi Iirimaal majas vaatega Clew' lahele, nii et juba esimestest sõnadest tekkis isiklik suhe. Iga järgmise leheküljega sai selgemaks, et tegu oli hea ostuga ja suhe jätkub. Kuigi Ballinacroagh' nimelist linnakest ei ole päriselt olemas, võiks seda nime kanda ilmselt ükskõik milline Iirimaa lääneranniku väikelinn.

Iraanist on põgenenud kolm õde, kes avavad Iirimaa läänerannikul konservatiivses väikelinnas pärsia söögikoha. Kuigi põhitegevus toimub Iirimaal, on sekka põimitud minevikku Iraanis...
"Nagu šokolaadi keeduvesi" kohtub Maeve Binchyga parimates "Chocolat"' traditsioonides. Ühesõnaga, väga hea. Nappide kirjeldustega täiesti väljajoonistatud tegelased, kõvasti kohalikku koloriiti, valesti sõlmeseotud saatused, aga sealjuures mitte imalmagus, vaid selline krõps ja vürtsikas. Tõlge on ka korralikus eesti keeles, tundub mulle. Boonuseks on hulk huvitavaid retsepte, mis ahvatlevad järele proovima...

Aigi Vahing Valik

Aigi Vahingi debüütromaan Valik sattus mu kätte täiesti isklikel põhjustel. Olime kolleegid ning ühel sügispäeval kliendikohtumiselt kontorisse jalutades teatas ta nii muuseas Niguliste kiriku esisel platsil, et sõidab ära Ameerikasse. Et ta pole seda veel kellelegi rääkinud, aga sõidab peatselt. Küsimuse peale mida ta seal teha plaanib ei osanud ta sel hetkel veel vastata.

Ja nii ta läkski, ühendus katkes ning nüüd ilmus raamat. Seega ei ole ma tõenäoliselt sugugi adekvaatne seda teost hindama ja arvustama, sest lugesin seda vaid selleks, et teada saada kuidas tal läheb. No ei lähe. Või just vastupidi, nüüd juba läheb..

Ma pingutasin kõvasti, et tema kirjeldusi ja tundmusi tõeliselt mõista. Aga tean, et ei jõudnud sammu kauguselegi. Kes ei ole millestki (ega kellestki) sõltuvuses olnud, ei suuda iial aru saada, mis tunne see tegelikult on kui oled otsustanud loobuda, hakata paranema.. Kui ületamatu võib tunduda tühinegi samm. Minusugune ütleks lihtsalt, et no ära siis söö (nii palju) või kui söömata ei saa, no ära siis oksenda. Ehk et tõenäoliselt on see raamat suurepäraseks toeks inimesele, kes samuti mõne sõltuvuse käes vaevleb ning sellest välja tulla soovib. Ehk et inimeselt inimesele, just neile mõistetavas keeles.

Aga Aigi keel on ilus. Väga oskuslik sõnakasutus ning kaunid laused. Kirjutatud hingega, ahastusega, põlgusega, väsinult, eufooriliselt, kainelt, kohati segaselt (mis on kindlasti taotluslik).

Lisaks sellele, et sain heita pilgu oma kolleegi käekäigule, sain siiski midagi veel. Mõttepoja - kui palju võib me ümber olla inimesi, kelle sisemine ja välimine mina ei klapi.. Ja kui kohutav ning valus võib see vastuolu neile inimestele endile olla. Nagu Aigi näite puhul.. mitte iial, mitte ii-al-gi ei oleks ma arvanud, et tema sees midagi sellist toimub. Me ümber keerleb igavene maskeraad.. Me lihtsalt ei tea seda. Võib olla ongi muidugi parem..

Ka Jumala käsitlus on mõnus (vot ei tulnud tabavamat sõna:-)). Meis kõigis on ju sisemine tung uskuda kellessegi või millessegi, mis on kõrgem, vägevam, hoidvam.. Kellelt saab jõudu ja armastust. Ometi on tihti tõrge uskuda sellisesse Jumalasse, kelle on loonud me kujutlusse usuõpetuse tunni õpetaja.. Või lendlehti jagavad missionäärid.. Või see pilt, mis on Kaarli kiriku altari kohal. Raske on mõelda Jumalast kui ühest mehest, kes on taevas. Aigi kirjeldatud Jumal aga võiks olla nii mõnelegi päästerõngaks Tema leidmisel.

Kokkuvõtteks. Raamat on loetav. Alguses ajas närvi, enne keskpaika hakkas igav ja siis ühel hetkel ei saanud enam käest. Tekitas omamoodi sõltuvuse ;-) Aga shokolaadi ning küpsiseid selle kõrvale süüa ei saa..

Roy Strider "Minu Mongoolia"

Eksitav pealkiri. Peaks olema pigem “Mina ja minu ekspruut reisil Mongoolias”.
Selles mõttes sarnaneb Roy lugu pisut Justini “Minu Eestiga”, et suur roll on armastusel. Kui Justinil läks oma kunagise pruudiga hästi, siis Royl väga mitte ja suure osa raamatust täidavad tema mõtisklused ja püüded lahendada ebamäärases seisus suhet.
Ausalt öeldes sai raamatust Mongoolia kohta natuke liiga vähe teada, oleks tahtnud rohkem lugeda mongolite kui rahvuse olemusest, nende tavadest ja elust aga kuna lugu ise oli nii köitev, vaatan sellest puudusest mööda. Autor on hea jutustaja ega lase pinget käest, ükskõik, kas ta räägib oma tunnetest või autoga loksumisest mööda lõputut kõnnumaad.
Võrreldes viimati loetud Gruusiaga tundub Mongoolia külm, tuuline ja kõle. Aga seegi ei seganud. Sarnaselt Gruusia raamatule jäi autorile võõrsil väga südamesse üks hingeke ja see on väga armas sisuliin.
Mulle meeldis väga just mitmete Minu-raamatute puhul häirinud kritiseerimise puudumine. Saame teada, et Mongoolias on mitmeid taunitavaid tavasid ja ebameeldivaid nähtusi aga Strider kirjutab sellest kõigest kuidagi kõrvalseisja pilguga, arvustamata, budistlikult kõigel ebameeldival endast mööda voolata lastes. Ta kõnnib ja vaatab, mõtleb ja mõtestab. Elukogenud ja rahulik rändaja, mitte aktiivne sekeldaja. Sümpaatne.
Neil hetkedel, kui autor mõneks ajaks pruudi unustab ja tegeleb aktiivselt oma sisemaailma asemel välise keskkonna uurimisega, on kole põnev. Näiteks kolistades kloostrites, intervjueerides illegaalseid kullakaevureid või ronides ihuüksi kõrge mäe otsa. See viimane oli tõeline ekstreem. Ja mulle meeldib, et kui juhtuvad ekstreemsused, või muud kummalised, natuke hirmutavad sündmused, püüab ta seda mõtestada, sest miski siin maailmas ei juhtu niisama.
Raamatu puuduseks pean pildimaterjali. Saan aru, et Mongoolia ongi suures osas hallikas maa aga ikkagi oleks tahtnud näha mustvalgete fotode asemel värvilisi. Pühade joonistuste ja rahvuslike mustrite värve, Gobi kõrbe ja mägede tonaalsust.

Blog.tr.ee