Margaret Moore- Minu isanda soovil

Ma armastan ajaloolisi armastusromaane. Eriti neid, mis on väga hästi kirjutatud.
Kõigepealt pean kiitma autorit, et kodutöö on tehtud. Ajastiku söök, riietus, olustikukirjeldused.

Kuid loo juurde. Alguses on tunda, et ei saa kuidagi vedama ja raamat tundub isegi natuke igav. Kuid siis läheb järjest põnevamaks. Peategelasi ei jäeta eriti üksi ning paari nädala jooksul toimunud sündmuseid on kirjeldatud nii elavalt, et kohatu tunned kuidas ise seiklustes osaled.
Põnevuse puudumise üle ei saa ka kurta. Lisaks õukonnaintriigidele ja armumisele on loos kuninga vastu suunatud vanenõu. Ja loomulikult selgub kõik alles lõpus.

Leedi Adelide on lubanud, et ei abiellu mitte kunagi. Ta on koos oma kahe õega selle vande andnud peale oma türannist isa surma. Isa oli lubanud tüdrukud anda mehele, eks maksavad nende eest rohkem, ning kui peigmehe kandidaadid soovivad kaupa enne proovida, siis rebib ta neil isiklikult riided seljast.

Adelide, kes on jäänud ilma vanemateta, läheb õukonda, et seal kuninga kaitsealusena tagada turvalisus nii endale kui oma õdedele. Ta mängib peenet mängu, et hoida eemal kõik vallalised mehed. Samas on ka kuningal soov temaga sängi jagada, sest ta on vieldamatult kõige kaunim naine kogu õukonnas. Ta ise peab oma säravat ilu, mida teised daamid kadetsevad, koormaks.

Kõik toimib kuni seltskonda saabub kaunis rüütel. Rüütel, kes on kaotanud lahingu ning pikalt vangis istunud. Rüütel, kellele on olulised au ja sõnapidamine.
Mehe unistuses on abielu naisega, keda ta tõeliselt armastab. Tema isa suhtus naistesse hullemini kui koertesse ning kasutas neid oma suva järgi.

Kuid selleks, et päästa oma poolvenda vangist, peab ta leidma rikka pärijanna, kellega abielluda, et saada kokku raha oma venna väljalunastamiseks.

Kuigi leedy Adelide ei tundu olevat eriti varakas, on ka temal omad saladused.
Sündmused sunnivad kahte peategelast teineteise poole. Juhused ja seltskonna keelepeks sunnivad neid vastu võtma otsuseid, mis näiliselt on mõlemale vastumeelt.

Mai Loog- Minu Tai

Tai on minu jaoks koht, kuhu ma pole kunagi eriti igatsenud reisida. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuigi enamus neist on eelarvamuslikud.

Sellest kõigest sain ma aru Minu Taid lugedes. Olles läbi lugenud vaaid esimese viiendiku teatasin ma, et tahan sinna elama minna! Tõsiselt ka. Mitte üksi turistina, vaid elama. Raamatu autor tõsiselt armastab seda maad. Sest mina juba armastan seda maad. Lugedes tekib lihtne ja mõnus tunne. Midagi sellist mis on kuskil muinasjutus. Seal on kõik lahe, muretu, Sanukk maak maak (väga väga lõbus).

Tegelikult ma muidugi ei lähe sinna veel niipea, kuid on hea lugeda ja unistada.

Soovitaksin raamatut lugeda kindlasti neil, kes Taisse reisile lähevad. Just enne reisile minekut.
Ja kui sa ei tea kuhu järgmise puhkuse ajal minna, siis loe seda raamatut ja tahad Taisse.

Lihtsal ja kergel moel on kirjeldatud kohalikke tavasid, poliitilisi olukordi ja ajalugu.