Laupäev, 27. september 2008

Hans Salm - Viie luure agent

Kuna ma olen hetkel sukeldunud krimimaailma, siis mõtlesin, et peaks ennem, kui ma unustan selle emotsiooni, mis tõi raamat Hans Salm - Viie luure agent, ka selle siia kirja panema.



«See raamat on Teise maailmasõja murdlainetesse sattunud Eesti noorte meeste saatusest, kes püüdsid luurajatena anda oma panuse võitlusesse kodumaa eest. Nad olid eri ajal ja eri moel põgenenud Soome, saanud seal sõjalise ettevalmistuse luurekursustel: osalenud dessantgrupi Erna ja luuregrupi Haukka tegevuses Eestis või teeninud vabatahtlikuna Soome sõjaväes. Mõned neist kuulusid Saksa luuregruppi Tümmler.
Raamatu keskseks teemaks on Toomas Hellati ja temaga koos Haukka viimasest paadist Eestisse maha jäetud meeste saatus.
Toomas Hellatit on Eesti ajakirjanduses kiidetud taevani kui väljapaistvamat vabadusvõitlejat. Teised on teda tegevuse eest KGB agendina isegi tšekistiks sõimanud.
Ja polegi saadud selgeks, kumb ta siis rohkem või palju oli üldse...»

Sedasi kirjutab raamatu kohta Hans Salm ise.

Minuni tõi see aga tõdemuse, kuidas pinnapealselt suhtume me omadesse. Maailmas ringi liikudes tekib kohati tunne, et kui juba kohtad teist eestlast, siis on ta oma. Ega ikka ei ole küll see päris nii.
Eestlane on oma loomu poolest juba kord selline - Homo homini lupus est - ei üllata ju meist kedagi. Ikka on iga eestlase parimaks maiuspalaks see, kui naabril on kehvemini, kui endal.

Samamoodi on kantud kogu see raamat mõttest, et Toomas Hellat oli koletis. Ometigi oli temagi vaid lihtsalt inimene ja tavapärasest nõrgema psüühikaga. Selliseid inimesi on ju palju. Kas see peaks tänapäeval kedagi imestama panema?

Selle Herman Simmi juhtumi valguses tasuks see raamat läbi lugeda. Siis ehk on mõistetavad ka paljud suhtumised. Seda just riiklikul ja inimlikul taspinnal.

Trükitud
Maalehe raamat 2004
Kordustrükk
Maalehe raamat 2007

496 lehekülge

Reede, 26. september 2008

"Susanna ja mina" ning "Ettevaatust, Emma!"

Mul on eesti kirjanduse periood. Loen kõike Kaur Kendrist Kati Murutarini ja ka vähem tuntud tegelaste kirjutatut.

Mul on tekkinud kaks lemmiknaist-kirjanikku - Kati Murutar ja Kerttu Rakke. Rakke sellepärast, et temaga on minu mõtted kohati ehmatamapanevalt sarnased ja Murutar sellepärast, et tema mõtleb niivõrd teistmoodi. Mõlema mõtted aga meeldivad mulle väga.

Ma olen lugenud mitmeid nende raamatuid, aga viimased avastused on postituse pealkirjas.

Susanna ja mina oli minu meelest väga huvitav kirjandus ja kuigi rikutuse tase oli minu omast erinev, olid mõtted siiski sarnased. Mu ema luges seda ka ja ütles, et pidi oksele hakkama, sest see rääkis vaid seksist. Mõtlesin selle peale ja tegelikult küll jah, aga mul oli huvitav.

Raamatu taga on selline kokkuvõte. PS. Lastele vist veel ei soovitaks seda.

"Selle raamatu peategelane tutvustab end nii:
"Kui ma räägin meestele, et olen graafik, disainer, siis nad mõtlevad kohe, et ahaa: kunst, noor naine, järelikult kultuur, targad raamatud, festivalifilmid ja muu taoline intellektuaalne ja peaaegu aseksuaalne värk.
Nad ei mõtlen minust, et: seks. Mis tegelikult mu olemuse palju paremini kokku võtaks.""

Kati Murutariga on aga nii, et ma ei tea kedagi teist nii ausat. Ta ei karda teada anda tervele maailmale oma isiklikest ja kõige salajasematest probleemidest. Tema teosed on paljuski autobiograafilised ja näiteks "9 kuud" oli tema raseduselõpu aegne päevik, mida pidades jäi ta mees vahele petmisega. Mõelge sellele. Ja Murutar julges ka sellest rääkida. Ja ta mõtleb nii teistmoodi. Näiteks nii:

"Nii oli ta sunnitud jälle paisuma. Seekord juba ette teades, et see on jälle poiss. Ja just nimelt sunduse paine oli Emma peal sellepärast, et sedasi kodus könnitades polnud ta raasugi Albertisse armunud. Mitte ei meeldinud ta endale ise ega imetlenud ta selles surutises ka Albertit, kes loivas mööda stuudioid ja ateljeid mingied pisikesi enesetõestusi sooritada. Mitte üheski seni avastatud valdkonnas talentsena ei viinud need tema pisipunumised kuhugi.
Kui varem oli Emma sellele sõbraliku mõistvusega vaadanud, siis nüüd tundis ta kohati suisa põlgust. Ja selle põlguse õhust oma tundliku naha külge püüdnud Albert hakaks õhtuti kodust ära olema. Südaööni ja kauemgi. Kükitas kuuldavasti ühes boheemiklubis, kus ta küll suuremat ei tinutanud, aga oma elu molutas ikkagi maha. Vist. Baarist külge kleepunud kirbe suitsuvina ei lasknud Emmal igatahes Alberti juures tunda mingeid aroome ega odööre, mis rääkinuks elu sisustamisest kuidagi teisiti kui jobutamisi."

Nagu näete, tema stiil on vägagi eriline. Lihtsalt juhtus selline koht, mis sarnaneb ta enda elule väga. Soovitan neid kahte ja üsna ükskõik, millist nende teostest.

Ann Granger - Pärast surma tehtud testament

" Politseiülem Alan Markby ja tema riigiteenistujast sõbratar Meredith Michell vajavad hädasti puhkust ning selleks tundub olevat kõige sobivam paik Parsloe St. Johni külake Cotswoldis. Nende naabriks on pensionil ajakirjanik Wynne Carter, kes räägib klaasi põldmarjaveini juures oma kahtlustest - et koloriitse vanaproua Olivia Smeatoni elu ja surm polnud sellised nagu arvati."

See oli siis raamatu kaanel olev tutvustus.




Raamat ise aga on muidugi "poliitiliselt" korrektne, seda imelikumalt isegi kriminulli puhul...
Lesbist ( daam) kellel oli kummaline elutee ja endine ajakirjanik, kes ringi sebib. Mängud on riigiteenistused ja muud "kahtlased" poliitilised jõud.

Muidugi ei kannata see raamat võrdlust mitte mingil moel välja Gardneri, Stouti, Halli ja Christiega.
Ma ei ole kõiki Varraku kriminaalromaanide riiulist leitud raamatuid veel lugenud, kuid ma üritan nüüd ka uuema aja krimikirjanikega veidi tutvust teha.

Muidugi suhtun ma peale Öölases ilmunud tõelise paremiku lugemist siiski tugeva eelarvamusega kõigisse nendesse uutesse ja omapärastesse krimikirjanikesse. Ma loodan, et teine raamat mida Ann Grangerilt lugema hakkan on tiba parem...

Reede, 19. september 2008

Silvia Rannamaa- Kadri. Kasuema.

See raamat on üks minu lapsepõlve raamatutest. Raamatukogust laenutasin selle suurest nostalgiast. Ma olen seda raamatut lugedes meeletult pisaraid valanud lapsena ja ka nüüd olid pisarad silmas. See kuidas autor annab edasi noore peategelase tundeid ja läbielamisi on nii ehe.
Kunagised mälupildid sellest missugune nägi minu jaoks välja Kadri ja tema vanaema keldrikorter ning milline oli hiljem elu internaadis, kui kena poiss oli Urmas ning milline saamatu ja mõistmatu mees Kadri isa.
Kasuema raamatu järgi on tehtud film "Naerata Ometi". Kes on filmi varem näinud ja siis asub raamatut lugema suure eelarvamusega saab tõsiselt meeldiva üllatuse osaliseks. Tänapäeval seda filmi eriti telekast ei näidata, kuid netist on seda võimalik siiski vaadata.
Film ja raamat on täiesti erinevad. Raamatut lugedes tunned rohkem soojust, aga filmi vaadates hakkab kuidagi külm. Lapsena ma ei suutnud mõista kuidas nii ilusast raamatust nii kole film tehtud on, aga suurena mõtlesin ma selle filmi kohapealt ringi. Tegelikult see elu vist seal oligi selline. Ja film on rohkem päris.

Kui raamatut lugema asute, siis haarake enda lähedusse pakk salfasid ja seadke ennast mugavamalt sisse. Raamatut on raske pooleli jätta.

Üks link:
http://www.epl.ee/artikkel/293566

Laupäev, 13. september 2008

William Golding- Kärbeste Jumal

Sellest raamatust on palju juttu olnud seoses 100 raamatu nimekirjaga.


Ma siis nüüd lugesin selle läbi. mida ma arvan?


Ma ei oskagi midagi arvata. Mulle see lugu väga ei meeldinud. Liiga julm. Samas loogiline.


Lühidalt, on selles raamatus juttu sellest kuidas Inglise koolipisid satuvad üksikule saarele. Nad üritavad sealses metsikus looduses hakkama saada ma hirmude, nälja ja teineteisega.


Mu mees ütles mulle kohe, et mulle see raamat ei meeldi. Ja tal oli õigus.


Samas on raamat väga ladusalt kirjutatud. Raske seda lugeda pole ja ma pidasin peaaegu lõpuni vastu. Puudu n sellest raamatust ehk ajaline pol. Ma ei saanudki aru kaua need poisid seal saarel olid. Kuid see pole ka ehk tähtis. Tähtis on see, et need poisid muutusid vägivaldseks.

Svetlana Aleksijevitš- Tšernobõli palve- tuleviku kroonika

Sellesse raamatusse on kogutud vaid mõned tuhandetest Tšernobõli lugudest.


Väikesed ümberjutustused lugudest1.jpg



  • Kohalikud tuletõrjujad läksid reaktorit kustutama tavaliste riietega. Kõik nad surid 14 päeva jooksul. Kohalikust haiglast viidi nad Moskvasse. Kedagi lähedale ei lubatud, arstid keeldusid neile lähedale minemast. neid hooldasid sõdurid. Seinad nende ümber hõõgusid kiirgusest.

  • Inimesi ei evakueeritud kohe. Midagi ei räägitud kellelgi. Ainult mesilased ei lennanud ja vihmaussid olid väga sügavale läinud.

  • Üle nõukogude liidu viidi sinna mehi maapinda ja puid matma. Maapinnalt kooriti meetripaksune kiht ja maeti konteinerites maha.

  • Mahajäetud külades marodööritseti ja müüdi maha kõik tavalistel turgudel. Maju võeti koost lahti ja müüdi suvilateks.

  • Mehed kes seal käisid sõitsid samade riietega koju. Üks mees viskas kõik oma riided ära peale pilotka, mille ta andis oma pojale. See kandis seda kogu aeg. Kahe aasta pärast avastati poisil ajukasvaja.

  • Reaktoripõlengut vaatamas käinud neiu sünnitas hiljem lapse kelle keha ainsateks avausteks olid ainult silmaaugud. Kuna neil pole raha, et operatsioone teha, siis peab ta oma lapsest iga pole tunni järgi uriini välja pigistama, et ainus neer üles ei ütleks.

  • Jahimehed saadeti loomi tapma. Tapeti kasse ja koeri. Üks puudel jäi imekombel ellu ja hakkas, august mis nende matmiseks kaevatud oli, välja ronima. Kellelgi polnud enam alles ainustki padrunit. Koer lükati auku ja muld lükati peale. Mees kes lugu jutustab mäletab seda koera siiani. Tal ons ellest koerast kahju. Oli ilus ja hoolitsetud kutsa olnud.

  • Tšeteseeniast on sinna põgenenud sõja eest perekonnad. Üks naine räägib, et töötas sünnitusmajas õena. Ühes palatis oli raske sünnitus just lõppenud kui sisse astusid sõdurid ja nõudsid piiritust ja narkotikume. Arstid pandi seina äärde ja laps... visati aknast välja...

  • Reaktori katusele pandi lehvima punalipp. See lagunes kiirguse käes mõne kuuga. Sõdurid korjasid lipu räbaladi, et neid oma rinnataskusse, südame lähedale panna.

  • Üks operaator räägib sellest kuidas Tšernobõlist tagasi tulles sõitis bussiga tööle ja kuuleb enda ees räägitavat lugu kuidas üks operaator oli seal kohapeal ära põlenud. Üllatavalt räägitakse temast endast...

  • Ajakirjanikud uurisid inimeste käest enne evakueerimist mida nad tunnevad ja kuidas neil läheb. nad oleksid peaaegu purjus lüpsjate käest peksa saanud...

  • Kahes kõrvuti asetsevas külas elavad kaks memme. Üks ühes ja teine teises külas. Kumbki ei taha oma kodust ära minna.

  • Reaktori juures töötavad masinad, mida juhitakse kaugjuhtimispuldist, kuid masinate järgi käivad sõdurid, kes puhastavad maapinda peenemast tolmust.

  • Võttegrupp avastab, et kuigi kõik on näiliselt korras ei ole mitte millelgi lõhna.

  • Saabub välismaa võttegrupp. Kõik on kaitseülikondades, isegi kaamerad on spetsiaalsetes kottides. Neile on giidiks kohalik neiu, kellel on seljas vaid suvekleit ja jalas rihmikud.

  • Sõduritele ei öelda, ega ole võimalik ka hiljem teada saada, kui palju nad seal kiiritust said. meti korjati selle kohta andmeid. Sedagi mitte kõigilt.

  • Kaks erinevat inimest räägivad ühest kassipojast kes kinnipitseeritud majas aknal istub. Ta on ära söönud juba kõik taimed mis aknalaual olid.

  • Majade peale on jäetud kirjad elanikelt. Kes palub majalt vabandust, et ära läheb, kes on lahkumise aja kuupäeva ja kellaajaliselt kirja pannud.

  • Vanemad inimesed ei suuda kohaneda linnades kuhu neid ümber asustati. Mõnda kohta on paljud tagasi pöördunud. Ühes külas tuntakse muret küüraka ja lapsest saati tumma memme käekäigu kohta. Keegi pole temast midagi kuulnud ja muretsetakse tema tervise pärast. Teda oodatakse tagasi. Terve küla aitas teda enne. Kahjuks ei oska memm ei lugeda ega kirjutada.

  • Kohalikud kolhoosiesimees ja natuke väiksem ametnik laadivad autod oma varandust täis, kuigi sellest külast on veel evakueerimata lapsed...


Neid lugusid on palju, ma olen lugemisega alles poole peal. Väljatoodud nopped on vaid väga väike osa sellest mis selles raamatus kirjas on. Sellest, et keegi ei rääkinud neile midagi. Nad olid teadmatuses. Need on tavaliste inimeste lood, mis on kokku korjatud.


Paljud ei mäleta seda aega, mõnda polnud veel sündinudki. Kuid seda raamatut tasub lugeda. Autor on lood edasi andnud sõnasõnalt. Lisades mõned omapoolsed repliigid.


Mina mäletan seda katstroofi. Mäletan,e t ei julgenud aknaid avada ja vaatasin kogu aeg uudistest, millises suunas liiguvad saastatud pilved.


Pilt on pärit SIIT.


Wikipeedia link.

Esmaspäev, 8. september 2008

Meg Gabot- Printsessi Pävikud I- VII

Oehh.. Miks neid raamatuid polnud siis kui mina olin 14???


Täielik teismekate raamatusari. Mulle, kui 28 aastasele, oli see sari hästi hästi natukene igav, aga ma tean, et 14 aastasele minale oleks see raamat ideaalselt sobinud. Ka 18 aastasele minale oleks see raamat täiega peale läinud.


printsessa.jpgTegelikult võib seda lugeda isegi 28 aastaselt. Enamus raamatust on ülipõnev ja kaasahaarav. Raamat pole päris selline nagu film. Algus on muidugi natukene sarnane, millelegi peab ju film põhinema. Siiski viimased osad juba mainivad seda filmi ja ka raamatus on see film ära mainitud.


Õnneks on raamat piisavalt erinev ja põnev, et seda ka pärast filmi vaatamist lugeda. Kuigi nüüd tahaksin ma uuesti filmi vaadata.


Näiteks Mia vanaema.. oo see n alles lahe tegelane. Mitte üldse selline nagu filmis. Vaid vanaema, kes armastab suitsetada ja on vägagi osav manipuleerija.


Ma ei hakka seitsmest raamatust ühtegi lõiku välja otsima. Häid kohti on palju, kuid väljatooduna poleks neil ehk sellist mõju mis teksti sees.

Blog.tr.ee