Kolmapäev, 14. september 2011

"Naine Berliinis"

Mõlemal korral kui olen seda raamatut lugenud, olen tundnud, et pean seda kellelegi soovitama. Nüüd lõpuks soovitan.
Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Teos jutustab sellest, mida tuhanded naised läbi elasid: kõigepealt võitlus ellujäämise eest keldrivaremetes, ilma vee, gaasi ja elektrita, nende igapäevaelu iseloomustab näljatunne, hirm, meeleheide ning seejärel vastikustunne vene sõdurite vastu, kes nägid naisi samasuguse sõjasaagina nagu nad nägid kellasid ja jalgrattaid. Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad.

Teema on loomulikult karm, üksikasjad panevad jahmatama ja jäävad hinge närima, kuid ometi ei ole raamatus jälgegi enesehaletsusest. Autori kirjeldusi sellest, mida naised kogesid iseloomustab ausus, siirus ja must huumor.

«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

Ma tooks rohkem näiteid, kuid kahjuks on mul kodus olemas vaid norrakeelne raamat.

See ei ole lihtne lugemine, sest mõttepausid, kui aju tõrgub kõike loetut vastu võtmast, tekivad iseenesest, kuid ometi ei saa seda romaani käest panna enne kui see on läbi. Kord läbi loetud, ei lähe see mitte kunagi meelest. Äärmiselt tugev teos!

Arvustus Postimehes
Arvustus Eesti Päevalehes

Blog.tr.ee