teisipäev, 25. detsember 2012

Raamatuklubi uudised nüüd ka Facebookis

Kohati mulle tundub, et minu laste elu käib vaid läbi Facebooki. Ma saan neile sealtkaudu kõige lihtsamalt teateid saata, ma näen millega nad tegelevad kui nad pilte üles laevad ja ma saan kontrollida kellega nad suhtlevad. Lihtne eks. Vahest tundub mulle, et maailma lõpetaks pöörlemise kui Facebooki poleks. 'Kuid sellest pole midagi. See võib isegi hea olla. Nüüd on meil kõigil võimalus saada info uutest postitustest oma FB lehele. Tulge vaadake üle ja hakake sõbraks! https://www.facebook.com/Raamatuklubi Hetkel automaatseid postitusi Facebooki ei toimu. Kuid hoian jooksvalt kõigel silma peal. Seega- palun vabandust kui toimuvad viivitused. Maria

pühapäev, 23. detsember 2012

Pille Gerhold, Minu Brasiilia

Selle raamatu võtsin kätte, kuna Pille teostas minu ammuse unistuse: elas vihmametsas! Äratundmisrõõmu tundsin juba raamatu esimestest lehekülgedest peale. Autor õppis bioloogiat ja polnud rahul sellega, et maailmas vihmametsad hukkuvad, aga tema uurib lehtede kaldenurka varre suhtes. Ja sebis end niikaugele, et läks kaheks aastaks Brasiilia vihmametsa koguma materjali oma doktoritöö jaoks- lehelõikajate sipelgate eluviiside kohta. Neelasin raamatu läbi mõne õhtutunniga, sest mulle oli kohutavalt põnev kõik, mida Pille läbi elas. Alates kirjeldusest, mis teaduslikke aparaate nad metsa tirisid ning mis meetodeid nad uurimisel kasutasid, kuni selleni, mis puuviljadega saab Brasiilias maiustada ja kuidas vihmamets lõhnab. Atlandi ookeani vihmametsas on 20 000 taimeliiki, Eestis 1400! Hästi tore oli Pille kohanemise lugu. Brasiilia tundub eestlasele väga võõras ja teistmoodi, lisaks imelisele loodusele lokkab seal kuritegevus, vägivald, korruptsioon, vaesus, haigused jne. Aga inimesed on rõõmsad! Pille sai piisavalt vihastada ja toriseda mõnede kohalike iseärasuste peale, aga teise Brasiilia aasta alguses ütleb ta nii: „Mis on brasiillaste rõõmsa meele saladus? Mis see ka poleks, otsustan teha sellest oma elu suurima õppetunni ja loobuda virinast. Jeitinho brasileiro tähendab brasiillaste ainulaadset elukunsti, mille abil elatakse mängeldes üle ka kõige hullemad katastroofid. /...../ Seda võrreldakse eksistentsialisimiga ja selle juured on sügaval rahva ajaloolisele kogemusele toetuvas uskumises, et maailma kulgemist koos selle heade ja halbade külgedega ei ole üldiselt võimalik muuta.” Jah! Iga eestlase peaks kasvõi korra elus kuumale maale elukooli saatma, et me õpiksime oma kaamosest ja endassesulgumisest natukenegi lahti laskma. Ega tänase 15 külmakraadi ja vileda tuulega pole kuigi kerge naeratades tänavatel käia... „Minu” raamatuid võib üldjoontes jagada kahte lehte. Ühed autorid leiavad, et riik, kuhu nad on sattunud, on suht jama ja kulutavad tohutult energiat kohanemisele, võõrustajate kritiseerimisele ja ümber kasvatada püüdmisele. Teised võtavad vabalt ja vahel küll nurisevad, kuid lasevad endale õpetada kõike, mida võõra maa kommetel ja inimestel neile õpetada on. Sellised autorid sümpatiseerivad mulle tunduvalt rohkem ja Pille kuulub kahtlemata nende hulka. Mina olin „Minu Brasiiliat” lugedes vaimustunud ja õhinas võibolla osalt sellepärast, et olen ka hariduselt bioloog ja aastaid Lõuna-Ameerikast unistanud, aga arvan, et raamat on põnev teistelegi. Kirjasõna kõrgpilotaaži ja filosoofilisi mõtisklusi raamatust ei leia, see-eest jääb soe tunne, nagu oleks kohvikus kohanud kulunud teksadega sõpra-maailmarändurit ja kuulanud õhtu otsa tema haaravaid reisijutte.

laupäev, 22. detsember 2012

Hille Karm, Taevas ja maa

Hille Karmi lapsepõlve- ja noorusemeenutuste raamat Taevas ja maa oli mulle Petrone Prindi Aja Lugu sarjast kolmas. Esimesena rabas jalust vihane Hvostov, siis hoopis leebemalt Nasta Pino. Karmi raamatu algus tundus natuke heietuslik. Nagu vanemad inimesed ikka oma lapsepõlvest räägivad stiilis „meil aiaäärne tänavas”. Turvaline ja ilus elu, hoolimata raskustest, majanduslikust viletsusest ja muust. Hille loo teeb põnevaks see, et ta kasvas kirikuõpetaja peres. 1950-1960 oli aeg, kus kõike kirikutega seonduvat halvaks pandi ja mõnitati. Algul väike laps usaldas tingimusteta oma vanemaid ja uskus ka Jumalat nii, nagu rikkumata lapsehing seda teeb. Murdeeas aga sai tal teistest erinemisest kõrini. Isegi õpetajad ütlesid- muidu tublid ja toredad lapsed, aga vaesekesed vaat mis perekonda sündinud. Hille otsustas olla nii nagu teised, astus komsomoli ja rabeles aastaid eesrindliku ja aktiivse noorena. Hing kripeldas küll, aga teisalt oli vahva ka, kõik need aktiivilaagrid ja kokkutulekud ja malevad. Kui Hvostovil oli võõrvõimu ja ideoloogia suhtes algusest peale „puss risti” (nagu meil mägieestlased ütlevad) ja ta otsustas (või ka ei otsustanud) kannatada, siis Karm tahtis täiel rinnal elada. Alternatiivi ju ei olnud! Ta ütleb: „Me kõik mängisime tol ajal seda mängu, võibolla tunduski toonane elu osaliselt mänguna, muidu olnuks võimatu selles riigis elada. Teine võimalus oleks olnud end mängust välja lülitada, nagu rahvaste mängus palliga pihta saades. Ent mina ei tahtnud olla kõrvaltvaataja, see oleks olnud mulle loomuvastane. Mina tahtsin olla mängus sees – sees oli aga võimalik püsida ainult mängu reegleid järgides.” Minu lapsepõlv algas paar aastakümmet hiljem ja minul polnud mingit võõrvõimu painet, sest ei mina ega mu vanemad polnud teistsugust elu näinudki. Komsovärk hakkas juba tänu ärkamisajale kustuma, kui sellesse ikka jõudsin, aga pioneer meeldis mulle küll olla, minagi aktiivilaagris olen käinud ja taidluskavu esitanud. Saan aru, et kogu selle komsomoli trillatralla taga olid täiesti tavalised noored inimesed, kes püüdsid edukalt kooli lõpetada ja elus edasi jõuda. Propaganda saadab meid ju ka praegu: saa edukaks, teeni ja kuluta, saavuta ja sahmerda, saa ja sahkerda, sa oled seda väärt, võidab see, kel surres rohkem asju. Lihtsalt ideoloogia on muutunud. Hille teismeliseea iseenda ja oma vanemate tõekspidamistega protestimisest oli tore lugeda. Kuigi see oli väga raske – otsustada lahti öelda sellest, mida sulle kodus alati õpetatud on, ja minna teistega kaasa. Hiljem ta siiski jättis komsomolivärgi, läks leeri, leppis vanematega ja Jumalaga. Hille pastorist isast jäi mulje, kui tõelisest boheemlasest. Teda külas algul peetud isegi napsivennaks, kuna normaalne inimene ei käi ju alati rõõmsa näoga ringi, viisikest ümisedes. Meie pastor oli/on ka selline :) Raamatus oli toredaid detaile-märksõnu, mis ka minu lapsepõlves olulised olid: mängimine klaasikildudega, salmikud, vesipildid,soome kelgud, kartulivõtt kolhoosis, metsaistutamine.. Tuttavlik tundus lugeda tolle aja kärekülmadest, lume- ja härmatiserohketest talvedest. Teleka ja arvutiteta talved, hoopis suuskade ja uiskudega! Mulle meeldis, kuidas Hille käis kooli ajal ketrusvabrikus tööpraktikal, nagu nad kõik pidid käima, ja nii raske oli öötööl, et ninast hakkas verd jooksma. Siis Hille lubas endale, et läheb edasi õppima, maksku mis maksab, ja õpib, kuni pea võtab. Samas ta sai austuse nende ametite pidajate vastu ja ütleb, et ei mõista tänapäeva koolijuht X-i, kes esimesse klassi tulijatele lubab – ärge kartke, see kool ei tee neist autojuhte ega müüjaid. Nagu need oleksid ametid, mida peaks põlgama! Raamatust inspireeritud mõtteid valikute, teistest erineda julgemise ja südametunnistuse kohta jätkus päris pikaks ajaks. Loo lisaväärtus on tõhus põlvkonnaportree, ajastu, mida mina tean vaid oma ema-isa mustvalgetelt fotodelt vanades nahkkaantega albumites. Tahaksin, et minu ema minuga maha istuks ja räägiks oma lugu: mis teda õnnelikuks tegi, mida ta kartis, millest unistas. Aga minu ema ei taha enam oma kunagistele unistustele mõelda... Tänud autorile, et sain aimata, millistes oludes see põlvkond kasvanud on.

Blog.tr.ee