Petra Prochazkova "Alumiiniumkuninganna"

Soovitan huvitavate elamuste otsijatele, hoiatan nõrganärvilisi.

Mina ei tea, miks ma seda Sinisuka valgete raamatute sarja aeg-ajalt loen, vist tuleb vahel masohhismituju peale. Selles sarjas on mingi 10 raamatut ja üks on hirmsam kui teine. Tegemist on dokumentaaljutustustega erinevate maade naiste koledast elukäigust: India alamast kastist naisest, kes sai röövlipealikuks ja hakkas oma alanduste eest kätte maksma, Hiina lastekodutüdrukust, kes lapsendati USAsse ülirangesse pastoriperekonda, Vietnami partisanisõjast, valgest naisest, kes abiellus aafriklasega ja püüdis kohaneda totaalselt teises kultuuris jne.

Kõlab nagu seebiooper aga tegelikult ei ole, kõik on tegelikult toimunud lood ja just see teebki need nii õõvastavaks. Lugeda sünnib seda sarja kahel põhjusel: imetlemaks Naise tugevust minnes läbi igasugusest põrgust, ükskõik kas siis armastuse, vihkamise või lihtsalt ellujäämisinstinkti jõul. Teine põhjus on pilguheit euroopa elust nii erinevatesse kultuuridesse ja mõnes raamatus ka ajaloosündmustesse. Raamatutes puuduvad pikad kirjeldused ja karakterite avamised ning sündmused mõjuvad nii eriti lõikavalt.

“Alumiiniumkuninganna” on 2006. aasta raamat ja räägib tšehhi ajakirjaniku intervjuude läbi kuue naise elust Tšetšeenias, Groznõis. On tšetšeeni naisi, kes kaotanud peaaegu kõik meessoost sugulased, elavad oma varemetes kodudes, külmas ja näljas, haigete laste ja sõjas kaotajaks jäänud, töötute, häbistatud meestega. Ja vene naisi, kelle elu pole ka parem, sest vene väed linnas ei halasta neilegi.

Hoolimata raamatut jällegi läbivast pidevast virelemisest ja õudusest on huvitav lugeda Tšetšeenia kohta üldiselt, moslemi kultuurist ja tšetšeeni rahva ajaloost, mis mingil määral on sarnane eesti omaga: ka neid küüditati tuhandete viisi 40nendatel (Kasahstani), kojupöördumine, visa võitlus oma keele ja kultuuri eest, vene kogukond nende riigis ja “integreerumine”. Paraku tšetšeenide iseseisvusega läks võrreldes eestiga ikka kõvasti nihu ja olukorra paranemist ei paista siiamaani…

Väljakannatamatus olukorras elama sunnitud inimeste psüühika muutumist on ka huvitav jälgida. Ajakirjanik ise kirjeldab, kuidas tema arusaamad aust ja seadustest muutusid, kui ta surnukskülmumist kartes varastas ahju korstnaks oma naabrite vihmaveetoru.

Nii et kes šokiteraapiat ei pelga (see on “Angela tuhast” veel kraadi võrra kangem) - päris huvitav on! Julgen veel soovitada Corinne … kellegi .. raamatut “Valge masai”, seal üritab valge heaoluühiskonnast armastatu juurde tulnud naine kohaneda masai kultuuri, sõnnikust onnikeste, malaaria ja muu sellisega.

Kadri Kõusaar ja Rosamunde Pilcher

Neid kahte olen viimastel päevadel lugenud. Pilcher on juba vana tuttav, sest mu ema armastab teda ja tema kirjutisi, aga Kõusaar ja teised Eesti noored tegijad on minu jaoks võõras maa. Nüüd aga sattus pihku Kõusaare "Vaba tõus" ja see meeldis mulle. Ta kirjutab stiililiselt väga omapäraselt. Kohati räigelt, kohati lihtsalt mõtlema panevalt. Kokkuvõttes huvitavalt. Selline reality-checki teema. Ma e oskagi rohkem iseloomustada, aga soovitan.

Üks lõik ka:

"Kuigi talvel oli torn külastajatele suletud, lasi ta mul üles ronida ja "seal oma asjadega tegeleda nii kaua kui soovi on". Iga paari päeva tagant sõitsingi villisega kohale, lippasin läbi lume majakavahi maja juurde, lobisesin paar sõna ja muheledes avas ta mulle tuletorni ukse. Iga kord muutusin kõrgusega julgemaks, päris ukse külge tardunud polnud ma enam kunagi. Värisesin - külmast, hirmust ja naudingust vaheldumisi. Pisarad, lained ja tunded traavisid - küll see oli hirmus ja mõnus!"

Rosamunde Pilcher on aga üks armsamaid kirjanikke üldse. Tema teosed ei pruugi saada klassikaks, sest nad on nii pehmed. Aga nad on nii siirad ja helged. Lood elust ja armastusest. Mitte kunagi labased. Ei laskuta voodielu detailidesse. Seekord võtsin tema lühijuttude kogumikud ette ja see oli üsna raske kogemus. Iga jutuga elad end jutu sisse ja siis vihastad, kui jutt järsku läbi saab. Ja ta saab. Mitte mingis lõplikus punktis vaid kohas, kus kõik teed jäävad lahti.

Ka üks katkend tema raamatust "Helesinine magamistuba":

"Nüüd oli kesktalv ja jälle jõulud ja preili Cameron oli üksinda. Kui Mitchellid oleksid seal olnud, oleks ta nad järgmiseks päevaks lõunale kutsunud, kuid nad olid läinud koos abielus tütre Dorsetisse jõulusid veetma. Niisiis seisis nende maja tühjalt. Seevastu Ashleyde maja oli hõivatud. Nad olid saabunud Edinburghist päev või paar tagasi, ent preili Cameron polnud nendega veel rääkinud. Ta tundis, et peaks rääkima, aga mingil seletamatul põhjusel oli talvisel ajal raskem kontakti saavutada. Ei saa ju sundimatult lobiseda üle aiamüüri, kui inimesed jäävad majja, tuled süüdatud ja kardinad ette tõmmatud. _Ning ta oli liiga häbelik, et leida kontakti võtmiseks mingi põhjus ja koputada nende uksele. Kui ta oleks neid paremini tundnud, oleks ta ostnud neile jõulukingitusi, aga kui neil ei ole tema jaoks midagi, siis võiks see piinlikkust tekitada. Lisaks oli veel komplikatsioon proua Ashley raseduse näol."

Eksole ju armas! Selline süütu ja hea. Ja meil kõigil on oma ellu veel veidi headust vaja.

Andres Anvelt- Punane Elavhõbe

Kõigepealt pean ära mainima, et olens eda raamatut mõnda aega taga otsinud ja kui ma ta lõpuks raamatupoest leidsin ei kahelnud ma hetkegi kas see raamat korvi panna või ei.

Raamat räägib Eesti Vabariigi algusaegadest, kus Koit Pikaro oli politseis tegija ning tema noored kutsikad allusid talle andunult. No vähemalt nii tundub mulle ka pärast raamatu lugemist. Seda kinnitab ka raamatu viimane lause.

Mis mulle raamatu puhul meeldib?

Seda raamatut lugedes satud sa täiesti reaalselt olemasolevatesse kohtadesse Eestis. Situatsioon ja eluolu selles ajas on mulle osaliselt tuttav. Ma olin sel ajal küll suht tatikas, kuid midagi mu mälusopis ikkagi on. Ma tunnen ära selles raamatus paljud kohad ja mul tekib "see" tunne. See ons elline "õige ajastu tunnetamine" vms. Ma suudan meenutada mismoodi inimesed siis riides käsid ja mõtlesin isegi sellele, mida mina sel ajal tegin, kus olin ja millised olid minu elu sündmused sel ajal. Loomulikult läbib raamatut üldtuntud Pikaro käekiri. Ma ei tea kui reaalsed on need olukorrad mis raamatus tekivad, kuid olen kindel, et üks asi viib teiseni ja kindlasti on selline asjade käik reaalne.
Vaatamata sellele, et tegu on ikkagi krimkaga on see lugu jutustatud suhteliselt pehmelt. On paar räigemat ja jõhkramat kohta, kuid neid on pehmendatud vaadates neid kellegi silmade läbi ja andes edasi tema tundeid. Justkui autori poolt süümepiinu tundes ja vabandades.
Sinisilmse kohukesena ei taha ma uskuda, et inimesed võivad nii halvad olla, kuid reaalselt mõtleva inimesena olen ma selles kindel, et situatsioonid võivad olla tõelähedased. Võibolla ka päris elust maha kirjutatud lood vahetades ära vaid paar komponenti. Omast käest tean, et loo aluseks on mingil määral väänatud tõde ja mitmest asjast saab kokku kirjutada üpriski usutava loo.

Nüüd asjadest mis mulle selles raamatus ei meeldinud.
Mulle tundus raamatut lugedes,e t tegu pole mitte tippvõmmide vaid teismelistega. Vangla ja võmmide kõnepruuki oli tutvustatud okseleajavalt jõhkralt läbi terve raamatu. Ma ei tea, kas tõesti räägitigi sel ajal sedasi või on autor selle koha pealt väheke üle pingutanud. Mind häiris see, et ma pidin pidevalt minema tagasi ja mingi sõnaseletust uuesti otsima või siis mõistatama mida üks või teine sõna tähendab. Ka oli täielik jama vene keelne tekst. Kui autor oleks kasutanud vene tähestikku, siis oleksin ma sellest, ehk ka aru saanud ja see poleks nii jabur tundunud. Aga millegipärast pole ta seda teinud. Õnneks on tõlked olemas.

Kokkuvõttes oli see raamat selline ärritav-igav-põnev. Ma tahtsin raamatu nurka visata. Otsest hullu põnevust ei tekkinud kordagi. Samas oli kogu aeg täpselt nii põnev, et ette keerata järgmine peatükk ja lugeda ja lugeda ja lugeda.


Lugemiseks ühtegi lõiku ma välja tuua ei oska. Oli paar kohta mis ajasid naerma, kuid suures plaanis ei anna see pilti raamatust kui sellisest.