Pühapäev, 29. juuli 2012

Reeli Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"

159 lk 2012, Tänapäev

"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha. Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast. Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis. Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.

Laupäev, 28. juuli 2012

Richard Branson- Süütust kaotades, minu elulugu

Sir Richard Branson on üks minu iidoleid. Kui üldse kellegi poole üles vaadata, siis tema poole. Mitte ainult sellepärast, et ta on väga edukas ärimees, vaid pigem sellepärast kuidas ta oma äri ajab. See kuidas ta maailma näeb, ning mida ta reaalselt on ära teinud. Ma olen varem lugenud Richardi raamatut ärist. Seekord siis väheke rohkem tema pereelust ning kujunemise loost. Tema vanematest, lapsepõlvest ning abieludest. Kuid loomulikult ka samas ärist, sellest kuidas ta kasvas koos omaettevõtetega ja on suures plaanis jäänud ikka selleks “paljasjalgseks hipiks” kellena ta alustas. Tema elulugu on sama põnev kui ükskõik milline seiklusjutt. Ja kui veel mõelda, et see on kõik päriselt sündinud…

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Raimond Kaugver- Disko

Selle raamatu puhul polnud mul õrna aimugi, millega tegu on. Kuid olles endiselt eelmise raamatu lainel, siis avasin raamatu hea usuga. Ja ma ei pidanud pettuma. Kirjanik on lisaks loo edasi andmisele ka selgitanud "suitsupauside" ajal kuidas ja miks ta midagi on teinud, kust saavad kirjanikud nimed oma tegelastele, kust tulevad isiksused ja kuidas see kõik jutuks kokku kirjutatakse. Raamat räägib jällegi koolielust, kuid nüüd on luubi all noore õpetaja elu väiksemas maakoolis. Ma täielikult nautisin iga sõna, mis oli kirja pandud ja mulle tundub, et kirjanik on kirjutades sama tundnud. Peategelane- Aleks Künnapuu- kelle ümber kogu lugu hakkab lahti hargnema on loo alguses 26 aastane noormees, kes pärast ülikooli suunati kolmeks aastaks maakooli tööle. Ta lubas direktorile, et ta jääb sinna täpselt kolmeks aastaks, kuid seal oldud aja pühendab ta ennast täielikult koolile ja õpilastele. Tema pühendumist märgatakse ka mujal ning Aleksi ülikooliaegne tuttav rajooni haridusosakonnast mainib, et tema suhe abielunaisega on nendeni jõudnud. Samal ajal kaalub väikelinna kooli direktor oma ameti mahapanemist ja koha Aleksile pakkumist. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu ette planeeriti ning üks ja teine ei sobi omavahel kokku. Tuleb teha otsuseid, valida. Samas- sa võid ju oma plaane teha, kuid saatusel (kirjanlikul) on omad teed ja mõtted ning kõik ei lähe planeeritult. Mõnusat lugemiselamust! Raimond Kaugver

Teisipäev, 24. juuli 2012

Raimond Kaugver- Kas ema südant tunned sa?

Ma olen seda raamatut lugenud kunagi, kui olin teismeline. Probleemne teismeline, keda ähvardas Kaagverre saatmine. Seda küll mitte kooli poolt, sest mu ema suutis alati kõik asjad ära siluda, vaid minu onu poolt. Igatahes ähvarduseks see jäi vaatamata sellele, et mina ennast ei parandanud. Ma ei mäleta neid muljeid ja emotsioone toona, kui ma seda raamatut lugesin. Küll seisis too raamat mu kapi peal pikka aega. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis tõenäoliselt kellegi osava käekesega sinna pandult. Võimalik, et mul on hea meel, et ma seda raamatut toona lugesin. Aga ma lugesin siis kõike mis mulle kätte sattus. Seekord haaras selle raamatu raamatukogust mu mees. Kaanepilt tõi kohe mulle meelde miski mälestustesähvaku lõhnade ja piltidena, aga midagi täpsemat mulle ei meenunudki. Lugesin raamatu läbi peaaegu, et ühe hingetõmbega. Kõik mis kirjas oli, oli mulle tuttav, kui selle uuesti üle lugesin, kuid ometi ei mäletanud ma sellest raamatust niipalju, et ma oleksin teadnud mis edasi saab. Raimond Kaugver on täiesti fantastiline kirjanik, kelle sulg jookseb paberil libedalt ning kelle mõtted on lihtsad ja selged, tegelased väljakujunenud isiksused või vähemalt iseloomuga ning kogu tegevus vastava õhustiku ja olemusega nii tõepärane. Kuna aastat 1988 ma juba ujutan ette ning inimesi, kes on sündinud aastatel 1950 kandis kujutlen ma samuti ette 30-40 aastasena ning too ajastu ja kõik mis selle ajastu kohta kirjas on.. Kõik see saab minu mõtteid juurde minu mälestused ja emotsioonid, lõhnad, maitsed... Ma olen selles ajas elanud. Ma olen olnud üks neist, kellest see raamat räägib. Ma ei tea, kas mul on vedanud, või mitte, et ma olen täna siin ja praegu tänu oma kogemustele. Raamat räägib loo läbi ühe meesõpetaja silmade. Tema naine sureb ootamatult, ning ta otsustab minna teise linna, teise kooli. Temast saab 10nda klassi klassijuhataja. Ootamatult saab ta teada, et üks tema klassis olev tüdruk on tema tütar. Tütar, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud. See kuidas areneb õpetajate omavaheline tutvus, koostöö noortega ning millised sündmused sundisid õpetajaid külastama Sindi ja Kaagvere erikoole- peab igaüks raamatust ise lugema. Ma luban, et see on elamus omaette. Autor juhib sind kindlakäeliselt ja midagi ilustamata läbi tollase eluolu ning lisab sinna juurde selget mõistust ja arukust. Ta ei lasku haletsusse vaid pigem kirjeldab kõike ausalt ja lihtsalt ning jätab emotsionaalse rolli raamatu naistegelaste kanda.

Blog.tr.ee