Kas te olete kunagi lugenud midagi kokkade elust? Nende armastusest täiuslikult välja tulnud, ootusi ületavate ja erakordsete roogade vastu, või siis vastupidi igatsusest millegi lihtsa ja klassikalise järele - kümneid aastaid kokk olnud Bourdain ise nimetab seda toidupornoks ja see võtab teema ka väga hästi kokku. Kas olete mõelnud sellele, milline on päriselt ühe koka tööpäev? Kui palju on peidus pinna all? Missugused inimesed on kokad ja kui palju on nad vaeva näinud, et saavutada edu?
Minu jaoks oli see esimene sügavam pilk kui mõni fancy'sid koostisosi täistuubitud retseptiraamat. Ma ei tea, kui hea kokk on Bourdain - mul ei ole kogemusi tema söögiga - aga kirjutab ta väga huvitavalt. Ausalt, irooniliselt, poliitiliselt ebakorrektselt ja seega nii värskendavalt. See raamat ongi osaliselt tema autobiograafia, aga pigem nagu päevik, kus kirjas see, mis tal hetkel südamel, mitte kronoloogilises järjekorras tema elu ja saavutused.
See on kirglik raamat, täis armastust ja vihkamist, austust ja põlastust. Soovitan lugeda ka inimestel, kes on kokkamisvaimustusest sama kaugel kui mina või kaugemalgi. Sest see, mida ta kirjutab ja kuidas, on lihtsalt nii huvitav. Ja seal on paras annus enesekriitikat.
Mõned lõigud:
"Tõsiasi, et tegemist on tüdrukuga, nõuab, ma usun, veel täiendavat pingutust. Mitmesugustel eluperioodidel võis issi ju olla siga, aga päris kindlasti ei taha issi enam välja näha nagu siga. Võimatu on seda ületähtsustada. Vanema vennana ei oska ma ettegi kujutada, mis tunne võib jääda tüdrukule, kui tema issi peaks võõraid tädisid kiikama. Sellest olevusest saab varsti noor naine ja sellega arvestan ma juba nüüd iga päev.
Ma kujutan ette, et esialgu hellitan ma ta hullusti ära, aga niipea, kui ta saab neljakseks, panen ma ta tae kwon do trenni. Esimene päev teises klassis ja väike Timmy tagapingis püüab teda juustest sikutada? Timmy saab kohe küünarnukiga korraliku obaduse. Mu väikesel tüdrukul võib suureks kasvades olla hulk probleeme; ta võib olla ärahellitatud, liiga suurte ootustega maailma suhtes, võib-olla on tal teatud segadus kultuurilise kuuluvusega (mis tuleb juba varases eas rohkest maailmas ringi rändamisest); arvestades kõiki neid sööke, millega ta kokku puuunud on, on tema maitsemeelt ilmselt väga raske üllatada - ning kui ta saab kuusteist, on ta isa juba eakas ja võimalik, et ka põdur. Kuid vähemalt enesehinnanguga ei saa tal probleeme olema.
Olgu mis on, aga ta ei pea kiidusõnade kuulmiseks kunagi pöörduma mingi kiskjaliku mölaka poole. Ta võib hängida sadade mölakatega - ja kindlasti teebki seda. Ma olen veendunud, et isadel pole mingit lootust seda takistada. Aga ma saan vähemalt loota, et ta hängib nende mölakatega omal soovil - sest leiab nad olevat tõeliselt naljakad, mitte aga seepärast, et end paremini tunda.
Vähemalt ma loodan nii."
Lk 137-138
"Juust on kallis. Väga kallis. Ja kiiresti riknev. Ja õrn. Korralikult valmistatud, ladustatud, serveeritud ja käsitsetud juust on isegi veel kallim. Iga kord, kui lööte noa veel puutumata juustu, hakkavad selle elupäevad kiiresti otsa saama. Iga kord, kui tõmbate juustu välja tema elukeskkonnast, jahutatud koopast, mõistate talle surmaotsuse. Iga kord, kui toimetate osaliselt juba söödud juustu külmikusse tagasi, tapate ta samuti. Kes teie töötajatest serveerib juustu? Iga ebaühtlane lõige, iga näpatud viil või noaotsatäis võib hõlpsasti tähendada, et teil pole lootustki oma investeeringut tagasi saada. /---/
Peate olema romantik, et investeerida oma jõudu, raha ja aega juustusse. Ent restoraniäri on romantikutele väga ohtlik koht. Üks levinumaid enesetapule vilhjavaid väljendusi on alati olnud "publiku harimine". Kui kuulete seda oma äripartnerilt, siis on tõenäoliselt juba hilja taeva poole silmi pööritada ja käskida tal mõistusele tulla."
Lk 166-167
Nonii... kellel veel läks kõht tühjaks ja tekkis tahtmine midagi head kokata?
laupäev, 22. oktoober 2011
Anthony Bourdain - Keskmiselt küps
Postitas Mia postitati laupäev, oktoober 22, 2011 0 Mõte(t)
Sildid; Anthony Bourdain
reede, 21. oktoober 2011
Elizabeth Gilbert, Abielutõotus, armastuse lugu
Peab ütlema, et raamat näeb välja nii naistekalt ninnu-nännu oma roosa roosilise kaanega, et kui ma ei teaks autori kirjutamisstiili, ma seda iial kätte ei võtaks.
Tegelikult on mõned aastad tagasi naistele söömise, palvetamise ja armastamise tähtsuse meeldetuletamisega kuulsaks saanud Gilbert täitsa hea kirjanik. Täpsemalt ajakirjanik. Ta ei tüüta lugejat niisama emotsioonitsemise või sõnavahuga, kirjutab selgelt ja konkreetselt, oma seisukohad on ta korralikult ära põhjendanud ja minu üllatuseks ka päris palju ajalugu uurinud. Isiklikku on raamatus just piisavalt, et üldiseid teemasid illustreerida.
Samas pole üldse igav. Teema puudutab ju kõiki: inimeste paarisuhteid, täpsemalt soove-unistusi aga ka kõhklusi, hirme ja eelarvamusi abielu suhtes.
Liz on sunnitud oma eelmise raamatu kallimaga abielluma, muidu meest ei lubata enam USA-sse. Kuna mõlemad aga juba korra on abielu nurjumisega seotud vaevad ja draamad üle elanud, siis tegelikult nad abielluda üldse ei tahakski. Oma tõotused on teineteisele kahekesi juba ammu antud. Aga nüüd on vaja asi ametlikuks teha! Ja Liz hakkab uurima, mida abielu õigupoolest tähendab ja kas seda institutsiooni annab endale vastuvõetavaks mõelda.
Väga huvitav oli minu jaoks ajaloo-osa. Vanas Testamendis ja üldse ammustel aegadel oli abielu ja perekond väga oluline, et pidevalt sõdivas ja ebaturvalises maailmas üldse ellu jääda. Aga kuigi kristlik kirik kaitseb praegu raevukalt traditsioonilist abielu ja moraali, pidasid varakristlased abielu ja armastust täiesti teisejärguliseks, mis vaid võtavad liigselt tähelepanu jumalateenimise arvelt.
Gilbert väidab, et vanas Testamendis oli tähtis, et väikeseid juute sünniks aina juurde, sestap julgustati inimesi perekonda looma. Pärast Jeesuse sündi aga muutus olulisemaks kõikide teiste rahvuste usku pööramine. Ja kuna inimesi, keda pöörata, oli maailmas niigi küll, polnud vaja sündimust propageerida : )
“Selle asemel, et kinnistada hõimkondlikku juhtmõtet “väljavalitud rahvas kogu maailma vastu”, õpetab Jeesus, (kes kontrastina VT patriarhidele oli vallaline) et KÕIk on väljavalitud, omavahel vennad ja õed ning kogu inimkond moodustab suure perekonna.”. ….”Varakristlik elukorraldus oli ehmatavalt idealistlik, lausa utoopiline: taevane elukorraldus tuleb tuua maa peale - ütle lahti abielust, jäljenda ingleid, käskis Johannes Damaskusest.”
Ja kuna inglid ei abiellu ega seksi, siis..
Gilbert on seisukohal, et kõik režiimid on püüdnud abielu reeglitesse suruda, sest see, mis toimub kahe inimese vahel, pole kontrollitav. Kahe inimese suhet ja tundeid mõjutada ei saa, seepärast on nii kommunistid kui fašistid (aga ka kiriklikud institutsiooonid) püüdnud kõik hästi ära määrata, et mingi hinna eest paarike riigi või usureegleid rikkuda ei saaks.
Hästi huvitavalt on võrreldud abielu ajaloos ja praegu, ning eri kultuuride vahel. Kui varasematel aegadel oli abielu sisuks pigem majanduslik-poliitiline liit, siis tänapäeval ootab inimene paariliselt, et too ta õnnelikuks teeks. Sul pole otseselt vaja, et abikaasa sind kaitseks, sulle maja ehitaks, mammuti koju lohistaks, isegi lapsi võib saada ilma paariliseta. Vajatakse ainult “et ta mu õnnelikuks teeks”. See aga on suht võimatu, sest erinevalt materiaalsetest ja argistest põhjustest on inimese emotsioonid, kirg ja tunded üks ettemääramatu asi…
Päris valus lugemine oli teemal, kuidas paljud naised kaotavad abielludes suure osa iseendast. Naised kingivad ära oma tahtmised, oskused ja soovid oma pere, meeste ja laste heaks. Nad vormivad oma elu teistele sobivaks. Sest teadmine, et sind vajatakse, teeb omamoodi uhkeks ja annab elujõudu. Kuigi sügaval südames kipitab kurbus selle pärast, mida oled endas maha salanud.
Ta küsib, meenutades oma turvalist lapsepõlve: “Kas konservatiivsed emaduse ülistajad võiksid pigem osaleda üldrahvalikus arutelus, et tuleviku ühiskond saaks
Välja töötada mingi sellise süsteemi, mis tagaks õnneliku lapsepõlve ja eluterve perekonna, ilma et naised peaksid selle nimel oma unistused ohvriks tooma?”
Kirjutan kahe käega alla.
Postitas ritsik postitati reede, oktoober 21, 2011 0 Mõte(t)
Sildid; Elizabeth Gilbert
kolmapäev, 12. oktoober 2011
Mae Lender "Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal."
Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata. (Ühtlasi sai täidetud ka 77. punkt - loen romaani päevaga läbi.)
Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest "see" Taani ei koosne. Kuidas siis nii - sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata...
Tegelikult oli aga tegu väga sooja raamatuga, mis kirjeldas hoopis teistsugust Taanit kui minusugused võhikud seda ette kujutavad. Väikelinnaelu, kus uksi ei lukustata, kus on aega lõpututeks kohvijoomisteks, kus inimesed kulgevad vaikselt omas tempos, ja ikka jalgrattal, kus kõik saab tehtud...kunagi. Seda kõike oli nii soe lugeda. Kas tõesti kusagil veel leidub koht, kus ei aeta taga mainekamat eelkooli, põhikooli, kõrgkooli, rohkem mammonat, uhkemat ametinimetust, suuremat maja ja autot. Koht, kus kõige olulisemaks on hygge.*
Samuti pakkus raamat mulle väga palju äratundmis...kuidas seda siis nimetada...rõõm ei tundu olevat just kõige õigem sõna, et keegi veel teab, kuidas tähtsad dokumendid lauasahtlisse unuda võivad ja kõik kõikide dokumentide, avalduste, vormide, taotluste esitamiseks on targem kohapeale minna (äärmisel juhul faksiga saata!), sest muidu võidki vastust ootama jääda. Asjad liiguvad Taanis aeglaselt ja tõmbelmine ei muudaks siin midagi. Kõik vajalik saab siiski tehtud, kui mitte kohe, siis ükskord ikka. Täpselt nagu Norras.
Ja see lõputu võileibade söömine! Hommikusöögiks võisaia, lõunaks võileiba, loodusesse minnes võileiba. Koolis annabki alanud söögivahetunnist aimu võileibu ümbritseva hõbepaberi vabastamisest tekkiv krabin.
Arvamusest, et Taani koosneb vaid jalgrattal kihutavatest boheemlastest, sain ma lahti. Küll aga oli mul mingil määral õigus selles kuninglikus osas. See tähendab, et tegelikult pidasin ma selle "kuningliku" all silmas taani disaini, vana head Jacobseni, kõrgekvaliteedilisi rõivabrände ja muud sellist, aga mulle meeldis, et raamat andis "kuninglikule" hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Ma sain teada, et taanlased äärmiselt lihtsad ja südamlikud, head soovivad inimesed, kuid elavad suure õhinaga kaasa kõigele, mis seotud kuningliku perekonnaga.
Igatahes äärmiselt soe ja armas lugu. Lisaks sellele veel väga hästi kirjutatud - lihtsalt ja kaasahaaravalt. Kas ma muidu oleks selle suutnud ühe jutiga läbi lugeda? Aitäh autorile mu silmaringi avardamast!
Postitas Eveliis postitati kolmapäev, oktoober 12, 2011 0 Mõte(t)
Sildid; Mae Lender