Andres Anvelt - “Punane elavhõbe"

On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.

Selline tutvustus oli Raamatukoi lehel. Kui päris aus olla, siis ma ei osanud sellest raamatust mitte just eriti midagi oodata. Kindel ma olin selles, et kindlasti pole see Rex Stout või Agatha Christie.
Kuid oma jälje see raamat muidugi jättis ka minu mälupilti. Paljud tegelaskujud tundusid sealt raamatust hoopis elust tuttavad. Ma lihtsalt teadsin ja tundsin neid hoopis teisest küljest. Nad olid minu jaoks hoopis teised suurused ja teised inimesed.
Mis puudutab üldist kirjanduslikku tervikut, siis kogu lugu tundus justkui traagel niitidega üksteise külge kinnitatuna. Üldine tervikpilt puudus täielikult või oli siis nii kohmakas, et kõik õmblused olid kohe kohe hargnemas. Hetkeks mõtlesin, et tegemist on toimetaja poolse kalaga, kuid hiljem mõistsin - et tegevused ja episoodid olid nii tõetruud, sest tegemist on siiski oma ala professionaaliga - see on erialane kretinism ( heas mõttes) mis selle raamatu killustab.Kuna tegemist on tõelise profiga, siis on ta teatud juhtumeid üritanud muuta nii, et ei tuleks välja 100% tegelikkus ja püüdnud juurde mõelda analooge - siis olematuid analooge ja tänu sellele muutnud selle raamatu kohmakaks, kui karu portselani poes.
Nüüd on alustatud selle raamatu põhjal filmi väntamisega. Ma tõesti loodan, et filmina mõjub see lugu paremini ja muutub tervikuks. Raamatuna iseeneses on aga see tõeline õnnetus, kuigi omamoodi huvitav lugemine. Annab kerge piltliku ülevaate, et eestlastel on alati igasuguseid "ideid" mis alati ei toimi ja mille hinnaks võib olla kuritegelikku maailma langemine.

Kategooria: Ilukirjandus
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Lehekülgi: 391
Köide: pehmekaaneline

Andres Anvelt- Punane Elavhõbe

Kõigepealt pean ära mainima, et olens eda raamatut mõnda aega taga otsinud ja kui ma ta lõpuks raamatupoest leidsin ei kahelnud ma hetkegi kas see raamat korvi panna või ei.

Raamat räägib Eesti Vabariigi algusaegadest, kus Koit Pikaro oli politseis tegija ning tema noored kutsikad allusid talle andunult. No vähemalt nii tundub mulle ka pärast raamatu lugemist. Seda kinnitab ka raamatu viimane lause.

Mis mulle raamatu puhul meeldib?

Seda raamatut lugedes satud sa täiesti reaalselt olemasolevatesse kohtadesse Eestis. Situatsioon ja eluolu selles ajas on mulle osaliselt tuttav. Ma olin sel ajal küll suht tatikas, kuid midagi mu mälusopis ikkagi on. Ma tunnen ära selles raamatus paljud kohad ja mul tekib "see" tunne. See ons elline "õige ajastu tunnetamine" vms. Ma suudan meenutada mismoodi inimesed siis riides käsid ja mõtlesin isegi sellele, mida mina sel ajal tegin, kus olin ja millised olid minu elu sündmused sel ajal. Loomulikult läbib raamatut üldtuntud Pikaro käekiri. Ma ei tea kui reaalsed on need olukorrad mis raamatus tekivad, kuid olen kindel, et üks asi viib teiseni ja kindlasti on selline asjade käik reaalne.
Vaatamata sellele, et tegu on ikkagi krimkaga on see lugu jutustatud suhteliselt pehmelt. On paar räigemat ja jõhkramat kohta, kuid neid on pehmendatud vaadates neid kellegi silmade läbi ja andes edasi tema tundeid. Justkui autori poolt süümepiinu tundes ja vabandades.
Sinisilmse kohukesena ei taha ma uskuda, et inimesed võivad nii halvad olla, kuid reaalselt mõtleva inimesena olen ma selles kindel, et situatsioonid võivad olla tõelähedased. Võibolla ka päris elust maha kirjutatud lood vahetades ära vaid paar komponenti. Omast käest tean, et loo aluseks on mingil määral väänatud tõde ja mitmest asjast saab kokku kirjutada üpriski usutava loo.

Nüüd asjadest mis mulle selles raamatus ei meeldinud.
Mulle tundus raamatut lugedes,e t tegu pole mitte tippvõmmide vaid teismelistega. Vangla ja võmmide kõnepruuki oli tutvustatud okseleajavalt jõhkralt läbi terve raamatu. Ma ei tea, kas tõesti räägitigi sel ajal sedasi või on autor selle koha pealt väheke üle pingutanud. Mind häiris see, et ma pidin pidevalt minema tagasi ja mingi sõnaseletust uuesti otsima või siis mõistatama mida üks või teine sõna tähendab. Ka oli täielik jama vene keelne tekst. Kui autor oleks kasutanud vene tähestikku, siis oleksin ma sellest, ehk ka aru saanud ja see poleks nii jabur tundunud. Aga millegipärast pole ta seda teinud. Õnneks on tõlked olemas.

Kokkuvõttes oli see raamat selline ärritav-igav-põnev. Ma tahtsin raamatu nurka visata. Otsest hullu põnevust ei tekkinud kordagi. Samas oli kogu aeg täpselt nii põnev, et ette keerata järgmine peatükk ja lugeda ja lugeda ja lugeda.


Lugemiseks ühtegi lõiku ma välja tuua ei oska. Oli paar kohta mis ajasid naerma, kuid suures plaanis ei anna see pilti raamatust kui sellisest.