Teisipäev, 27. jaanuar 2009

Elme Väljaste


Varem ma ei teadnud Elme Väljastest mitte kui midagi, aga viis meid kokku kiiresti valitud raamat, raamatukogu riiulist - Täiesti täisaealine.



Raamat, mida umbusaldusega avasin ja need seiklused 18 aastase Natalie ehk Taali, mind endaga kaasa viis.


Raamat jutustab siis tüdruk nimega Natalist, kes pärast kooli lõpetamist otsustas äkitsi Saksamaale nannyks tööle minna. Selleks olid tal ka mõjuvad põhjused, et kodust eemal olla ja oma elule selgusele jõuda. Tema hoolealuseks aga saab autismi põdev tüdruk Milaja Maja :)) (kui loete saate ka aru miks) ja kellega siis ei ole eriti kerge olla, kuna tüdruk on väga armukade, nii oma ema kui Natalie peale, Herbert - Natalie uus hea sõber. Mind muidugi haaras see raamat koheselt, kui olin paarkümmend lehekülge läbi lugenud ja siis enam ei suutnud pidama jääda, igal vabal hetkel istusin raamat süles ja elasin kaasa, mis järgmiseks juhtuda võib.


Raamat on kirjutatud päeviku näol, kuidas Natalie avastab maailma, tema tunded, tema äpardused, rõõmud, läbi elamised. ülidselt kõik, mis võiks juhtuda tüdrukuga kodust eemal olles, avastades.



Internetis surfates, leidsin ka et sellele raamatule on järg - Kõigest kaheksateist.

Natalie naaseb kodumaale tagasi, appi oma tädile, kellel on hingemured ja kuna nanny tööst midagi välja ei tulnud, ajutiselt, siis otsustaski ta koju sõita. Bussiga koju sõites, tutvub Taali aga Riia bussijaamas ühe noormehega, kes siis liitub tema järgnevates seiklustes selles raamatus. Natalie esimesed pettumused sõbras, armumine, avastused ja muud perekondlikud avastused, põgenemine vastutuse eest, reaalsus. Uued avastused, sõber Heberti kaotus ja sõit unistuste katedraali juurde, mis lõpeb siis suuure üllatusega.
Ka selle teise raamatu lugesin ootamatu suure kiirusega läbi ja oleksin väga tahtnud, et oleks olnud seda lõppu rohkem, või oleks sellel raamatul veel üks järg.
Hetkel on mul käsil Elme Väljaste raamat Kordussaade. Hetkel tundub ka see päris põnev olevat, aga sellest räägiksin siis kui see juba läbi loetud on.

Pühapäev, 25. jaanuar 2009

Liis Kängsepp - Minu Argentina

Ülimalt üle arvustatud raamat, aga seda väärt, sest see on tõesti ka ülimalt hea raamat. Tänan Sandrat selle kingituse eest, kuigi mu küünelaused on ikka veel pakendilt pärit rohelist puru täis.

Raamat on reisikiri. Õigem oleks vist öelda elukirjeldus, sest raamatu autor ELAS Argentinas üle aasta. Ta on oma elust välja toonud väga huvitvaid katkeid. Ja mind ei häiri ka teiste poolt mainitud kordamine, sest see on õigetes kohtades. Ja mulle tavaliselt ei meeldi isegi reisikirjad. See on aga lihtsalt suurepärane. Eriti võrreldes ühe Austraaliast, Eesti metsades ja aasias kondamisest rääkiva reisikirjaga, mis mulle ka jõuluks kingiti.

Mis aga teeb selle raamatu eriliseks, on meeletu hulk originaalseid ja tabavaid kujundeid. Ma pole ammu nii häid metafoore näinud. Ja veel sellises koguses. Ma tõesti neelasin sellest raamatust iga sõna. Lugesin jutiga läbi. Ja kordagi ei hakanud igav. Argentinasse reisimisest huvitatutele on aga plussiks raamatu lõpus olevad õpetused-soovitused.

Anna Davis - Kingakuninganna

Jälle midagi omapärast. Kujutage ette raamatut, mis on kirjutatud uuel ajal, mis räägib väga vanast ajast, mis on kirjutatud nii, et ei saa aru, et see oleks kirjutatud vanast ajast, sest sisu on nii tänapäevane.
See ongi selle raamatu lühikokkuvõte.
Raamat räägib tegelikult Prantsusmaast 20nda sajandi alguses ja ühe inglise päritolu rikka naise elust seal. Tolle aja tabudest ja samas ülimalt tabudevabalt. Sellest, kuidas raha ei tee õnnelikuks. Kuidas ikka tahetaks kellegi teise nahas olla. Kuidas armastus ei võida alati kõike. Ja kuidas tõeline sõprus võib hoopis seda teha. Aga lugege ise.

Reede, 23. jaanuar 2009

George Orwell - Loomade farm/1984

Kirjutan neist koos, sest nad on koos ühtede kaante vahel, ma lugesin neid järjest ja varem arvasin, et see ongi "Loomade farm" a.k.a. "1984".

Igatahes, minu hinnangul oli "Loomade farm" parem kui kurikuulus ja palju kiidetud "1984".

Esimene neist räägib loomade, kes ajavad oma pererahva talust ära, edasisest elust ja mõtetest. Jutustuse moraal on selles, et kõik ei ole kunagi võrdsed. Ka siis, kui ei ole inimesest peremeest. Seda ei lasta lihtsalt sündida, sest kellelegi lööb ikka võim pähe. Jutustuses said sigadest ja koertest juhid ning diktaatorid, kes väitsid, et kõik on parem kui varem, kuigi loomade elu oli tegelikkusest kehvem. Alles praegu mõtlen, et ka see teos oli nõukogude ajast ja sead olid järelikult võimul olijad, kes rääkisid samuti võrdsusest ja vastavalt vajadustele ressursside jagamisest. Väga huvitav 90 lehekülge ning paar tundi minu elus.

"1984" oli minu jaoks palju raskem ning igavam ja blondmina ei saanud aru ka analoogiast vene ajaga enne, kui keegi sellest rääkis. Siis muutus kohe kõik loogilisemaks ja ka mõnevõrra huvitavamaks. Raamat on kirjutatud paarkümmend aastat enne nimetatud aastat, aga lugedes seda paarkümmend aastat peale seda aastat, on kuidagi irooniline mõelda, milline elu tegelikult praegu on. Kahju on sellest, et ei oska võrrelda päris eluga aastal 1984, sest see on veel enne minu ajaarvamist. Kuigi see ei ole lihtne raamat ja sunnib lugedes kõvasti mõtlema, soovitan selle kasvõi, hambad ristis, läbi lugeda. Arvan,et mu silmaring suurenes ning maailmapilt täienes jälle. Sellegipoolest ei saa ma aru, miks seda koolilastele kohustuslikus korras peale sunnitakse. Ka mulle mu kõrgharidusega oli küllalt keeruline lugemine ja tean oma kogemusest, et mõne asja liiga noorena lugemine, on jätnud igaveseks halva mulje heast asjast.

Blog.tr.ee