Jackie Collins- Armukesed ja Mängurid

See raamat on üks suur segadus. Alguses ei ole võimalik aru saada kuidas kõik need tegelased on omavahel seotud. Kuid, kui on tegemist rikka vana mehega, kellel on olnud tormiline elu, on kõik võimalik.
Ma ei hakka rääkima siin sellest, et vana mees oli tõeline jõhkard nii oma naiste kui laste suhtes. Ma räägin parem sellest, et seda raamatut oli suhteliselt raske jälgida.
Tegevust toimus väga mitmel roindel ja väga mitmes kohas erinevate tegelastega.
Mõrvatud endised abikaasad, avalikud ja salajased lapsed, politsei, narkootikumid, hiigel mänguvõlad jms. Loomulikult ka kenad modellid ja kõrgklassi libud, maffioosod ning muud kuulsused.
Ma olen lugenud samalt autorilt varem ka raamatuid ja need on paremad olnud. Vähemalt minu arust.

Linda Howard- Härra Täiuslik

Mis teeb mehest selle ainsa ja õige? Milline on Täiuslik Mees?
Neil sõbrannat koostavad Härra Täiusliku nimekirja. See on nende väike nali reedeõhtusel kogunemisel.
Esmaspäevaks, kui nad jälle tööle lähevad on sellest väiksest naljast saanud lumepallina veerev sündmus, mida pole võimalik takistada.

Üks sõbrannadest, Jaine, on olnud kolm korda kolme aasta jooksul kihlatud. Lõpuks ometi on ta kõigest sellest üle saanud ja alustab uut elu oma majas. Kõik on ideaalne, kui mitte arvestada kummaliselt käituvat naabrimeest. Jaine peab teda joodikuks, narkomaaniks või vähemalt narkodiileriks.

Ühel hetkel tundub, et kõik on väga hästi. naised lepivad oma tehtud naljaga ning võtavad sellest viimast. Kui nad hakkavad saama salapäraseid anonüümkõnesid. Ja korraga on üks sõbrannadest jõhkralt tapetud...

Raamat on uskumatult põnev. Täiesti võimatu on seda käest panna. Naerupahvakud vahelduvad pisaratega ja vastupidi, kui seda raamatut lugeda.

Jeremy Clarkson- Autode kallal

See raamat on kõigile, kellele meeldib telesaade "Top Gear".
Jeremy Clarkson on terava ütlemisega ajakirjanik. Tema väljaütlemised pole poliitiliselt korrektsed ja ta on väga palju asju mis talle ei meeldi. Näiteks: hobused, jalgrattad, sakslased, taimetoitlased, kaubikuomanikud, jne.
Raamat koosneb tekstidest mis on avaldatud ajakirjas "Perfomance Car" aastatel 1985-1993 ja "Sunday Times" aastatel 1993- 1995.
Tegemist on siis üsna vanade artiklitega.
Artiklitest saab lugeda kerget ülevaadet tema tegemistest, reisidest, eraelust ja loomulikult autodest. Kõike seda väga värvikalt ja vürtsikalt.
Naisena, ei ütle mulle paljud autokirjeldused või võrdlused ja lühendid mittekuimidagi. Ega ma sellepärast muidugi väga õnnetu ei ole. Eelkõige laenutasin raamatu ikkagi oma elukaaslasele. Aga kuna ma olen ise Jeremy suur fänn, siis otsustasin ka ise raamatut lugeda.

Ma ei pidanud seda kahetsema. Umbes veerand artiklitest paneb mind tõsiselt naerma ja ainult mõned on sellised mis mind täitsa külmaks jätsid.
Head lugemist!!!!

Charlotte Bronte ja veel keegi daam- Emma

Kui rikas härra Fitzgibbon oma tütre Matilda Fuchsia Lodge´i kool-pansionaati paneb, ei aima keegi, et veel enne poolaasta lõppu leiab too end hüljatuna ja puruvaeseks tehtuna ukse tagant.
Õnneks võtab üks kohalik heasüdamlik lesknaine selle kummalise kurvameelse lapse oma hoole alla ja annab talle kodu. Õige pea kujuneb nende vahel seletamatu side, kuid Matilda keeldub kangekaelselt oma heatgijale enda kohta mingeid andmeid andmast.
Kes ta on? Kust ta pärit on? Kes on ta vanemad? Mis moel on tema minevik lahutamatult seotud tulise ja isepäise mustajuukselise Emmaga?
Brõnteliku meisterlikkusega loodud õhkknonnas viib "Emma" oma lugeja Yorkshire´i metsikutelt kanarbikunõmmedelt aadlike peentesse salongidesse. See on nauditav lugu täis saladusi, romantikat ja intriige, mis hoiab lugejat pinevil kuni viimase leheküljeni.

Selline on raamatu tutvustus.

Tunnistan, et see polnud just minu maitsele raamat. Ma ei teagi, mis täpselt mind häiris ja miks see raamat "minu omaks" ei saanud. Lugu ise on väga paeluv ja põnev. Teema, tegelased, tegevus ja ootamatud pöörded on huvitavad, aga midagi jäi minu jaoks puudu.
Võibolla sellepärast, et see raamat pole päris lõpuni Charlotte Bronte kirjutatud. See "ja veel keegi daam" on tundmatuks jääda sooviv autor, kes Charlotte Bronte poolelijäänud märkmetest kirjutas kokku selle raamatu.

Charlotte Bingham- Tähetolm

Ma alustasin selle raamatu lugemist kaks või kolm korda. No ei hakanud tööle see raamat minu jaoks.
Siis otsustasin, et loen jõuga edasi.
Korraga läks, aga nii põnevaks, et raamatut oli raske käest panna ja seda lõpuni välja. Raamatu lugemise lõpetasin eile hommikul kell 4.

Raamatust.

Jerome ja Elizabeth on noored paljulubavad näitlejad. Nad on ideaalsed teineteise jaoks. Nad on ideaalsed lavapartnerid. Ainult, et ...
Jerome on armunud noorde maatüdrukusse Pippasse ja Elizabeth on abielus.
Elizabeth pingutab kõigest väest, et Jerome tähelepanu saada, kuid niipea kui nad lavalt maha astuvad on mehel silmi vaid "maaka" jaoks.
Elizabeth mõtleb välja plaani, kuidas Jeromet lõpuks endale saada. Ta teeb selleks ja rohkemgi veel.

/ Aga Pippa teadis, et sel päeval läks Jerome´il kogu oma jõudu vaja. Jerome oli hoiatanud teda kohe päris alguses, sellest hetkest alates, kui nad otsustasid abielluda, et tulemas on ka säärased ajad, mis võivad Pippa meelest osutuda päris võimatuks. Pippa oli seda eitanud, kindel endas, et suudab õppida tulema toime näitlejate elu kõikide esipärasustega, kuid Jerome oli talle kinnitanud, et asi pole päris nii. Tulevad ajad, hoiatas ta Pippat, mil tal on võimatu mehest aru saada. Tulevad ajad, kui Jerome´il on õnnestunud läbi lüüa, ja mitte üksnes seda, vaid kui tal on õnnestunud ka kõrgele jõuda, siis ei ole ta enam ise, vaid lihtsalt kest, tühi aum, mis on valmis selleks, et seda täita teise persooniga, müütilise isikuga, kellegagi, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nendel aegadel ei tohi Pippa otsida mingit normaalsust, ratsionaalsust, korrapära. Ta peab mehest eralduma, samuti nagu mees eraldub Pippast, ja kuigi nad tunnevad teineteist, puudub nende vahel igasugune kodusus, kontakt, vestlus senikaua, kuni näitleja valmistub.
Algul ei olnud Pippa teda siiski päriselt uskunud ja mõtles, et ehk oli siin tegemist üsna veetleva, kuid samal ajal ka üledramatiseeritud ennustusega. Aga kui nad juba abielus olid, ja ta nägi täpselt, kuidas Jerome töötab, taipas ta, kui õige oli olnud mehe ennustus. Mida lähemale jõudis etendus, seda eemalviibivamaks ta muutus, mõnikord ennast nii täiel määral välja lülitades, et nende abielu algul pani see Pippat tõsiselt muretsema. Seesama käis ka etenduse järgse aja kohta, ainult, et vastupidisel kujul. Pippa suutis vaevu ära tunda seda persooni, kes lava taga oma sõpru ja poolehoidjaid tervitas- endiselt tühi anum, kuid sedapuhku hoopis valju lärmi ja mõnikord raevuga täidetud. Kui etendus oli õnnestunud, oli Jerome´i energiatase pöörane ning ta ei jõudnud reaalsusesse tagasi mitte enne varaseid hommikutunde, selleks ajaks aga oli Pippa juba ammu väga unine.
Pippa oli siiski ruttu ära õppinud selle, et kui ta tahtis enda kõrval näha sellsit Jerome´i, keda ta tundis ja armastas, siis pidi ta omaks võtma mehe päevakava, vastasel juhul oleks ainus, mida ta näeb, see tühi anum, täiesti kustunud vastuvõtja või siis hoopis, täispuhutud, suurem kui elusuuruses, võitja Taavet, kes on uuesti väljakule astunud, et võidelda Koljatiga, ja saavutada ülekaali. Nii muutis ka Pippa oma päevakava: ta magas siis, kui Jerome magas, samuti nendel pikkadel pärastlõunatel, kui mees oli teatris, lühikestelöödel, kui mees pidi osalema filmivõtetel, tõusis koos temaga koidikul ja läks siis tagasi kaheks tunniks tukkuma, kuni oli aeg tõusta, et Bobbyga (koer), välja minna./


Mul on paha komme, kuskil poole raamatu lugemise peal kiigata viimaseid peatükke ja püüda aimata, millega lugu lõppeb. Tegin seda ka seekord ja jäin ilma vastuseta. Selleks, et lõppu lugeda, peab enne terve raamatu läbi lugema. :)

Terry Pratchett - Johnny Maxwell

Johnny avas garaažiukse ja astus kiiresti sammukese tagasi juhuks, kui sealt peaks hullunund karvakera välja hüppama.

Midagi ei juhtunud.

Hirmuäratav ostukäru seisis keset põrandat. Süüdlasest polnud jälgegi.

See oli täpselt nagu need stseenid filmides, kus sa tead, et koletis on kusagil lähedal, mõtles Johnny.

Ta hüppas kõrvale juhuks, kui Süüdlasel peaks olema plaanis laest alla karata.

Juba selle näruse kassi nägemine oli hull. Tema mitte-nägemine oli veel hullem.
***

See lõik on triloogia kolmandast raamatust "Johnny ja pomm", aga kõik kolm raamatut on head. Esimene on "Vaid sina suudad inimkonna päästa" ja teise pealkiri on "Johnny ja surnud".

Võrreldes kettamaailma lugudega on Johnny saaga veid realistlikum, kuid müstika elemendist ei ole Pratchett ka siin suutnud hoiduda ning see on hea. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult töötab tema kirjutamisstiil ka realislikus miljöös. Lugu pole nii fantasiline kui kettamaailma lood, aga teismeliste maailm on ju ka põnev ja vahel isegi väga naljakas. Mõnikord ka siis, kui situatsioon on pigem kõhedusttekitav ja ohtlik.

Pratchett oskab kirjutada.

Roberto Pazzi - Konklaav

Sauna ja Türgi sauna sisseõnnistamisele järgmisel päeval, kui kardinalid püüavad uuesti valida tulevast paavsti, juhatab krahv Paolo Nasalli Rocca luureretke Rooma ümbruskondades, mis on kassidest kõige rohkem üle ujutatud.
See on iseseisev jaht, mis jätab paljudele vanematele roomlastest pealtvaatajaile mulje, et nälg, mida nad tundsid viimaste sõjakuude ajal on jälle tagasi. Nad on veendunud, et vaesed loomad on määratud sattuma praepannile.


Ei, see ei ole nii tõsine raamat. Kogu seda lõiku tuleb tegelikult võtta huumoriga, kasse EI sööda ära! ;) Tegelikult räägib see raamat hoopis paavsti valimistest mingil suvalisel ajal kiriku ajaloos. Kõik tegelased on välja mõeldud ning pedofiilide paljastusi ei ole. Kuigi selles ei ole puudust omajagu intriigidest ja poliitikat ajavatest kardinalifraktsioonidest, kes just oma meest paavstitoolile üritavad upitada, on see tegelikult hoopis südamilk lugu ühest tundmatust ja tagasihoidlikust kardinalist, kes end valimistemöllus sugugi koduselt ei tunne. Ja siis veel on keegi tema kaasvendadest sooritanud piinlikusttekitava fax pas - tema nimi on valimistel üles kerkinud ning kõik arvavad, et ta on iseenda poolt hääletanud!

Sandra Brown- Embus Päikeseloojangul

Kõigepealt autorist.
Ma ei ole kunagi pidanud pettuma üheski tema kirjutatud raamatus. Tema imeline oskus kirjeldada läbi kahe lehekülje ühte suudlust ja seda teha nii elavalt, et sa tunned nagu oleksid osa sellest... Või tema erinevad teemad... Tema julgus kirjeldada asju nii elavalt ja põhjalikult, et teinekord jookseb hirmujudin üle selja või sa unustad end lugema kahe inimese lähedusest ...
Tema sulg jookseb kergelt ja tema fantaasia on piiritu. Kui ma kunagi peaksin nimetama, et kelle moodi ma tahaksin olla, siis vot just tema moodi tahaksin ma osata kasutada sõnu.

Raamatust.

Meil kõigil on oma minevik. Meie minevikus on midagi mida me püüame varjata. See pole muutunud olenemata sellest milline sajand või aastatuhat parasjagu on. Meil kõigil on midagi minevikust kas häbeneda või varjata. Eks need lood ole erinevad ja süüteod siis kas suuremad või väiksemad.

Kui kaks venda leiavad metsast juhuslikult poolsurnud naise, kelle seeliku all lamab äsja surnult sündinud laps ei kohku nad eemale vaid kutsuvad oma vanemad. Naine võetakse voorivankrisse, teda ravitakse ja korraga selgub, et ta on vajalik. Samal ajl on üks ema surnud oma lapse sünnitamisel. Ja lapsele on vaja amme.
Öösärgis naine viiakse leinava isa vankrisse ning sealt toimub nende kahe esimene ja tuline kokkupõrge. Mees ei suuda lubada oma lapse juurde sellist naist. Tema naine oli puhas ja puutumatu, aga see keda ammeks pakuti.. see oli midagi räpast ja paha.
Kuid loodus nõuab oma ja laps ei saa ometi näljas olla. Mees kes ainult lapse pärast on nõus naise oma vankrisse võtma ei kujuta ettegi milline teekond see tegelikult saab olema.
Mees kes süüdistas naist moraalituses ja teab milles veel varjab isegi midagi oma minevikust. Midagi hoopis hullemat.

/Mamma oli kõike näinud ja hõikas oma lastele, kes ajasid Lydiat taga nagu kanapojad, et nad jääksid paigale. "Mine kutsu härra Coleman, Atlanta. Ütle, et ta annaks hobused Luke´i hoole alla." Bubba hoidis Rossi rakendi juhthobust, samal ajal kui ta isa õiendas nende hobustega.
Sekundi pärast tuli Ross joostes üle praamu tahumataplankude. Harjumusest oli ta käsi kabuuril, mis oli rohmaga reie külge kinnitatud. "mMis on?"
"Lydia. Teie vankris."
"Lee?"
"Korras. Hoolitse oma naise eest, härra Coleman."
Mamma otsis ta pilku ja hoidis seda ühe paljuütleva hetke, enne kui mees süüstis oma vankri poole. Kui ta heitis oma pika jala üle tagavärava ja sisse astus, nägi ta nurgas kägaras kogu, pea käte vahele peidetud. Naine nuttis hüsteeriliselt.
"Lydia!" kähvatas ta. "Mis kurat..." Ta võttis kaabu peast ja viskas kõrvale, tõmbas siis terve keha sisse ja läks üle põranda, et naise kõrvale kükitada. Ta sirutas käes, kavatsedes need rahustavalt naise pealepanna. Aga need peatusid õhus viivu, enne kui ta need tagasi tõmbas.
"Lydia," ütles ta hellemalt. Nutt oli kibe, südame põhjast, otsekui põrgust. "Sa oled kõik oimetuks ehmatanud. Mis sul viga on="
Nagu enamiku meeste puhul, olid temalgi ilma põhjuseta pisarad arusaamatud. Ja nagu enamik mehi, sai ka tema vihaseks, kui selgitust ei tulnud. "Lydia, jumala pärast, ütle mulle, mis viga? Kas sa said haiget? On sul valus?" KAs naine oli pea ära löönud? Miks ta seda niimoodi kinni hoidis? Mees püüdis ta käsi eemaldada, aga naise käed olid nagu surmakangestuses.
Meelehites haaras ta naisel õlgadest ja hakkas teda kõvasti raputama, kuni naine laskis käed alla. Segaduses vahtis ta hajevil pilguga mehe otsa ja klammerdus oma tuimade sõrmedega mehe särgi rinnaesisesse. "Ära lükka mind... vette... jõkke.. Palun, ära... lükka..."
Ross vahtis teda tummas masenduses. Ta oli näinud mehi surmaohus, vaatamas sisse püstolisuust, mis sekundi pärast pidi nende ajud sodiks laskma, aga ei olnud ühelgi näol kunagi niisugust alasti hirmu näinud. Naise pupillid olid suured, et neid ümbritses ainult merevaiguvärvi ring. Ta huuled olid kriitvalged. Näis, et näos pole endam tilkagi verd.
"Lydia, Lydia." Mehe hääl oli rahustav ümin ja ta ei mäletanud hiljem, et võttis naise näo oma pihkude vahele. "Millest sa räägid?"
"Jõgi, jõgi," ütles naine nagu joobnu, kõvemini ta särgist kinni haarates./

/ Mees teadis, et suudleb naist ja sinna polnud midagi teha. Valikuvõimalus oli temalt tükk aega tagasi ära võetud. See hetk oli ette nähtud, saatusest määratud, ja ta kiusaks saatust, kui ta sellele vastu hakkaks. Seepärast alistus ta oma tahmisele ja laskis jumalatel juhtida, et tema pea laskus aeglaselt alla naise ootava suu poole.
Algul ta üksnes puudutas neid huuli. Naise sõrmed klammerdusid kõvemini tema rinnale. Mees ootas, kuni ei suutnud enam vastu panna. Siis kallutas ta naise pea tahapoole, et paremini temani ultauda, ja hõõrus oma huuli vastu naise omi,, puudutades neid virrudega ja surudes kõvemini, kuni need paotusid.
Rossi süda tagus ebaühtlaselt, aga ta ei kiirustanud. Ta kõhkles, võttes aega hingata sisse naise magusat hingeõhku ja oodata , mida ta leiab selle pehme värina tagant.
Ta puudutas naise ülahuult oma keeleotsaga, kergelt, nii väga kegelt, et ta isegi polnud kindel, kas ta oli seda puutunud, kuni kuulis tasast, katkelist ohet, mis pääses naise huulilt ja õhkkergelt teda riivas./

See teekond Texasesse oli kahele noorele teekond ka teineteise ja iseenda tundmaõppimiseks.

Anton Makarenko- Pedagoogiline Poeem

Tõenäolselt võin ma oma järgneva avaldusega pälvida paljude hukkamõistu, kuid see ei häiri mind.
Mulle on kogu aeg meeldinud nõukogudeaegsed raamatud. Kõik, milles räägiti pioneeridest ja oktoobrilastest, Timur ja tema meeskond jne jne jne.
Sellepärast meeldis mulle ka see raamat. Need raamatud kannavad endas mõtet paremast maailmast. Isegi kui Nõukogude liit oli inimestele halb ja seda me ju ometi ei unusta, kandis kommunism kui selline üllast ideed... Muuta maailm paremaks kohaks. Kuidas see välja tuli, see on iseasi.

Raamat räägib sellest, kuidas hea võidab kurja. Kuidas varastest ja pättidest saavad uued inimesed. Neid ei sunnita, ei peksta, kuigi vahel lihtsalt muudmoodi ei saa, vaid neile näidatakse eeskuju. Neile näidatakse, et on ka muudmoodi võimalik. Nad teevad ise oma valikud.
Unustatakse nende minevik ja antakse neile uus võimalus.

Ritsik on sellele raamatule omapoolse arvustuse andnud juba varem SIIN.
Ja SIIN siis veel pikemalt.

Karin Alvtegen - Vari

Katkendit ma seekord ei lisa, sest antud raamatu suurim pluss ei olnud stiil. Oli hoopis vaatenurk ja see, kuidas raamat pidevalt üllatada suutis.

"Vari" räägib ühest menukast kirjanikust ja tema lähikondsetest, minevikku jäänud hoolega varjatud saladustest ja sellest, mis jääb koduuste taha. Ei, siinkohal ei korrata vana mõtet, et mehel oli kodu kõrvalt armuke kui maailma lõppu. See on palju sügavam ja keerulisem. Seal ei ole häid ega halbu tegelasi. Igaühest neist võib tegelikult aru saada, miks ta tegi nii, nagu tegi. Ja on nii huvitav näha, mida kõike tehakse üksteise aga eelkõige enda heaolu nimel, kuidas kaitstakse olemasolevat, kust tulevad või ei tule vastu eetilised piirid.

Üldiselt aiman ma raamatut lugedes üsna täpselt, mis edasi saama hakkab ja kuhu see välja jõuab. Seekord aga viis iga järgmine lehekülg mind uuele ootamatule rajale. Ei saanud toetuda varasematele kogemustele, langeda eelarvamuste küüsi. Pidi pidevalt kohanema uute puslekildudega pidevalt muutuvas situatsioonis.

Kui olete tüdinud lihtsatest must-valgetest raamatutest, siis soovitan vahelduseks lugeda seda teost.