Kolmapäev, 24. veebruar 2010

John Grogan - Marley ja mina

Selle raamatu põhjal on valminud ka üliedukas film, mida hiljuti Eestiski näidati.

Niisiis see on lugu ühest pöörasest koerast ja tema perest; sellest, kuidas paljude meelest kõigest üks tüütu koerlane aitas kahel noorel inimesel ja hiljem ka kolmel väiksel inimesel pereks kasvada. Ta oli küll tohutult destruktiivne, aga samas väga oluline pereliige, kelle plussid omanike sõnul kaalusid kõvasti üle tema tõttu tekkinud lisa raha- ja närvikulud.

Soovitan nii filmi kui raamatut. Mõlemad põhinevad tõsielul. Ja mõlemad on hästi südamlikud. Ja nutused. Ja naermapurskamiseni naljakad. Ma olen vist koeraraamatute fänn.

Taas lemmikkohad:
"Me ei suutnud oma Allahinnatud Koerale nime paneku osas üksmeelele jõuda. Jenny tegi maatasa minu variandid ja mina tema omad. Lahingu kõrghetk saabus hommikul enne tööle minekut.
"Chelsea?" pärisin. "See on tõeline beibe-nimi. Meessoost koera Chelsea nimega tapmine on lubamatu."
"Põrgut ta sellest hoolib," ütles Jenny.
"Hunter," pakkusin välja. "Hunter sobib ideaalselt."
"Hunter? Sa teed vist nalja. Oled sa mõni matšomees või sportlane või mis? Liiga maskuliinne. Pealegi pole sa kogu oma elu jooksul kordagi jahil käinud."
"Ta on meessoost," väitsin põlema minnes. "Ta peabki olema maskuliinne. Ära mõtlegi muuta oma etteastet feministlikuks jutluseks."
Olukord läks aina hullemaks. Võtsin poksikindad käest. Taibanud, et Jenny valmistub vasturünnakuks, üritasin kiiresti ta tähelepanu veel kord oma lemmikvariandile juhtida. "Mis sul Louie vastu on?"
"Mitte midagi, kui tegu oleks bensiinijaama teenindajaga," nähvas ta vastuseks."
- lk 24

"Kui me paari minuti pärast koju jõudsime, tuli Jenny uksele ning Marley paiskus uksest välja, et teda tervitada. "Meil on sulle väike üllatus," laususin. Aga kui käe tagaistmele lillekimbu järele sirutasin, tabas mind üllatus. Kimbus olid olnu valged karikakrad, kollased krüsanteemid, erinevat sorti liiliad ning erepunased nelgid. Nüüd aga olid nelgid jäljetult kadunud. Istet veidi lähemalt uurinud, avastasin hunniku peadeta varsi, mille otsas alles mõni minut varem olid olnud õied. Kõik ülejäänud lilled olid paigas. Põrnitsesin Marleyt, kes tantsiskles ringi, justkui kandideeriks "Soul Train'i". "Minu juurde!" karjusin talle. Kui ma viimaks ta kinni püüdsin ja lõuad lahti kangutasin, leidsin sealt otsesed süütõendid. Sügaval suuõõnes, alalõualuu sügavas sopis, oli peidus üksainus punane nelk - nagu närimistubaka nutsakas. Ülejäänud õied olid ilmselt luugist alla libisenud. Olin valmis teda mõrvama."
- lk 74

"Marley ei hoolinud ametlikust tutvustamistseremooniast. Põrganud hooga vastu puudlit, surus ta nina pikema jututa otse ta jalge vahele. Arvatavasti tähendas see isase looma küsimust: "Käite siin sageli?"
Kui Marley oli puudli günekoloogilise kontrolli lõpetanud, suutis Jenny ta viimaks tagasi oma kohale lohistada."
- 78

Jällegi, ma veetsin enamuse selle raamatu lugemise ajast naerust kõõksudes, aga liiga tüütu oleks kõiki superkohti siia ümber trükkida ja las üht-teist jääb ka teile avastada.

Tarvo Nõmm - Minu Island

Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.

Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...

Niisiis lemmikkohad:

"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26

""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222

Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.

Blog.tr.ee