Laupäev, 25. oktoober 2008

Sabine Kuegler - Džunglilaps

Ma lugesin seda küll juba ligi kuu aega tagasi, aga see tundub siiani hea raamat olevat.

See on ühe kolmekümnendates aastates meediamaastikul tegutseva Saksa naise autobiograafia ja erineb teistest selle poolest, et tema on kasvanud üles oma antropoloogidest vanemate avastatud Uus-Guinea suguharu juures. Tegemist on suguharuga, mis ei teadnud midagi valgetest inimestest ega moodsast tehnikast, sõdis teiste suguharudega, harrastas kannibalismi ja mängis täiesti teistsuguste mängureeglite järgi.

Väga huvitav oli lugeda Kuegleri neutraalset kirjeldust kahe väga erineva maailma põrkumisest ja mõjust temale. Ta on toonud välja ka väga palju positiivseid ning liigutavaid kohti selle metsiku suguharu tegemiste juures. Samas on ta lõhestatud kahe maailma vahel ega tunen end enam tõelise osana kummastki kultuurist.

Aga soovitan igaühel endal seda lugeda.

Teisipäev, 14. oktoober 2008

Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Ka kõige tavalisemad päevad, millest koosneb elu, on väärt seda, et neist joonistada ebatavaline pilt ja kirjutada kütkestav lugu- öeldakse raamatu tutvustuses. Kerttu meenutab väikeseid naljakaid, armsaid ja kurbi juhtumisi omaenda ja tuttavate elust. Jutud hakkavad kerima mõnest pisikesest detailist nagu rõve lilla ploomikujuline peakate lasteaiapeol või höövlilaastud kallima juustes. Midagi eriti ei juhtugi aga magusvalus nostalgia tuleb peale.

Kadi Kurema naiselik, peen ja kohati humoorikas graafika on tähtis osa raamatust. Pluss imeilus kujundus. Loed, vaatad ja ei raatsi kuidagi käest ära panna. Hirmus kiiresti saab läbi, poole tunniga…

Praegu nädal aega hiljem konkreetsed jutustused polegi enam hästi meeles aga see tunne kestab. Selline… teetassi ees käsipõsakil istumise ja unistamise tunne.

WALL-E, Pixar ja Disney stuudio

See on nii halb raamat, et ma lihtsalt pidin kirjutama:P

Meile Wall-E multikas väga meeldis ja pesamuna tungival soovil sai siis ka raamat ostetud. No pildid on täitsa head. Pole neid tavalisi punnpõselisi lapsukesi, kiisusid ja kitsekesi. Huvitav lahendus on piltide taustad, mis on justkui vanapaberist kollaažina kokku kleebitud. Väga ebahollivuudilik ja lahe.

Aga tekst… Kes ei teaks, et filmi põhjal tehtud raamatud on tavaliselt ühed jubetised kõik. Arusaadav, et pooleteisetunnist teost keskmiselt 4-5 masinkirjalehe pikkusesse teksti kokku pressida on lootusetu ettevõtmine. Lastefilmide ümberjutustused on veel eriti läilad. Selles raamatus ei saanud üldse aru, kui vanadele lastele see mõeldud oli. Suurem osa teksti oli justkui eriti primitiivne koomiksitekst, hüüatused stiilis “Kord nägi EVA vanade rehvide hunnikus prussakat. PIUH-PAUH!”, “EVA ja WALL-E toetusid robotisuudluseks teineteisele,” “Tol hetkel mõistis WALL-E, et tema unistus oma kallimast oli täitunud. Tema ja Eva jäävad kokku. Alatiseks.”

Samas oli selliseid väljendeid, et hoia peast kinni.

KLÕPS! tegi üks stjuuard pildi sellest, kuidas EVA oma manipulaatori blasterist tulistas. Sauhti!

Eee, mis see blaster küll olla võiks?

Ma oma kuueaastasele püüdsin ette lugedes siis käigupealt selliseid sõnu asendada nagu jäätmetuvasti-teisaldi, holograafiline teadetetahvel, stjuuard, rahvusvahelise ettevõtte tegevjuht, galaktiline ristleja, hõljuktooli külgvaljuhääldi ja tehnohooldus. Huh. Tõlkija ja toimetaja, no kus olid teie silmad?

Esmaspäev, 13. oktoober 2008

Ann Granger - Sobiv paik surmaks

Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga.
"Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"


Seekordne raamat oli erakordselt kaasahaarav. Ei olnud neid pikki ja tüütavaid meeleolukirjeldusi ja lohisevaid arutlusi lehekülgede kaupa kellegi iseloomu kohta. Ma arvan, et eelnevates raamatutes on need lihtsalt juba selgeks ja sirgeks räägitud.
Muidugi ei kannata see raamat oma sõnakasutuse ja mõttelennu poolt ikkagi võrdlust tuntud suurustega, kuid Ann Granger hakkas mulle vanale krimiromaanide skeptikule isegi mingil moel meeldima. Sellisel veidike äraspidisel - krimi(meeleolu)softromaanide kirjutajana.

Ma arvan, et üritan kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugeda. Eks siis ole näha, kas Ann Granger õigustab ka minu silmis seda kindlat kohta tunnustatud kriminaalromaanide autorite rivis.

272 lk, pehme köide
2008.a.
Varrak

Blog.tr.ee