Justin Petrone - Minu Eesti 2

Kuna mul on nüüd jälle tekkinud Petrone Prindi raamatutest väike hunnik koju, siis saate kohe ühe arvustuse veel:)

Selle raamatu kohta ei saa ma öelda ühtegi paha sõna. Justini keelekasutus ja eelkõige jutu sisse põimitud võrdlused on lihtsalt nii head, et ma ei suutnud korduvalt naerupahvakust hoiduda:) Tsitaati kaasa ei pane, sest lihtsalt ei suutnud ühtegi teistele eelistada. Iga mõne lehe tagant vähemalt tuleb jälle mõni pirn.

Uus raamat räägib juba rohkem Eesti elust ja eneseanalüüsist, oma soovide ja eluvalikute paika seadmisest enne Epu ja Justini esimese lapse sündi. Ja kõik on kirja pandud viisil, mis paneks vist enamiku naisterahvaid ohkama ja unistama, et nemad samasuguse romantikust mehe otsa satuksid (minu sealhulgas).

Samas seekord ma ei tunne, et oleksin väga midagi Eesti kohta avastanud või oleksid mingid tajud muutunud. Pigem oli huvitav taas erinevate kultuuride võrdlus ja peategelase muutumine koos keskkonnaga.

Ma ei hakka siin kaasa rääkima teemal, kas esimene raamat oli parem või mitte - igal juhul olen valmis neid mõlemaid korduvalt uuesti lugema ning soovitan teistelegi mõne halli sügisõhtu sisustamiseks:) Samas aga võiksid seda lugeda inimesed, kes kriitika kuulmisest oma riigi teemal kohe põlema ei lähe, sest see ei ole mingi ülistuslaul vaid ühe noore mehe reaalsus ja võitlus kohanemise nimel.

Ragne Jõerand - Minu Bollywood

Pean tunnistama, et alustasin seda raamatut suure põnevuse ning ootustega - ikkagi minu armastatud India ja keeruline armulugu kohalikuga. See olekski nagu minu elu pealt maha kirjutatud. Aga mida rohkem ma lugesin, seda vähem suutsin samastuda ja see ei olnud ka raamat, mis paneks mind erinevusi hindama.

Mulle autori kirjutamisstiil meeldis - jutt oli ladus ja täitsa huvitav, aga samas mind ongi vist raske mingist Indiast pajatavast raamatust vaimustuma panna, sest ükski neist ei suuda seda kõike hõlmata. See autor aga on veelgi rohkem kui tavaliselt suutnud üldistada ja lahterdada ja oma valearusaamu asjadest faktide pähe servieerida. Jah, olen kohe päris kuri! Tädi ei tea isegi, mida tähistab sõna tikka ning veel vähem on ta püüdnud kultuurist aru saada - aga samas, ta ju tunnistas kohe raamatu alguses, et temas polnudki India armastust. Aga kõigis ei peagi olema.

Sellegipoolest härib mind tädi klišeeni euroopalik ja pirts suhtumine, mida ilmestavad halvustavad kirjeldused tema esimesest luksvagunis möödunud rongisõidust - kolm aastat pärast esmakordselt Indiase sattumist! Samuti selline ääri-veeri vaimsust ülistav jutt. Ning kõige rohkem ajas vihale tema Holi-kirjeldus. Lugupeetud autor, ma ei tunne sind ja võib-olla sa polegi mingi nõme snoob, aga sa võiksid oma abikaasa kaudugi teada, et India kevadpühadel on veepallisõjal ja värvidega loopimisel suur kultuuriline osa. Jah, sa said haiget - kahju. Aga see, et keegi sulle pihta sai, nüüd küll mingi kättemaks ega isiklik rünnak polnud. Võtnud siis ise ka palli ja püüdnud üritust nautida.

Raamat meenutas mulle suuresti "Püha lehma" nimelist teost, kus samamoodi igavlev rikkuri elu elav esimese maailma naisuke nuusutab ettevaatlikult vaimsust ja püüab deep olla, aga samas päris India elust ei tea midagi, sest tema liigub vaid konditsioneeriga autost konditsioneeriga koju ning teda ümbritseb teenijate meri. Aga tema puhul oli vähemalt märke, et lõpuks ta õppis seda riiki hindama ja vähemalt aktsepteerima.

Keerulise suhte pärast tunnen autorile kaasa - ses osas vast suudan ka ise mõista. Aga ma olen jällegi, erinevalt selle raamatu autorist püüdnud ka mõista kohalikku kultuuri ja mitte sinna jõuga peale lennata, et ainult oma tahtmist saavutada. Rahvusvahelises suhtes ja veel kahe nii erineva päritoluga inimese vahel on kindlasti palju keerdkohti, aga nt nõuda seksi lahtise ukse taga, mille teisel pool põrandal magab mehe ema? Kas see on eluvalikute küsimus või protest või kultuuri murdmine - ma ei teagi.

Kahju... loodan, et kunagi tuleb Minu-sarjas ka korralik India raamat.