Rex Stout - Lõplik järeldus

Ma pole kunagi vaadanud Nero Wolfe'i sarja ega lugenud temast ja Archie Goodwinist kirjutatud raamatuid. Seega minu jaoks esmatutvumine ja mul on hetkel Stout'i kirjutamisstiilist täielik vaimustus. Kuiv huumor on viimasel ajal nii minu teema. Aga võib-olla polegi nii kuiv, sest paaril korral purskasin ikka päriselt naerma.

Raamat räägib ühe inimröövi ja sellele järgnenud kahe mõrva lahendamisest ning sedasi võimalikult mugavalt ja müstiliselt aastateenistuse korraga kätte saamisest. Mulle ei meeldinud väga lõpplahendus ehk see, kellest "bad guy" tehti, kuid soovitan lugeda lihtsalt meisterlikult kirja pandud teost.

Mõned minu lemmikkohad:
"Peretütar oli paar aastat oma vennast Noelist noorem ja istus sellesama sohva peal. Juttude järgi oli ta igavene tüütus, kelle nina on pidevalt nii püsti, et vihm võib sisse sadada." -lk 54

"Lõunaks oli jälle heeringamari, seekord hautatud koores koos küpsetatud sealiha ja mitmesuguste ürtidega. Igal kevadel saab mul kalamarjast isu nii täis, et ma mõtlen, miks küll kalad mõne teistsuguse paljunemismeetodi peale pole tulnud." -lk 126


""Vaadake, Goodwin, mul on ükskõik, kas Jimmy mõrvati või mitte. Kui mõrvati ja mõrvar võib mu ema olla, on mul ikkagi ükskõik. Ma olen küllalt vana, et omada valimisõigust, aga kui te näeksite, kuidas ta mind kohtleb, siis te arvaksite, et ma teen veel öösiti alla." -lk 146

""Mul on paar väikest küsimust, kui teil midagi selle vastu pole," ütles ta.
Suured küsimused meeldivad mulle rohkem," ütlesin. "Aga küsige."" -150

"Aga kahe kapi ja riidekirstu ülevaatamise järel jäime nõutuks. Seal oli ka suur vana pähklipuust voodi, mille all oleks olnud ruumi tervele trobikonnale kohvritele, kuid ainult ruumi seal leiduski. Midagi muud seal polnud." -lk 177

Ehk hakkab teilegi meeldima!?

Jackie Collins- Armukesed ja Mängurid

See raamat on üks suur segadus. Alguses ei ole võimalik aru saada kuidas kõik need tegelased on omavahel seotud. Kuid, kui on tegemist rikka vana mehega, kellel on olnud tormiline elu, on kõik võimalik.
Ma ei hakka rääkima siin sellest, et vana mees oli tõeline jõhkard nii oma naiste kui laste suhtes. Ma räägin parem sellest, et seda raamatut oli suhteliselt raske jälgida.
Tegevust toimus väga mitmel roindel ja väga mitmes kohas erinevate tegelastega.
Mõrvatud endised abikaasad, avalikud ja salajased lapsed, politsei, narkootikumid, hiigel mänguvõlad jms. Loomulikult ka kenad modellid ja kõrgklassi libud, maffioosod ning muud kuulsused.
Ma olen lugenud samalt autorilt varem ka raamatuid ja need on paremad olnud. Vähemalt minu arust.

Linda Howard- Härra Täiuslik

Mis teeb mehest selle ainsa ja õige? Milline on Täiuslik Mees?
Neil sõbrannat koostavad Härra Täiusliku nimekirja. See on nende väike nali reedeõhtusel kogunemisel.
Esmaspäevaks, kui nad jälle tööle lähevad on sellest väiksest naljast saanud lumepallina veerev sündmus, mida pole võimalik takistada.

Üks sõbrannadest, Jaine, on olnud kolm korda kolme aasta jooksul kihlatud. Lõpuks ometi on ta kõigest sellest üle saanud ja alustab uut elu oma majas. Kõik on ideaalne, kui mitte arvestada kummaliselt käituvat naabrimeest. Jaine peab teda joodikuks, narkomaaniks või vähemalt narkodiileriks.

Ühel hetkel tundub, et kõik on väga hästi. naised lepivad oma tehtud naljaga ning võtavad sellest viimast. Kui nad hakkavad saama salapäraseid anonüümkõnesid. Ja korraga on üks sõbrannadest jõhkralt tapetud...

Raamat on uskumatult põnev. Täiesti võimatu on seda käest panna. Naerupahvakud vahelduvad pisaratega ja vastupidi, kui seda raamatut lugeda.

Jeremy Clarkson- Autode kallal

See raamat on kõigile, kellele meeldib telesaade "Top Gear".
Jeremy Clarkson on terava ütlemisega ajakirjanik. Tema väljaütlemised pole poliitiliselt korrektsed ja ta on väga palju asju mis talle ei meeldi. Näiteks: hobused, jalgrattad, sakslased, taimetoitlased, kaubikuomanikud, jne.
Raamat koosneb tekstidest mis on avaldatud ajakirjas "Perfomance Car" aastatel 1985-1993 ja "Sunday Times" aastatel 1993- 1995.
Tegemist on siis üsna vanade artiklitega.
Artiklitest saab lugeda kerget ülevaadet tema tegemistest, reisidest, eraelust ja loomulikult autodest. Kõike seda väga värvikalt ja vürtsikalt.
Naisena, ei ütle mulle paljud autokirjeldused või võrdlused ja lühendid mittekuimidagi. Ega ma sellepärast muidugi väga õnnetu ei ole. Eelkõige laenutasin raamatu ikkagi oma elukaaslasele. Aga kuna ma olen ise Jeremy suur fänn, siis otsustasin ka ise raamatut lugeda.

Ma ei pidanud seda kahetsema. Umbes veerand artiklitest paneb mind tõsiselt naerma ja ainult mõned on sellised mis mind täitsa külmaks jätsid.
Head lugemist!!!!

Charlotte Bronte ja veel keegi daam- Emma

Kui rikas härra Fitzgibbon oma tütre Matilda Fuchsia Lodge´i kool-pansionaati paneb, ei aima keegi, et veel enne poolaasta lõppu leiab too end hüljatuna ja puruvaeseks tehtuna ukse tagant.
Õnneks võtab üks kohalik heasüdamlik lesknaine selle kummalise kurvameelse lapse oma hoole alla ja annab talle kodu. Õige pea kujuneb nende vahel seletamatu side, kuid Matilda keeldub kangekaelselt oma heatgijale enda kohta mingeid andmeid andmast.
Kes ta on? Kust ta pärit on? Kes on ta vanemad? Mis moel on tema minevik lahutamatult seotud tulise ja isepäise mustajuukselise Emmaga?
Brõnteliku meisterlikkusega loodud õhkknonnas viib "Emma" oma lugeja Yorkshire´i metsikutelt kanarbikunõmmedelt aadlike peentesse salongidesse. See on nauditav lugu täis saladusi, romantikat ja intriige, mis hoiab lugejat pinevil kuni viimase leheküljeni.

Selline on raamatu tutvustus.

Tunnistan, et see polnud just minu maitsele raamat. Ma ei teagi, mis täpselt mind häiris ja miks see raamat "minu omaks" ei saanud. Lugu ise on väga paeluv ja põnev. Teema, tegelased, tegevus ja ootamatud pöörded on huvitavad, aga midagi jäi minu jaoks puudu.
Võibolla sellepärast, et see raamat pole päris lõpuni Charlotte Bronte kirjutatud. See "ja veel keegi daam" on tundmatuks jääda sooviv autor, kes Charlotte Bronte poolelijäänud märkmetest kirjutas kokku selle raamatu.

Charlotte Bingham- Tähetolm

Ma alustasin selle raamatu lugemist kaks või kolm korda. No ei hakanud tööle see raamat minu jaoks.
Siis otsustasin, et loen jõuga edasi.
Korraga läks, aga nii põnevaks, et raamatut oli raske käest panna ja seda lõpuni välja. Raamatu lugemise lõpetasin eile hommikul kell 4.

Raamatust.

Jerome ja Elizabeth on noored paljulubavad näitlejad. Nad on ideaalsed teineteise jaoks. Nad on ideaalsed lavapartnerid. Ainult, et ...
Jerome on armunud noorde maatüdrukusse Pippasse ja Elizabeth on abielus.
Elizabeth pingutab kõigest väest, et Jerome tähelepanu saada, kuid niipea kui nad lavalt maha astuvad on mehel silmi vaid "maaka" jaoks.
Elizabeth mõtleb välja plaani, kuidas Jeromet lõpuks endale saada. Ta teeb selleks ja rohkemgi veel.

/ Aga Pippa teadis, et sel päeval läks Jerome´il kogu oma jõudu vaja. Jerome oli hoiatanud teda kohe päris alguses, sellest hetkest alates, kui nad otsustasid abielluda, et tulemas on ka säärased ajad, mis võivad Pippa meelest osutuda päris võimatuks. Pippa oli seda eitanud, kindel endas, et suudab õppida tulema toime näitlejate elu kõikide esipärasustega, kuid Jerome oli talle kinnitanud, et asi pole päris nii. Tulevad ajad, hoiatas ta Pippat, mil tal on võimatu mehest aru saada. Tulevad ajad, kui Jerome´il on õnnestunud läbi lüüa, ja mitte üksnes seda, vaid kui tal on õnnestunud ka kõrgele jõuda, siis ei ole ta enam ise, vaid lihtsalt kest, tühi aum, mis on valmis selleks, et seda täita teise persooniga, müütilise isikuga, kellegagi, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nendel aegadel ei tohi Pippa otsida mingit normaalsust, ratsionaalsust, korrapära. Ta peab mehest eralduma, samuti nagu mees eraldub Pippast, ja kuigi nad tunnevad teineteist, puudub nende vahel igasugune kodusus, kontakt, vestlus senikaua, kuni näitleja valmistub.
Algul ei olnud Pippa teda siiski päriselt uskunud ja mõtles, et ehk oli siin tegemist üsna veetleva, kuid samal ajal ka üledramatiseeritud ennustusega. Aga kui nad juba abielus olid, ja ta nägi täpselt, kuidas Jerome töötab, taipas ta, kui õige oli olnud mehe ennustus. Mida lähemale jõudis etendus, seda eemalviibivamaks ta muutus, mõnikord ennast nii täiel määral välja lülitades, et nende abielu algul pani see Pippat tõsiselt muretsema. Seesama käis ka etenduse järgse aja kohta, ainult, et vastupidisel kujul. Pippa suutis vaevu ära tunda seda persooni, kes lava taga oma sõpru ja poolehoidjaid tervitas- endiselt tühi anum, kuid sedapuhku hoopis valju lärmi ja mõnikord raevuga täidetud. Kui etendus oli õnnestunud, oli Jerome´i energiatase pöörane ning ta ei jõudnud reaalsusesse tagasi mitte enne varaseid hommikutunde, selleks ajaks aga oli Pippa juba ammu väga unine.
Pippa oli siiski ruttu ära õppinud selle, et kui ta tahtis enda kõrval näha sellsit Jerome´i, keda ta tundis ja armastas, siis pidi ta omaks võtma mehe päevakava, vastasel juhul oleks ainus, mida ta näeb, see tühi anum, täiesti kustunud vastuvõtja või siis hoopis, täispuhutud, suurem kui elusuuruses, võitja Taavet, kes on uuesti väljakule astunud, et võidelda Koljatiga, ja saavutada ülekaali. Nii muutis ka Pippa oma päevakava: ta magas siis, kui Jerome magas, samuti nendel pikkadel pärastlõunatel, kui mees oli teatris, lühikestelöödel, kui mees pidi osalema filmivõtetel, tõusis koos temaga koidikul ja läks siis tagasi kaheks tunniks tukkuma, kuni oli aeg tõusta, et Bobbyga (koer), välja minna./


Mul on paha komme, kuskil poole raamatu lugemise peal kiigata viimaseid peatükke ja püüda aimata, millega lugu lõppeb. Tegin seda ka seekord ja jäin ilma vastuseta. Selleks, et lõppu lugeda, peab enne terve raamatu läbi lugema. :)

Terry Pratchett - Johnny Maxwell

Johnny avas garaažiukse ja astus kiiresti sammukese tagasi juhuks, kui sealt peaks hullunund karvakera välja hüppama.

Midagi ei juhtunud.

Hirmuäratav ostukäru seisis keset põrandat. Süüdlasest polnud jälgegi.

See oli täpselt nagu need stseenid filmides, kus sa tead, et koletis on kusagil lähedal, mõtles Johnny.

Ta hüppas kõrvale juhuks, kui Süüdlasel peaks olema plaanis laest alla karata.

Juba selle näruse kassi nägemine oli hull. Tema mitte-nägemine oli veel hullem.
***

See lõik on triloogia kolmandast raamatust "Johnny ja pomm", aga kõik kolm raamatut on head. Esimene on "Vaid sina suudad inimkonna päästa" ja teise pealkiri on "Johnny ja surnud".

Võrreldes kettamaailma lugudega on Johnny saaga veid realistlikum, kuid müstika elemendist ei ole Pratchett ka siin suutnud hoiduda ning see on hea. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult töötab tema kirjutamisstiil ka realislikus miljöös. Lugu pole nii fantasiline kui kettamaailma lood, aga teismeliste maailm on ju ka põnev ja vahel isegi väga naljakas. Mõnikord ka siis, kui situatsioon on pigem kõhedusttekitav ja ohtlik.

Pratchett oskab kirjutada.

Roberto Pazzi - Konklaav

Sauna ja Türgi sauna sisseõnnistamisele järgmisel päeval, kui kardinalid püüavad uuesti valida tulevast paavsti, juhatab krahv Paolo Nasalli Rocca luureretke Rooma ümbruskondades, mis on kassidest kõige rohkem üle ujutatud.
See on iseseisev jaht, mis jätab paljudele vanematele roomlastest pealtvaatajaile mulje, et nälg, mida nad tundsid viimaste sõjakuude ajal on jälle tagasi. Nad on veendunud, et vaesed loomad on määratud sattuma praepannile.


Ei, see ei ole nii tõsine raamat. Kogu seda lõiku tuleb tegelikult võtta huumoriga, kasse EI sööda ära! ;) Tegelikult räägib see raamat hoopis paavsti valimistest mingil suvalisel ajal kiriku ajaloos. Kõik tegelased on välja mõeldud ning pedofiilide paljastusi ei ole. Kuigi selles ei ole puudust omajagu intriigidest ja poliitikat ajavatest kardinalifraktsioonidest, kes just oma meest paavstitoolile üritavad upitada, on see tegelikult hoopis südamilk lugu ühest tundmatust ja tagasihoidlikust kardinalist, kes end valimistemöllus sugugi koduselt ei tunne. Ja siis veel on keegi tema kaasvendadest sooritanud piinlikusttekitava fax pas - tema nimi on valimistel üles kerkinud ning kõik arvavad, et ta on iseenda poolt hääletanud!

Sandra Brown- Embus Päikeseloojangul

Kõigepealt autorist.
Ma ei ole kunagi pidanud pettuma üheski tema kirjutatud raamatus. Tema imeline oskus kirjeldada läbi kahe lehekülje ühte suudlust ja seda teha nii elavalt, et sa tunned nagu oleksid osa sellest... Või tema erinevad teemad... Tema julgus kirjeldada asju nii elavalt ja põhjalikult, et teinekord jookseb hirmujudin üle selja või sa unustad end lugema kahe inimese lähedusest ...
Tema sulg jookseb kergelt ja tema fantaasia on piiritu. Kui ma kunagi peaksin nimetama, et kelle moodi ma tahaksin olla, siis vot just tema moodi tahaksin ma osata kasutada sõnu.

Raamatust.

Meil kõigil on oma minevik. Meie minevikus on midagi mida me püüame varjata. See pole muutunud olenemata sellest milline sajand või aastatuhat parasjagu on. Meil kõigil on midagi minevikust kas häbeneda või varjata. Eks need lood ole erinevad ja süüteod siis kas suuremad või väiksemad.

Kui kaks venda leiavad metsast juhuslikult poolsurnud naise, kelle seeliku all lamab äsja surnult sündinud laps ei kohku nad eemale vaid kutsuvad oma vanemad. Naine võetakse voorivankrisse, teda ravitakse ja korraga selgub, et ta on vajalik. Samal ajl on üks ema surnud oma lapse sünnitamisel. Ja lapsele on vaja amme.
Öösärgis naine viiakse leinava isa vankrisse ning sealt toimub nende kahe esimene ja tuline kokkupõrge. Mees ei suuda lubada oma lapse juurde sellist naist. Tema naine oli puhas ja puutumatu, aga see keda ammeks pakuti.. see oli midagi räpast ja paha.
Kuid loodus nõuab oma ja laps ei saa ometi näljas olla. Mees kes ainult lapse pärast on nõus naise oma vankrisse võtma ei kujuta ettegi milline teekond see tegelikult saab olema.
Mees kes süüdistas naist moraalituses ja teab milles veel varjab isegi midagi oma minevikust. Midagi hoopis hullemat.

/Mamma oli kõike näinud ja hõikas oma lastele, kes ajasid Lydiat taga nagu kanapojad, et nad jääksid paigale. "Mine kutsu härra Coleman, Atlanta. Ütle, et ta annaks hobused Luke´i hoole alla." Bubba hoidis Rossi rakendi juhthobust, samal ajal kui ta isa õiendas nende hobustega.
Sekundi pärast tuli Ross joostes üle praamu tahumataplankude. Harjumusest oli ta käsi kabuuril, mis oli rohmaga reie külge kinnitatud. "mMis on?"
"Lydia. Teie vankris."
"Lee?"
"Korras. Hoolitse oma naise eest, härra Coleman."
Mamma otsis ta pilku ja hoidis seda ühe paljuütleva hetke, enne kui mees süüstis oma vankri poole. Kui ta heitis oma pika jala üle tagavärava ja sisse astus, nägi ta nurgas kägaras kogu, pea käte vahele peidetud. Naine nuttis hüsteeriliselt.
"Lydia!" kähvatas ta. "Mis kurat..." Ta võttis kaabu peast ja viskas kõrvale, tõmbas siis terve keha sisse ja läks üle põranda, et naise kõrvale kükitada. Ta sirutas käes, kavatsedes need rahustavalt naise pealepanna. Aga need peatusid õhus viivu, enne kui ta need tagasi tõmbas.
"Lydia," ütles ta hellemalt. Nutt oli kibe, südame põhjast, otsekui põrgust. "Sa oled kõik oimetuks ehmatanud. Mis sul viga on="
Nagu enamiku meeste puhul, olid temalgi ilma põhjuseta pisarad arusaamatud. Ja nagu enamik mehi, sai ka tema vihaseks, kui selgitust ei tulnud. "Lydia, jumala pärast, ütle mulle, mis viga? Kas sa said haiget? On sul valus?" KAs naine oli pea ära löönud? Miks ta seda niimoodi kinni hoidis? Mees püüdis ta käsi eemaldada, aga naise käed olid nagu surmakangestuses.
Meelehites haaras ta naisel õlgadest ja hakkas teda kõvasti raputama, kuni naine laskis käed alla. Segaduses vahtis ta hajevil pilguga mehe otsa ja klammerdus oma tuimade sõrmedega mehe särgi rinnaesisesse. "Ära lükka mind... vette... jõkke.. Palun, ära... lükka..."
Ross vahtis teda tummas masenduses. Ta oli näinud mehi surmaohus, vaatamas sisse püstolisuust, mis sekundi pärast pidi nende ajud sodiks laskma, aga ei olnud ühelgi näol kunagi niisugust alasti hirmu näinud. Naise pupillid olid suured, et neid ümbritses ainult merevaiguvärvi ring. Ta huuled olid kriitvalged. Näis, et näos pole endam tilkagi verd.
"Lydia, Lydia." Mehe hääl oli rahustav ümin ja ta ei mäletanud hiljem, et võttis naise näo oma pihkude vahele. "Millest sa räägid?"
"Jõgi, jõgi," ütles naine nagu joobnu, kõvemini ta särgist kinni haarates./

/ Mees teadis, et suudleb naist ja sinna polnud midagi teha. Valikuvõimalus oli temalt tükk aega tagasi ära võetud. See hetk oli ette nähtud, saatusest määratud, ja ta kiusaks saatust, kui ta sellele vastu hakkaks. Seepärast alistus ta oma tahmisele ja laskis jumalatel juhtida, et tema pea laskus aeglaselt alla naise ootava suu poole.
Algul ta üksnes puudutas neid huuli. Naise sõrmed klammerdusid kõvemini tema rinnale. Mees ootas, kuni ei suutnud enam vastu panna. Siis kallutas ta naise pea tahapoole, et paremini temani ultauda, ja hõõrus oma huuli vastu naise omi,, puudutades neid virrudega ja surudes kõvemini, kuni need paotusid.
Rossi süda tagus ebaühtlaselt, aga ta ei kiirustanud. Ta kõhkles, võttes aega hingata sisse naise magusat hingeõhku ja oodata , mida ta leiab selle pehme värina tagant.
Ta puudutas naise ülahuult oma keeleotsaga, kergelt, nii väga kegelt, et ta isegi polnud kindel, kas ta oli seda puutunud, kuni kuulis tasast, katkelist ohet, mis pääses naise huulilt ja õhkkergelt teda riivas./

See teekond Texasesse oli kahele noorele teekond ka teineteise ja iseenda tundmaõppimiseks.

Anton Makarenko- Pedagoogiline Poeem

Tõenäolselt võin ma oma järgneva avaldusega pälvida paljude hukkamõistu, kuid see ei häiri mind.
Mulle on kogu aeg meeldinud nõukogudeaegsed raamatud. Kõik, milles räägiti pioneeridest ja oktoobrilastest, Timur ja tema meeskond jne jne jne.
Sellepärast meeldis mulle ka see raamat. Need raamatud kannavad endas mõtet paremast maailmast. Isegi kui Nõukogude liit oli inimestele halb ja seda me ju ometi ei unusta, kandis kommunism kui selline üllast ideed... Muuta maailm paremaks kohaks. Kuidas see välja tuli, see on iseasi.

Raamat räägib sellest, kuidas hea võidab kurja. Kuidas varastest ja pättidest saavad uued inimesed. Neid ei sunnita, ei peksta, kuigi vahel lihtsalt muudmoodi ei saa, vaid neile näidatakse eeskuju. Neile näidatakse, et on ka muudmoodi võimalik. Nad teevad ise oma valikud.
Unustatakse nende minevik ja antakse neile uus võimalus.

Ritsik on sellele raamatule omapoolse arvustuse andnud juba varem SIIN.
Ja SIIN siis veel pikemalt.

Karin Alvtegen - Vari

Katkendit ma seekord ei lisa, sest antud raamatu suurim pluss ei olnud stiil. Oli hoopis vaatenurk ja see, kuidas raamat pidevalt üllatada suutis.

"Vari" räägib ühest menukast kirjanikust ja tema lähikondsetest, minevikku jäänud hoolega varjatud saladustest ja sellest, mis jääb koduuste taha. Ei, siinkohal ei korrata vana mõtet, et mehel oli kodu kõrvalt armuke kui maailma lõppu. See on palju sügavam ja keerulisem. Seal ei ole häid ega halbu tegelasi. Igaühest neist võib tegelikult aru saada, miks ta tegi nii, nagu tegi. Ja on nii huvitav näha, mida kõike tehakse üksteise aga eelkõige enda heaolu nimel, kuidas kaitstakse olemasolevat, kust tulevad või ei tule vastu eetilised piirid.

Üldiselt aiman ma raamatut lugedes üsna täpselt, mis edasi saama hakkab ja kuhu see välja jõuab. Seekord aga viis iga järgmine lehekülg mind uuele ootamatule rajale. Ei saanud toetuda varasematele kogemustele, langeda eelarvamuste küüsi. Pidi pidevalt kohanema uute puslekildudega pidevalt muutuvas situatsioonis.

Kui olete tüdinud lihtsatest must-valgetest raamatutest, siis soovitan vahelduseks lugeda seda teost.

Rhonda Byrne "Saladus"

Rhonda Byrne on oma raamatusse "Saladus" kogunud erinevate õpetajate ja edukate inimeste mõtted ja õeptused sellest, mis on elus edukaks ja õnnelikuks saamise saladus. Tegemist on küllaltki ameerikaliku raamatuga.
"Saladuse" põhiline idee seisneb selles, et Universumis toimib külgetõmbeseadus ja sa tõmbad oma mõtetega endale juurde neid asju, millest mõtled- kas siis positiivseid või negatiivseid.

Üldiselt leiab sellest päris palju mõtteid, kuidas oma elu positiivsemaks mõelda. Samas on tegemist küllalt religioosse raaamtuga, sest kasutatud on põhimõtteid erinevatest religioonidest ja need siis kokku pandud ja "tavalisele inimesele" sobiva sõnavaraga ära seletatud. Seega ma ei oska öelda, kuidas saaks kogu sellest raamatust aru täiesti mittereligioosne inimene.

"Saladust" on palju tõlgitud ja "see on muutnud väga paljude inimeste elusid" (nagu reklaam väidab). Minu arust on see ameerikalikus stiilis eneseabi raamat ja aitab meelde tuletada vanu tõdesid sellest, et negatiivsus ja ülemuretsemine ei aita kedagi, vaid mõeldes positiivselt ja olles sisemiselt õnnelik, on kõik võimalik!!!

Mitte keegi peale sinu - Jennifer Cruisie

a.k.a Fredi raamat.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle meeldib aeg-ajalt lugeda kerget kaasaegset ilukirjandust, kasvõi ilaseid lovestory'sid. Paar päeva tagasi aga sattus mulle tõeline pärl kätte. See on paksult täis sõbralikku irooniat. Just minu maitse järele. Suure osa neist neljast tunnist, mis raamatu lugemisele kulusid, olin lihtsalt naerukrampides ja pisarad voolasid. Selle raamatu tekst on nii voolav, et ma tundsin isegi liblikaid kõhus, kui peategelased üksteisesse armuma hakkasid ja elasin nende seiklustele tõsiselt kaasa. Lugu siis naisest, mehest ja ühest tõeliselt erakordsest igati ebaarmsast koerast, kellel on täita väga suur roll loo arendamisel. Aga lugege ise ja vaadake, kas teile tundub ka nii geniaalne ja naljakas kui mulle. Mu ema luges ka ja teda ei ajanud jälle ülse naerma. Ei teagi, mis värk on ja kumb meist rohkem normist kõrvale kaldub.

Panen paar katkendit ka kaasa:
"Sealsamas oli ka Fred.
Tuli välja, et Fred oli maailmaklassi kerjus.
Charity pööritas silmi ja andis Fredile soolakringli, mille koer ettevaatlikult suhu võttis, poetas siis põrandale, lükkas seda ninaga, uuris hoolega ja jõudes selgusele, et see oli täpselt samasugune kui kolm eelmist, sõi selle ära. "Ära torma millessegi ülepeakaela, Fred," rääkis Charity talle ja pöördus siis uuesti Nina poole. "Miks sa loed menopausi kohta, jumala pärast?"
"Sest ma olen nüüd nelikümmend." Nina lõi hambad soolakringlisse. "Seal oli kirjas, et menopaus algab neljakümnendates."
"Nina, sa oled nelikümmend olnud umbes nelikümmend kaheksa tundi. Östrogeeni kadumine ei alga veel vähemalt nädala jooksul."" (lk 46)

"Alex lükkas oma taldriku eemale. "Ma arvan, et ma ei ole selle naise jaoks... piisavalt elukogenud. Ma arvan, et ta on rikaste, vanemate kuttidega harjunud. Ma arvan, et ta peab mind poisikeseks."
Max torkas kahvli oma hommikusöögi sisse. "Kas sa oled jälle seda propelleriga murumütsi kandnud?"" (lk 83)

Neid on veel ja veel ja veel ja kunagi ei oska ette ennustada järgmist käiku või lauset.

Jostein Gaarder "Sofie maailm"

Gaarder on väga huvitav kirjanik, kuna käsitleb tõsiseid filosoofia küsimusi noortepäraselt. Eelnevalt olen temalt lugenud Mängukaartide saladust ja see on tõsiselt hea raamat.

Sofie maailm on noortepäraselt ja lihtsalt läbi käidud filosoofia ajalugu Sokratesest kuni tänapäevani välja. Enamasti on suurematele ja tähtsamatele filosoofidele pühendatud terve peatükk, kus räägitakse tema arutlustest. Üldiselt läheb selle 452 lehekülje lugemiseks rohkem aega, kui mõne tavalise juturaamatu puhul, kuna paljud teemad panevad mõtlema (ehk tegema seda, mis ongi filosoofia eesmärk)!

Jostein Gaarderile iseloomulikult on teoses paralleelselt kaks tegevusliini, kas reaalsust, mis lõpuks huvitavalt ristuvad. Keda vähegi filosoofia huvitab, julgen kindlasti soovitada. Kes otsib veidi lihtsamat lugemist, siis soovitan sama autori teost Mängukaartide saladus.

Stephenie Meyer - Breaking Dawn

(vabandan ette ära juba kõikvõimalike inglisekeelsete väljendite kasutamise pärast :) ikkagi inglise filoloog ja kutsehaigus. Riin)
Riin ütleb:
Breaking Dawn.. see oli vist kõige hullumeelsem ja kõige põnevam osa neist. kõige ulmekam ka ja ei saa mainimata jätta - arvestades seda, et suhteliselt vähesed asjad ajavad mind endast välja või vähemalt suudavad olla disturbing - et just seda see raamat õnnestus olla, korraks. ent seda mitte halvas mõttes. mulle väga meeldis see. üllatas. jaa. põhiteemaks oli siin siiski nende suhte ohtlikkus
et. mis siis sellest?


Mia ütleb:
jah. viimane osa on meeletult põnev. kõige pikem, aga pakun, et kõige kiiremini lugesin. tegelikult läksid kõik 1400 lehekülge või palju neid kokku oligi väga kiiresti
viimane osa on supervõimete päralt
ja samas traditsiooniline mitte väga õnnelik happy ending
saavutatakse kõik õnne mõõtmise verstapostid, aga jamasid ikka jätkub
Mia ütleb:
on väga palju ebaõiglust
ja väga palju seisukohtade muutmist. enda arusaamade ümber hindamist
Mia ütleb:
võtame või jacobi ja tema arvamused
Riin ütleb:
kompromisside tegemine oli üks nende suhte verstaposte minu meelest
see kuidas nad õppisid neid tegema
Mia ütleb:
või Bella dilemma Reneesmee ja Jacobi suhtes
Mia ütleb:
jah
Mia ütleb:
ja see on naljakas ka
Mia ütleb:
voodipeatsist tükkide välja rebimine näiteks
Mia ütleb:
või Emmeti-poolne nokkimine, et kas maja on veel püsti
Riin ütleb:
Emmet on üldse tore tegelane
Riin ütleb:
ja siis muidugi Bella eneseavastamine
uuesti
Mia ütleb:
jah
ja enese arendamine
Mia ütleb:
ja ajaga tugevamaks muutumine
ja jälle kord armastuse nimel enda õnne ja eluga riskimine
ülimad ohverdused
uued sõprussuhted.
Riin ütleb:
mis tekitab sõpruse?
või tähendab. kust see tuleb
Mia ütleb:
kuidas olukorrad ühendavad
ja reetmised
Riin ütleb:
ma ei mäleta enam nüüd mis ma sellest nende suhte ohtlikkusest tahtsin rääkida
aga eniveis. kirge on palju
Mia ütleb:
miski ei tule kergelt
Riin ütleb:
kõik on keeruline
Mia ütleb:
kuigi tunnete tasandil on kõik nii ilus

selle positiivse noodiga vist lõpetamegi. üldiselt on mulje täiesti tugev. esialgne uudishimu selle vastu miks terve maailm hulluks on läinud on täielikult rahuldatud meie meelest.

Stephenie Meyer - Eclipse

Mia says:
Kolmas raamat kannab nime Eclipse ehk Päiksevarjutus. Me unustasime vist mainida, et me lugesimegi kõiki neid inglise keeles autentsuse säilitamise nimel. Ja mugavuse ka, sest me oleme pätid ja meil on pdf-id arvutis
Riin says:
ja inglise keeles on lihtsalt parim lugeda seda
Riin says:
ikkagi nii nagu päriselt
Mia says:
See räägib põhiliselt võimuvõitlusest kahe noormehe vahel, kes mõlemad Bellat omale tahavad, aga samas on valmis oma õnne neiu nimel ohverdama. Sellegipoolest on palju naudivavaid sarkastilisi ütlusi, sest keegi on kellegagi kogu aeg tülis.
Riin says:
just. bickering
Mia says:
Selles raamatus selgub ka, et armastus ei ole alati lihtne.
Mia says:
Ja et ei saa valida, keda armastad.
Mia says:
Kas kolmas osa oli see, kus räägiti rohkem ka Sam'ist, Emily'st ja Leah'st?
Riin says:
jep
Riin says:
see imprinting teema
Riin says:
tahtsingi mainida just, et see vihjabki sellele, et armastust ei saa valida
Mia says:
jah
Riin says:
et lihtsalt tuleb
Mia says:
ma mõtlesin seda lõpupoolset avastust ka, aga seda ei tahaks ära rääkida
Mia says:
aga kas armastuse ohtlikkus ei olnud ka kolmanda teema?
Mia says:
või pigem just kolmanda teema?
Riin says:
siis nad avastavad et bellat ähvardab jälle mingi hädaoht?
Mia says:
ja hinge leidmise-kaotamise teema
Riin says:
jah. vaidlevad selle üle pidevalt
Riin says:
hetkel mul on täielik blank
Mia says:
mõlemat pidi armastuse ohtlikkus. edwardi ringkond ja tema ise
Mia says:
no edward kartis ju bellat muuta, sest kartis sedasi bella hingest ilma jätta
Mia says:
see taevasse mineku teema oli ka veidi
Riin says:
:D
Mia says:
aga seda ma ei oska vist kirjeldada
Riin says:
usk ja värk
Mia says:
jah
Mia says:
saatusesse. paratamatusesse. teineteisesse ja iseendasse
Riin says:
selle taustaks on vist see ameerika üldine religioossus
Riin says:
kui see on õige sõna
Riin says:
see taeva teema
Mia says:
vist jah
Riin says:
et kas neil on taevas jne
Riin says:
sest tavalised inimesed selle peale ju ei mõtle. ja tundus, et bella jaoks ei olnud see oluline
Mia says:
et ka surematud muretsevad sellepärast
Riin says:
oluline oli siin ja praegu
Mia says:
tead, millest ma aru ei saanud kas vampiiri tapmiseks pidi ka kaelast hammustama
Mia says:
või lihtsalt tükkdieks rebima
Riin says:
jah. ja et erinevate taustadega inimesed sobivad ka kokku
Mia says:
sest miks nad nagu inimeste puhulgi esimesega kaela ründasid? harjumus?
Riin says:
tükkideks ja siis ära põletama
Riin says:
võimalik jah
Riin says:
sest nad isegi ei pidanud hammustama kaelast.. samas nagu need arterid on seal kõige suuremad vms
Mia says:
bella tahtis maapealset taevast
Riin says:
et lihtne seda värki kätte saada sealt
Mia says:
harjumuslik tapmine. kõlab nii spooky'lt
Riin says:
aga see oli huvitav kuidas tapmine oli edwardi ja jacobi jaoks täiesti teised asjad
Mia says:
jah
Mia says:
millega kolmas osa lõppes?
Mia says:
jake jooksis ära
My name is Legion: for we are many says:
see kus nad victoria tapsid
Mia says:
see vist oligi lõpp
Mia says:
et õnn maksab alati midagi
Mia says:
ka nii ulmelises raamatus pole täiuslikkust
Mia says:
selles mõttes on see palju lähemal elule, kui ülejäänud armastusjutud
Riin says:
ulme on lihtsalt keskkond
Riin says:
stoori on ikka seesama värk millest inimesed ikka unistavad
Mia says:
tglt jah
Mia says:
ma ei ole sedasi veel mõelnud
Riin says:
võibolla see tuleb sellest et Meyer laseb tegelastel ise elada ja valikuid teha
Mia says:
ise arenen siin
Mia says:
ja äge on see, et kuigi osa asju seal on nii läbinähtavad, tuleb pidevalt ette suuri üllatusi
Riin says:
skelett on alati umbes sama. aga see mis sinna ümber on ehitatud on teine. tavaliselt on mingid erilised omadused inimestele külge poogitud. sellised, mida tahaksid, et sul oleksid
Mia says:
kohe, kui tundub, et hakkad asjale pihta saama, keeratakse asjale veel üks vint peale
My name is Legion: for we are many says:
jaaa
My name is Legion: for we are many says:
just

P.S. Loodan, et närite end meie segasest mõttelennust läbi:)

Stephenie Meyer - New Moon

Riin ütleb:
New Moon räägib kaotusvalust. Meyer ise põhjendas sellist sündmuste käiku sellega, et see oli tema tegelaste iseloomude tõttu vältimatu. nad käitusid nii nagu on nende arvates õige. kõige selle "õige käitumise" tulemusena langeb bella depressiooni? ja tema elu muutub ühtlaseks halliks massiks. eesmärgiks on elada üks päev korraga ja isa mitte õnnetuks teha.
siiski avastab bella enda jaoks päikesekiire mustas masenduses?
selleks on jacob.
ja sündmused arenevad edasi juba hoopis teisi radu pidi, sest nagu Mia ütles, tõmbab Bella ligi kõike üleloomulikku, kaasa arvatud õnnetusi.

Mia ütleb:
Bella tahab olla kõigi vastu hea. See oligi algne põhjus Forksi - linna, kus pesitseb tema uue vampiirist armastuse perekond ja ka Bella isa - kolimine. Varem Bella väitis seda vihmast kohta, kuid kui Bella ema abiellub uue mehega, kelle töö eeldab pidevat reisimist, siis tüdruk otsustab lasta oma ema vabaks ja, hambad ristis, vihma käes edasi elada.
Mia ütleb:
tänu edwardile aga õppis ta vihma armastama. kuni ka Tema armastatu - Edward otsustab loobuda oma õnnest oma armastatud neiu õnne nimel. Aga ta teeb valearvustuse, millest Riin juba kirjutas.

Mia ütleb:
Ja mängu tuleb uus tegelaskuju, kellest esimeses osas vaid möödaminnes räägiti. Bella elus saab tähtsa rolli temast veidi noorem indiaani-poiss Jake, kes on edaspidi neiule venna, sõbra ja ka Edwardi aseaine eest.
Riin:
adrenaliiiiiin
mootorrattad
kaljud
Mia ütleb:
Koos tehakse lollusi ja ravitakse Bella südant.

Kuid sama ootamatult, kui Edward Bella elust lahkus, tuleb ta ka tagasi
Riin ütleb:
minu meelest üks asi miks Edward-Bella töötab ongi see, et Bellale meeldib adrenaliin ja ekstreemsus

Mia ütleb:
poolte valimine.
Mia ütleb:
kes on edaspidi Edwardi, kes Jacobi poolt.
ja kes on lihtsalt bella poolt
nagu näiteks Angela
tõeliste sõprade teema.

Mia ütleb:
meile kummalegi ei meeldinud armastusloo ühe osapoole ära võtmine
teine osa oli kõige nõrgem, mu meelest
paks meeleheitest
Riin ütleb:
jah
Mia ütleb:
kõigil oli kogu aeg valus
Riin ütleb:
selles mõttes jah
Riin ütleb:
aga samas oli ta sellepärast jälle põnev, et ootasid, millal Edward jälle mängu tuleb
ja mõnes mõttes ajas Jacob närvi ja jälle see Bella plontsus

Stephenie Meyer - Twilight

Proovime midagi teistsugust:D

Mia says:
Twilight'i seeria samanimeline esimene raamat räägib kõigest nii tavapärasest ja samas on nii kaugel tavalisest. See on ühe ebakindla, kuid erilise tüdruku ja tema uue kodukoha läheduses elava temast ligi üheksakümmend aastat vanema vampiiri keerulise armastuse algus. Ebatavalise paari teel on väga palju katsumusi alates armukadedatest sõpradest ja lõpetades kättemaksuhimuliste ebamaisete tegelaste rünnakutega. Ja olemas on ka happy end. Seniks kuniks...

Riin says:
Mõnes mõttes Bella on ebakindel aga mõnes mõttes jälle ei ole. ta on väga rahul sellega kes ta on.. noh. selle outsideri teemaga või sellega et ta teistmoodi on kui teised. et talle väga sobib nii. samas on ta ebakindel samas mõttes nagu edward on ebakindel. ja samas on see sama ebakindlus mis on igal inimesel
Riin:
keeruline

Mia says:
aga huvitav
Mia says:
ja loomulik
Riin says:
midagi võiks mainida selle stiili või tooni kohta ka näiteks
Riin says:
ma arvan..
Riin says:
noh seda, et on väga hea lugeda. väga mm.. flowing? voolav.. ee imelik ..
Mia says:
voolav võib sobida küll
Riin says:
ja seda et on osatud pinget kruvida või midagi sellist
Mia says:
ja kirjutatud nii kaasahaaravalt, et ei saa pidama lugemisega
Riin says:
tension on
Riin says:
õhus on elektrit
Riin says:
mind ajas närvi et bella nii plont oli vahepeal

Igal juhul väga soovitame!

Leelo Tungal- Kirju liblika suvi

Teate milline on liblikas enne kui ta endale tiivad saab?
Sellest kirjutabki see lastele mõeldud raamat.
Vahest on elu lihtsalt liiga ebaõiglane. On olemas lapsi keda narritakse sest nad peavad ise hakkama saama. On olemas emasid kes ei saa aru, et alkohol ja joodikust sõbrad ei sobi lastega väga kokku.
Tegelikult on see raamat vaprast tüdrukust kelle ema saab elult uue võimaluse. Samuti ka see tüdruk. Korraga on kõik halb unustatud ja kõik senised kannatused saavad väärilise tasu.

Üks ilus muinasjutt ühelt väga healt autorilt.

Eleanor Farjeon- Väike raamatutuba

See raamat on minu lapsepõlvest. Olen seda raamatut kandnud oma hinges läbi elu. Tõenäoliselt on see üks neist raamatutest mis mind on kõige rohkem kunagi mõjutanud.
Ma mõistsin seda nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem uuesti lugedes.
Raamat koosneb väikestest lugudest mis pole omavahel seotud. Kuid igas loos on oma mõte ja tera. Lugesin täna oma lastele raamatust kaks lugu ja nad ei mõistnud neid sedasi kui mina, tänasel päeval. Pidin selgitama.
Näiteks lugu seitsmest printsessist, kelle saatuse pidi määrama nende juuste pikkus.
Kuningas võttis endale naiseks mustlastüdruku ning, et vältida tema põgenemist ehitas lossi ümber kõrge tara. Kuus printsessi kasvasid hoidjate hoole all ning nende juukseid kammiti, pesti ja hooldati nende poolt igapäevaselt. Seitsmes tütar oli kõige rohkem ema moodi ja tema juuste eest hoolitses ta ise. Kõige pikemate juustega tüdruk pidi kuningannaks saama. Kui tuli aeg juuksed üle mõõta selgus, et seitsmenda printsessi juuksed on poisipeaks lõigatud. Tema ema nakitses iga päev väikeste kääridega ta juuste kallal.
Või lugu sellest kuidas üks kirjaoskamatu vaene tüdruk saab endale õnneloosi oma heateo eest ja ta kannab seda endaga elulõpuni kaasas, oskamata lugeda mis seal kirjas on. Samas kui kõik teised lapsed kes omale selle ennustuse ostsid, on need ammu unustanud...
Või siis lugu väikesest Griseldast, kes hoolitseb oma vanaema eest...

Mäletan kuidas ma seda raamatut lugedes kunagi nutsin. Need lood läksid mulle nii hinge ja südamesse. Need olid nii ilusad ja erilised.
Täna neid üle lugedes tundsin ma seda tunnet uuesti, kuid ma mõistsin nende lugude mõtet hoopis teistmoodi kui lapsena.

Soovitan seda raamatut lugeda anda oma lastele ja ka ise lugeda. See on midagi erilist ja teistmoodi.