esmaspäev, 16. november 2009

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu

Mäletan, et kunagi meeldis mulle Rehepapp hullult, aga enam ei mäleta sellest suurt midagi. Kahjuks. Nüüd siis jõudsin tema teise tähtteoseni, mida siin korra ennegi arvutatud on. Meelega ei loe vana arvustust üle, et sisse satuks rohkem omi ja vähem võõraid mõtteid, aga kui on kordusi vms, siis äre pange pahaks.

Minu meelest saab selle raamatu mõtte kokku võtta kahe sõnaga, mida ka lõpuks 294. leheküljelt välja toodi - moodne lollus.

Alati on olnud mõni usk või miski muu, mida massipsühhoosi abil levitatakse. Mitte seepärast, et ta oleks eriliselt hea, vaid seepärast, et teised arvavad/teevad ka nii.

Ja alati on olnud inimesi, kel on erilisi võimeid ja inimesi, kellel ei ole. Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes teeskleb, et neil on võimed, et saada teised tegema seda, mida nemad tahavad. Selle kohta on ka olemas eraldi sõna - manipulatsioon.

Ja alati on õnneks säilinud ka mõningad sellised inimesed, kes suudavad kainest mõistusest kinni hoida ega karda massist erineda. Isegi, kui see põhjustab neile ebamugavust ja kannatusi. Ja vahel neil õnnestub maailma muuta, vahel mitte. Vähemalt on nad üritanud ja enda vastu ausad olnud.

Mulle üldiselt ei meeldi ulme, aga sellises rahvamuistendlikus variandis oli see vägagi söödav. Ja nii naljakas oli tõmmata paralleele tänapäeva maailmaga.

Huvitav oli ka kohata seal asju, mida tänapäeval tabuks peetakse - igasugused toore liha söömise ja meeste maha löömise jutud. See ongi ju kunagi olnud elu loomulik osa. Enam ei ole. Aga võib-olla tõstaks needki ära skaalalt hea-halb ja paigutaks ümber kultuurierinevuste ning ajaerinevuste kataloogi? Ei pea ju alati kategoorilisi hinnanguid andma ning seisukohti võtma. Võiks proovida ka aktsepteerimist.

Ja noh... Kivirähk oskab kirjutada. Nii sisuliselt kui keeleliselt ja väga nauditava stiiliga.

teisipäev, 3. november 2009

Petrone Print reklaamikampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

pühapäev, 1. november 2009

Justin Petrone - Minu Eesti 1.osa

Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.

Mõned mu lemmikkohad ka:
"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.
Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74

"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78

Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!

laupäev, 31. oktoober 2009

Marje Aksli- Minu Moldova

See on esimene Minu sarja raamat, mis mul on õnnestunud raamatukogust kätte saada.
Olen hoidnud raamatupoes käes seda ja teisi Minu sarja raamatuid, neid sirvinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud.
Põgusast sirvimisest ei saa ülevaadet, kuigi teema ja Minu sari on mulle vägagi huvipakkuv.
Mind on alati huvitanud see kuidas Eestlane kohandub teises kultuuris ja õhustikus. Kuidas ta seal hakkama saab ja mis on need asjad mille järgi ta igatsust tunneb. Millised on kahe kultuuri põrkumised ja lõpuks ka seda, et millised need teised rahvused ikkagi tegelikult on.
Olen koguaeg arvanud, et see sari on just see, mis mulle seda tutvustab.

Minu Moldova

Raamatut on hea lugeda. Kuigi algul arvasin, et tegemist on ühe pika jutuga, nii nagu ma seda olen harjunud lugema ilukirjandulikest teostest, siis harjusin kiirelt autori põigetega erinevatesse kohtadesse. See oli täpselt selline reisi meenutuste jutustus nagu seda tavaliselt tutvusringkonnas tehakse. Erinevad olustikud, inimesed ja kultuuri. Palju palju minule täiesti tundmatut kultuuri.
Mäletan minagi neid NSVL liidu rahvariietes nukke oma lapsepõlvest. Samas ei ole ma Moldovast midagi eriti kunagi teadnud.
See raamat tutvustas mulle hoopis teistsugust kultuuri ja inimesi. Ega inimesed ei olegi ju teistmoodi, aga kultuur - see on erinev.

Kindlasti haaran raamatukogust võimalusel ka teised Minu sarja raamatud, kui selleks võimalus avaneb.

PS: Vabandan väga, et Moldova ja Moldaavia segi läksid. Äärmiselt häbiväärne, kuid kahjuks olen vaid inimene.

Nora Roberts- Kodulahe kutse

Algelt triloogiana mõeldud sarja neljas raamat.
Aeg on edasi läinud ja 10 aastasest poikisest on kasvanud suur mees. On aeg tema lugu lugeda.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Seth Quinn on viimaks kodus.
Tee sinna on olnud pikk. Pärast ahistavat lapsepõlve koos narkomaanist emaga võttis Quinnide perekond ta enda juurde, kus ta kasvas koos kolme vennaga, kes hoolitsesid armastusega tema eest.
Täiskasvanud mehena saabub Seth Euroopast koju eduka kunstnikuna ja asub elama Marylandi idarannikule, ümbritsetuna taas Camist, Ethanist ja Phillipist, nende naistest ja lastest ning Quinnide klani õndsast kaoses. Lõpuks ometi on ta tagasi väikeses sinivalges majas, kus on alati purjekas sadamasilla ääres, kiiktool verandal ja koer aias.
Kuid St. Christopheris on tema äraolekul palju muutunud ja kõige huvipakkuvam muutus on Dru Whitcomb Banksi kohaolek. Linnatüdruk on avanud mereäärses linnakeses lillepoe ning ihkab iseseisvust ja enda maksma panemist ilma oma jõuka perekonna sidemeteta. Sethis näeb ta teistsugust väljakutset - sellist, millele ta ei suuda vastu seista.
Kuid nende suhe pannakse proovile, kuna Dru minevik on muutnud ta tundlikuks reetmise suhtes ja tema usaldust on raske võita. Ja Sethi minevik on teinud temast väljapressimise ohvri - aastaid varjatud saladus ähvardab avalikuks saada, hävitades ta uue elu ja
armastuse...


Sethi koju tagasi tulemisel ei näi olevat muud põhjust kui igatsus kodu jäele.
Ta armastab oma vendasid, kes ühtselt seisid tema eest kui ta väike oli ja andsid talle koos oma naistega talle kodu, millest ta isegi unistada poleks osanud. Veelgi enam, nad andsid talle oma armastuse. Neli Quinni moodustasid tugeva perekonna. Neli venda moodustasid ühtse sõbraliku, kärarikka, kaost tekitava ja oma lähedasi palavalt hoidva ning armastava perekonna.
Kui Seth kümne aastase poisikesena Ray Quinni autos istudes oma tulevase kodu poole sõitis ei teadnud ta midagi veresidemest, kuid ta tunnetas alateadlikult, et võib Rayd usaldada.
Tema vennad, õpetasid teda perekonda usaldama. Ta armastas neid niiväga, et soovis neid kaitsta kõige halva eest. Ja loomulikult oskas seda ära kasutada inimestega juba lapsepõlves manipuleerima õppinud väljapressija.
Kas Sethil on jäänud märkamata oma tunded Aubrey vastu? Särava noore naise vastu kes oli tema Quinnide juurde sattudes alles väike laps ja kellega koos nad üles kasvasid.
Neis neljas raamatus on kirjeldatud nelja meest. tugevat, ilusat, tarka, edukat. Kuid need mehed poleks midagi ilma oma säravate naisteta kes kogu seda kaost ohjes ei hoiaks ning õigel ajal mehele mõistuse pähe paneks.

Need neli raamatut on sellised mida ma soovitaks kõigil lugeda.
Mere kütkes
Tõusulained
Sisesadam
Kodulahe kutse

Nora Roberts- Sisesadam

Esialgselt pidi see raamat olema kogu sarja viimane. See raamat räägib loo kolmandast Quinnide vennast Phillipist.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Phillip Quinn oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ta elu oleks täiuslik. Hoogne edasiliikumine karjääriredelel, korter, mille aknast avanes vaade Sisesadamale - näis, et tänavapoisielu on kindlaslt minevikku vajunud.
Kuid ainus pilk Sethile tõi talle meelde selle marakrati, kes ta kunagi oli olnud.
Philipp kavatses täita isa soovi, mille too oli surivoodil avaldanud, ja suhtus Sethi kasvatamisse algul kui kohustusse. Ta polnud osanud oodatagi, et hakkab Sethi armastama ja et peagi muutub isale antud lubadus millekski palju suuremaks kui pelgalt kohustuseks. Sethi tulevik Quinnina paistis üsna ebakindel olevat - kuni linna ilmus võõras. See naine väitis, et kogub St. Christopheris materjali oma uue uurimusliku raamatu tarvis, kuid tõelised uurimusobjektid olid hoopis Quinnid. Naise jahe reserveeritus äratas Phillipi uudishimu. Ta kavatses paljastada naise motiivid, kuid tollel oli saladus, mis kippus hävitama vendade poolt Sethile loodud elu. Saladus, mis võis perekonna lõhkuda... igaveseks.


Selle raamatu lõpuks saavad vastused kõik küsimused, mis on seotud Sethi saladusega.
Milline naine oli poisi ema ja kuidas ta oli seotud Ray Quinniga. Kas Ray oli tõesti oma armastatud naist Stellat petnud? Kas Seth on tõesti tema lihane poeg...
Phillipi lugu on teiste poiste omast väheke erinev, kuid hädas oli temagi enne kui ta sai Quinnide perekonna täieõiguslikuks liikmeks.

Nora Roberts- Tõusulained

Raamatu Mere kütkes järg.

Raamatu tutustuses on kirjutatud:
Kolmest vennast oli Ethan see, kes jagas oma isa kirge Marylandi ranna vastu. Ning nüüd, kui isa oli läinud, on Ethan otsustanud pere paadiehitusärile tuule tiibadesse saada. Kuid eduga kõrvu ootavad teda elu kõige raskemad katsumused.

Väike Seth vajab Ethanit rohkem kui kunagi varem. Grace on naine, keda Ethan on alati armastanud, kuid ta pole iialgi uskunud, et võib Greace´i endale saada. Ent Ethani näiliselt rahuliku pinna all on peidus sünge ja piinarikas minevik. Ta peab õppima mineviku varjudest mööda vaatama, et iseendaga leppida. Sest Ethani mineviku taga peitub ta tulevik - ja ta ainus õnnevõimalus...



Ethan sattus Quinnide peresse teisena, kummalise noorukina, kes ärkas öösel karjudes ja oli väga väga katki. Täiskasvanuna on Ethan vendadest ainus kes mõistab lõpuni, mida Seth on läbi elanud.

Nora Roberts- Mere kütkes

Mere kütkes on esialgu triloogiana mõeldud, kuid lõpuks neljast raamatust koosneva loo, esimene raamat.
Kui tavaliselt tahaks peale mõne hea raamatu lugemist lugeda ka järge ja teada saada, mis edasi läheb, siis mitmest raamatust koosneva sarja puhul on see võimalik.
Kuna tegevuse keskmes on kolm noort meest ja üks kümne aastane poisike, siis ilmselgelt on igal ühel neist oma lugu. Ja kuna need mehed on ühe perekonna liikmed, siis on nende lood tihedalt põimunud.

Mere kütkes

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:
Paadiralli maailmameister Cameron Quinn rändas mööda ilma ringi ja kulutas võidusummasid šampanjale ning naistele. Kuid tema elu muutus üleöö, kui isa kutsus ta koju kasvatama Sethi, kes oli samasugune murelaps, nagu ta ise...
Pärast aastatepikkust iseseisvat elu pidi Cameron uuesti õppima vendadega koos elama. Kerged polnud talle ka toiduvalmistamine, koristamine ja muidugi raske iseloomuga poisi kasvatamine. Cameroni ja tema vendade vahel hõõgusid ammune konkurents ja vimm, kuid Sethi heaolu nimel püüti erimeelsused unustada. Poisi lõpliku saatuse pidi määrama nägus, ent visa sotsiaaltöötaja, kelle võimuses oli Quinnid ühte liita - või lahku ajada...


Raamatus rullub lahti Cameron Quinni lugu ja saab alguse Sethi lugu. Kümne aastase poisikese päritolu varjutavad halvamaigulised kuulujutud. Kolm noort meest, kes pole tegelikult veresugulased, kuid on ühe perekonna liikmed ja vennad, seda selle kõige õigemas tähenduses.
Nad hoolivad teineteisest ja austavad oma vanemaid, kes nad, nende elu kõige raskemal hetkel enda juurde võtsid ja neist korralikud inimesed kasvatasid.

Cam´i ja teiste poiste lapsepõlv ei olnud midagi ilusat. Kuid perekond, kuhu nad sattusid, kasvatasid, neist tõelised mehed. Mehed, kes armastasid oma vanemaid ja austasid nende soove.
Isegi pärast vanemate surma, tundsid nad nende toetust ja said neilt juhatust, et astuda õigeid samme.

Suurepärane lugemine, väga mõnusalt kirjutatud, ning kergesti loetav ja jälgitav. Kohati pisarateni liigutav ning talumatult kurb, samas väga südamlik lugu.
Kõikidele armastusromaani fännidele soovitan kindlasti.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Olavi Ruitlane- Naine

Sattusin selle raamatu peale juhuslikult raamatukogus. Sellest oli palju kirjutatud ja räägitud ja sealt ma ta endale kaasa haarasin.
Püüdsin vältida igasuguseid eelarvamusi ja hakkasin lugema.
Raamat on hästi kirjutatud. Lugu sorav ja naljakas. Seal on palju asju väga õigesti öeldud.
Kuid..
See raamat kandis endaga nii palju kibestumist ja solvumist ja viha.. Mees, on tõeline tossike ja saamatu tegelane ning ei mõista seda, et viga ehk polnudki Naises vaid hoopis temas. Või selles, et Mees ja Naine ei sobinudki kokku.

Mulle ei meeldinud see raamat ja selle lõpuni lugemine valmistas mulle tõsist piina.
Õnneks pole see ei esimene ega viimane raamat, mis mulle ei meeldi.
Kiidan siiskia utori ladusalt jooksvat sulge ja tabavaid tähelepanekuid.

Nora Roberts- Sinine Daalia, Must Roos, Punane Liilia

Sinine Daalia on triloogia esimene raamat, kust kõik saab alguse.
Harper Hose on kaunis mõisahoone, natukene Memphisest väljaspool. Seal on elanud mitme sugupõlve vältel Harperid. Rikkad ja edukad ja oma saladustega, millest üks on süngemaist süngeim.

Kõige kauem on selles majas elanud Harperi Pruudi nime kandev naine. Ta armastab lapsi ning käib neile õhtuti laulmas. Selle maja elanikud on temaga harjunud. Ta ei tee kellelegi liiga. Ta on justkui hea majavaim.

45 aastane majaperenaine Rosalind Harper elab selles majas koos oma vanema pojaga. Neil on oma aiand.

Stella võtab Rozi tööpakkumise vastu, kuigi naise tingimus, et ta koliks koos oma kahe lapse ja koeraga tema majja elama, tundub talle algul võõristav olevat.
Ei lähe kaua aega mööda kui maja uksele ilmub Rosalind Harperi kauge sugulane Hayley. Hayley on lapseootel. Rosalind pakub talle tööd ja peavarju.

Kolm naist, kelle saatus on sarnane, sõbrunevad ja edasi hakkavad arenema nende lood.
Esimene raamat räägib Stella loo. Sellest, kuidas ta armub, algul teda ärritanud maastikuarhitekti Loganisse. Kuidas Harperite Pruut näitab oma testsugust külge. Kuidas ta muutub rahumeelsest vaimsust tõeliseks koletiseks.

Need sündmused on seotud kuidagi noore naise tunnetega. Et asjast selgust saada võetakse ühendust prohvessor Michell Carnageriga. Kes palgatakse Harperi Pruudi sünget saladust välja uurima.

Teine raamat, Must Roos, räägib loo sellest, kuidas armastus tabab naisi ka siis kui nad on oma lapsed juba suureks kasvatanud ja ammusurnud mehe mälestus enam ei sega. Teed takistab küll Harperite pruut, kes püüab ka Roaslindi hoiatada kohutava vea eest ja üks tobe vahepala, milleks oli mõtlematu abiellumine mehega, kes ajas taga vaid Harperite varandust.

Rosalind Harper on uhke ja tugev naine, kes hakkab vastu kõigele, mis võiks ohustada tema perekonda või lähedasi. Isegi, kui selleks on hullumeelne märatsev vaim.

Kolmas raamat räägib loo käige nooremast naisest Haylyst.
Hayley ja Rozi vanim poeg Harper on juba kaua teineteist eemalt vaadanud ja ennast tagasi hoidnud. Hayley imeline tütar Lilly, aga teab, et Harper on maailma kõige ägedaim mees. Mehe juuresolekul ei suuda teda miski temast eemal hoida.
Kui seni oli Harperite Pruut diskreetne ja püüdis teisi naisi vaid tappa, siis nüüd muutub ta käitumine ja ta poeb Hayley pähe. Ta räägib ja mõtleb naise eest ning sekkub ka kõige intiimsematel hetkedel.
Kogu perekond pingutab seekord veelgi rohkem, et lõpplikult teada saada, mis ja kes on Harperite Pruut, ning mis temaga ikkagi juhtus.

Triloogias rullub lahti nelja naise, ühe kes elas vahetult enne 1900 aastat ja kolme, kes elavad tänapäeval. Nende armastuse lood on kokku põimitud sujuvalt suure armastusega aianduse vastu. Kõik, kellele meeldib oma näppe mullaseks teha ja aias möllata, neile peaks see sari olema eriti südamelähedane.
Mina isiklikult pidasin seda algul natuke häirivaks, aga kolmanda raamatu keskel oli see mindki juba tõsiselt haaranud. Nagu ka kogu ülejäänud lugu.
Triloogia on huvitav, kohati õudne ja tõeliselt romantiline. Seda on väga mõnus lugeda ja aeg kaob kui võluväel. Kui mingil põhjusel peaks raamat pooleli jääma, siis esimesel hetkel kutsub see sind uuesti lugema.

laupäev, 10. oktoober 2009

Horace Walpole - The Castle of Otranto

Walpole ja  kurikuulus Otranto loss ja gooti romaan.

Ma ei teagi nüüd kohe kust otsast selle raamatuga alustada. Lugesin seda seetõttu, et loen hetkel koolitöö raames gooti kirjandusest ja seda teksti loetakse siis selleks gooti romaani alustalaks või nii. et kust see üldse alguse sai. Walpole ise on ka päris "armas" tüüp. Omaette tore oli juba lugeda tema kirjutatud kahte sissejuhatust, ühes neist ta väidab, et on tõlkinud selle teksti itaalia keelest ja teises siis vabandab, et see kirjutaja oli siiski tema. suures osas seisnebki selle raamatu kurioosum nendes kirjatükkides :)  tekst on täis selliseid lauseid nagu I cannot flatter myself with having done justice to my author in this respect: his style is as elegant as his conduct of the passions is masterly. kui mõelda selle peale, et ta siinjuures räägib iseendast siis võite järeldused ise teha :)

Stiililt on see romaan siiski ikka sinna 18. sajandi kanti, niiet tänapäeva lugejale on vast veider lugeda tema keelekasutust. aga minu meelest oli huvitav see, kuidas ta dialoogi hoopis teksti sisse oli kirjutanud. kõik laused on lihtsalt järjest. ei mingeid jutumärke :)

Loos oli olemas kohustuslik üleloomulik element - lossi endise valitseja vaim, kes nõudis õiglust, mistress in distress (daamike hädas :)), hirmuäratav ja võimust segane isand, jumalakartlik emand, alandlikud teenrid ja õilsad rüütlid ja mistress'ide päästjad.

mis mulle meeldis, oli see, et lugu ei lõppenud nii nagu suurem osa tänapäeva lugusid  (noh, need armastuslood siis, sest tegu on siiski romaaniga, millel on lihtsalt natuke õõvastavaid seiku juurde lükitud) vaid siiski ikka õppetunniga järeltulevatele põlvedele. viimast on küll tänapäeva kontekstis raske tõsiselt võtta. aga põnevust ja huumorit jätkus vähemalt neljaks-viieks tunniks :) mul on vist siiski ikka väike kiiks juures, et mida mina pean humoorikaks, võibolla teised ei pea. aga ma ei tea ju :D siiski olid dialoogid vahel mõnusalt naljakad ja muigamapanevad.

muide, leidsin sellise vahva blogi ka: Otranto sealt saab seda inglise keeles lugeda kenasti :)

pühapäev, 4. oktoober 2009

Nora Roberts- Julgus Unistada


Järjekordne armastusromaan, aga kuna need on minu lemmikud, siis jätkan järjekindlalt samal teemal.
Niisiis raamatust.

See raamat on nii minu stiilis kui vähegi olla saab.
Raamatu tuvustus ütleb:

Margo Sullivanil oli kõik, mida üks noor naine tahta võib. Kuid kasvades üles Monterey kaljusel rannal, ei saanud ta midagi parata, et unistas milliestki rohkemast.
Templetonide range iiri majapidajanna tütrena koheldi Margot nagu perekonnaliiget. Sügaval sisimas teadis ta, et raha eest ei ole võimalik osta seda, mida ta kõige rohkem igatses- ema heakskiitu. Võib-olla olnuks kõik teisiti, kui ta oleks olnud armas nagu Laura või kui tal oleks olnud Kate´i taipu äriasjades. Ent Margo oskas olla ainult Margo ja see tähendas kõige tegemist omal viisil- tagajärgedest hoolimata...

Margo lahkub oma kodust peretütre, kes on tema väga hea sõbranna, pulmapäeval. Ta läheb laia maailma õnne otsima. Kõmne aasta pärast on ta kodus tagasi. kõik mis ta saavutanud on, kõik on kokku varisenud. Nüüd tuleb oma elu uuesti üles ehitama hakata. Selles aitavad teda sõbrannad Kate ja Laura. Laura mees suhtub Margo koju saabumisse halvasti, sest peab teda vaid teenija tütreks, mida kogu ülejäänud perekond hukka mõistab. See väike intsident käivitab pöördumatu ahela ja Laura abielu lõppeb.
Laura vend Josh, aga on aastaid liikunud Margo jälgedes ja pannud kogu oma juristi oskused mängu, et neiut kõige halvemast eemal hoida. Margo ja Joshi omavaheline terav suhtlemine on alguse saanud juba lapsepõlvest. Vürtsikas omavaheline suhe kasvab ja jätkub. On mõistmist ja valestimõistmist ja tugevat perekonna toetust.

Raamatut on väga lihtne ning mõnus lugeda. Käest panna on seda suht raske.

PS. Nora Robertsil tuli sel aastal neli filmi välja.
High Noon
Midnight Bayou
Nortern Lights
Tribute

Esimesed kaks olen ära vaadanud ja need on hullult head ja põnevad. Väga erinevad ja erilised. Kahjuks ei oska samanimeliste raamatutega filme võrrelda. Igatahes soovitan soojalt vaadata. Seniloetud raamatud on sama põnevad ja kirglikud kui filmid.

kolmapäev, 30. september 2009

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"


"Väikesed vanamehed" räägib ühe seltskonna puhkuse aegsetest tegemistes mingil saarel ühes talus. Tegemist on inimestega, kes on palju aastaid sõbrad olnud, kuid tegelikult tuleb välja, et nad ei tunnegi teineteist ja pole kursis teineteise elus toimunud muutustega.
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.

Raamat oli paari õhtu lugemine. Ma ei kahetse, et lugesin, kuid eriti vaimustuses ka ei ole.

Stalini lehmad/Sofi Oksanen

Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!

pühapäev, 27. september 2009

Olavi Ruitlane ja Naine

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.

Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.

Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.

Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!

Johanna Maria

esmaspäev, 21. september 2009

Christina Dodd ja Connie Brookway- Iidne Armualtar

Raamatu tuvustus ütleb:
Kaunis Inglise mõisahoones on luksuslik vanaaegne voodi, üks paljudest Mastersoni perekonna aaretest, mis koos majaga maha on müüdud, Kui Laurel Whitney viimast ekskursioonigruppi enne avalikkusele sulgemist läbi maja juhib, jutustab ta külalistele romantilisi lugusid sellest, kuidas see imeline voodi on mõjutanud nende paaride elu, kes sellel maganud on.
Lood ise on märgatavalt lõbusamad ja päris kindlasti erutavamad ühe giidi tavapärasest jutust: lugu iharast keskaegsest rüütlist, kes oma abikaasat taltsutada üritab: vaesunud, Elisabethi aegsest aristokraadist, kes on võtnud plaaniks rüvetada jõuka pärianna, kuid viib kogemata voodisse tolle vaesunud nõbu: ja energilisest regendiajastu leedist, kelle plaanid kisuvad kiiva, kui ta kogemata enda (ja ulja kapteni) käeraudadega voodiposti külge aheldab.
Avastades jahmatusega, et ta vana armuke on ekskursiooniga ühinenud, on Laurel veelgi rohkem hämmingus, kui ilmneb, et nende armastus lööb taas lõkkele ning nad veedavad saatusliku öö Mastersoni voodis.

Raamat on suurepärane lugemismaterjal pimedatel ja vihmastel sügisõhtutel. Lood on kirjutatud mõnusalt ja kergesti loetavalt. Ma ei tea, milline neljast loost mu lemmik oli ja kas neid saabki niiväga neljaks erinevaks looks pidada.
Raamat nõretab romantikast. Hoolivad, iseteadlikud ja tugevad mehed, ning targad naised, kes oskavad, nende meestega ringi käia.

neljapäev, 17. september 2009

Kati Murutar "Eedeni aed"


Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Palju on juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

kolmapäev, 9. september 2009

Andres Anvelt - “Punane elavhõbe"


On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.

Selline tutvustus oli Raamatukoi lehel. Kui päris aus olla, siis ma ei osanud sellest raamatust mitte just eriti midagi oodata. Kindel ma olin selles, et kindlasti pole see Rex Stout või Agatha Christie.
Kuid oma jälje see raamat muidugi jättis ka minu mälupilti. Paljud tegelaskujud tundusid sealt raamatust hoopis elust tuttavad. Ma lihtsalt teadsin ja tundsin neid hoopis teisest küljest. Nad olid minu jaoks hoopis teised suurused ja teised inimesed.
Mis puudutab üldist kirjanduslikku tervikut, siis kogu lugu tundus justkui traagel niitidega üksteise külge kinnitatuna. Üldine tervikpilt puudus täielikult või oli siis nii kohmakas, et kõik õmblused olid kohe kohe hargnemas. Hetkeks mõtlesin, et tegemist on toimetaja poolse kalaga, kuid hiljem mõistsin - et tegevused ja episoodid olid nii tõetruud, sest tegemist on siiski oma ala professionaaliga - see on erialane kretinism ( heas mõttes) mis selle raamatu killustab.Kuna tegemist on tõelise profiga, siis on ta teatud juhtumeid üritanud muuta nii, et ei tuleks välja 100% tegelikkus ja püüdnud juurde mõelda analooge - siis olematuid analooge ja tänu sellele muutnud selle raamatu kohmakaks, kui karu portselani poes.
Nüüd on alustatud selle raamatu põhjal filmi väntamisega. Ma tõesti loodan, et filmina mõjub see lugu paremini ja muutub tervikuks. Raamatuna iseeneses on aga see tõeline õnnetus, kuigi omamoodi huvitav lugemine. Annab kerge piltliku ülevaate, et eestlastel on alati igasuguseid "ideid" mis alati ei toimi ja mille hinnaks võib olla kuritegelikku maailma langemine.

Kategooria: Ilukirjandus
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Lehekülgi: 391
Köide: pehmekaaneline

teisipäev, 8. september 2009

Russell Brand - My Booky Wook

ma mõtlesin tegelikult tükk aega, kas sellest raamatust siia kirjutada või mitte. nagu näha, otsustasin seda siiski teha :) ise lugesin seda juba aasta tagasi vist ja siiamaani on see viimase aja parimaid raamatuid, mida olen lugenud.

raamatu autor on britt, koomik, kirjanik ja näitleja kõik ühes tükis. juba isiksusena on ta väga ekstravagantne, omapärane, nilbe ja mõnele naljakas, mõnele mitte (täpselt nii nagu on briti huumoriga, mõnele istub, mõnele mitte).
raamat ise on autobiograafia, muide, üks esimene autobiograafia, mille mina suutsin läbi lugeda. Russi kirjastiil on väga tore, palju toredaid omadussõnu ja vahvaid keelekujundeid. peaksin mainima, et lugesin seda inglise keeles ja ei tea kas seda on üldse eesti keelde tõlgitud ja ma arvan, et see, kes tema tõlkimisega samaväärselt hakkama saab on suurt kiitust väärt :). Tegelikult iseloomustaks üks lõik ehk teda kõige rohkem (siin ta hoiatab siis selle eest kuidas ei tohiks alkoholi juua):

"When you do that you get a ten-minute grace period before your body realises what an idiot it's housing. One moment you're thinking, 'Wow, I'm Oliver Reed. This hasn't touched me, pass another bottle.' Then it hits you - like a vodka lorry smashing into your cerebellum. Your mind and body split in two, head in opposite directions, and agree to meet up the next day."

arvestades seda, et Brand pole veel nelikümmendki, on tal palju seiku, millest kirjutada ja jääb veel ülegi. üles kasvas ta ainult koos emaga ja kõikvõimalike "tädide" seltsis ning eks see ole ka oma jälje jätnud tema edasisele elule. juba väga varases eas otsustas ta saada nö entertaineriks, sest inimeste lõbustamine paistis olevat ainuke asi, mida ta tõeliselt hästi oskab. ka kirjeldab ta kõiki neid aastaid, mil tema ainsaks eesmärgiks oli saada näitlejaks, ja kuidas ta ise kõik oma võimalused jälle osavalt untsu oskas keerata. seda aega, mis eelneb tema kuulsaks saamisele iseloomustavad kõiksugused sõltuvused - alkohol, uimastid, ja viimasena ei jää sealt välja isegi seks. Russell on kõige sellega meedias palju kõneainet tekitanud ning ega ta ise ei varja oma pahesid üldse mitte. ta on enesega rahul, sest on lõpuks jõudnud sinna, kuhu ta oli alati unistanud jõuda. temast võiks rääkida veel ja veel. ent ma ei taha inimesi ära tüüdata. kui tekkis huvi, lugege :)
tekst on vürtsikas ja nauditav ning soovitan kõigile, kes kannatavad välja natuke suuremal hulgal nilbusi ja paljupalju omadussõnu :) ning muidugi neile, kellele meeldib inglise keel, sest Russellile endale meeldib see väga.

pühapäev, 6. september 2009

Lugeja arvamus

Siin on üks arvamus meie lugejalt(?).

Tere,
>
> Ütlen kohe alguses ära, et ma ei soovi teile kirjutajaks tulla.
> Pigem on asi tingitud sellest, et lugesin paari postitust ja lausa
> halb hakkas. Kas tõesti teil endal häbi pole, et üleval on vigased
> tekstid. Elementaarseid õigekirjareegleid ei osata. Kõige ilmekam
> näide on jutt Jeremy Clarksoni raamatust. Miks peaks keegi jälgima
> blogi, kus on sellised vead?
> Teiseks, kes on teie sihtgrupp? Kohati tundub nagu kirjutaks neid
> tekste 13 aastane teismeline (mis pole muidugi võimatu).
>
> Juhtisin lihtsalt tähelepanu.
>
>
> Päikest!
>Liis

Ja meie vastus sellele kirjale:

Väga tore, et Te tähelepanu juhtisite, kuid ma ei mõista Teie kirja eesmärki. Kui Te ei soovi meiega liituda, et meile ette näidata, kuidas peaks siis Teie arust selliseid raamatuid refereerima. Kahjuks pole meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks professionaal ja tegemist on puhtalt inimeste isiklike emotsioonidega. Vabandust, et meie kirjutajate emotsioonid Teid riivavad, kuid ma arvan, et meie arvustamiseks peaks olema Teil midagi rohkemat ette näidata. Sellisel tasemel raamatute kirjutamine, mille üllitasid hiljuti ühed teatud kodanikud on tunduvalt hullemad, kui seda on meie tagasihoidlik blogi mis ei küsi linnavalitsustelt ennast müües raha vaid on tehtud puhtast tegemise rõõmust. Sellised lihtsad inimesed teevad ka lihtsaid vigu - need vead kuuluvad emotsioonide edastamise kategooriasse.
Meie sihtgrupiks oleme me eelkõige meie ise ja need, kes viitsivad või kellel on soov seda blogi lugeda just nii, nagu see meil parasjagu välja on tulnud. Kas siis 13 aastased või need, kellel midagi muud targemat teha pole peale ringi käimise ja virisemise.
Teised, kes meid loevad või on lugenud - meie kirjutame omad emotsioonid raamtutest ikka siia ka edaspidi. Isegi, kui see ei mahu kellegi maailmapilti.
Mulle meeldib mõte, et blogi saavad kirjutada igasuguse tausta, hariduse ja vanusega inimesed täpselt nii kuidas nad seda ise tahavad ja õigeks peavad.


Lugupidamisega

Maria
Üks blogi autoritest.

PS. Viidatud loos oli tõesti palju kirjavigu ning mõned neist said ka parandatud.
PPS. Kriitikat me ei karda, ning vastame sellele omapoolsete kommentaaridega.

Blog.tr.ee