Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.
kolmapäev, 30. september 2009
Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.
Postitas
Heli Künnapas
postitati
kolmapäev, september 30, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Tiina Laanem
Stalini lehmad/Sofi Oksanen
Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!
Postitas
Eveliis
postitati
kolmapäev, september 30, 2009
2
Mõte(t)
Sildid; Sofi Oksanen
pühapäev, 27. september 2009
Olavi Ruitlane ja Naine
Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.
Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.
Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.
Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!
Johanna Maria
Postitas
Eveliis
postitati
pühapäev, september 27, 2009
4
Mõte(t)
Sildid; Olavi Ruitlane
esmaspäev, 21. september 2009
Christina Dodd ja Connie Brookway- Iidne Armualtar
Raamatu tuvustus ütleb:
Kaunis Inglise mõisahoones on luksuslik vanaaegne voodi, üks paljudest Mastersoni perekonna aaretest, mis koos majaga maha on müüdud, Kui Laurel Whitney viimast ekskursioonigruppi enne avalikkusele sulgemist läbi maja juhib, jutustab ta külalistele romantilisi lugusid sellest, kuidas see imeline voodi on mõjutanud nende paaride elu, kes sellel maganud on.
Lood ise on märgatavalt lõbusamad ja päris kindlasti erutavamad ühe giidi tavapärasest jutust: lugu iharast keskaegsest rüütlist, kes oma abikaasat taltsutada üritab: vaesunud, Elisabethi aegsest aristokraadist, kes on võtnud plaaniks rüvetada jõuka pärianna, kuid viib kogemata voodisse tolle vaesunud nõbu: ja energilisest regendiajastu leedist, kelle plaanid kisuvad kiiva, kui ta kogemata enda (ja ulja kapteni) käeraudadega voodiposti külge aheldab.
Avastades jahmatusega, et ta vana armuke on ekskursiooniga ühinenud, on Laurel veelgi rohkem hämmingus, kui ilmneb, et nende armastus lööb taas lõkkele ning nad veedavad saatusliku öö Mastersoni voodis.
Raamat on suurepärane lugemismaterjal pimedatel ja vihmastel sügisõhtutel. Lood on kirjutatud mõnusalt ja kergesti loetavalt. Ma ei tea, milline neljast loost mu lemmik oli ja kas neid saabki niiväga neljaks erinevaks looks pidada.
Raamat nõretab romantikast. Hoolivad, iseteadlikud ja tugevad mehed, ning targad naised, kes oskavad, nende meestega ringi käia.
Postitas
Maria
postitati
esmaspäev, september 21, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Christina Dodd, Connie Brookway
neljapäev, 17. september 2009
Kati Murutar "Eedeni aed"
Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.
Palju on juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.
Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."
Postitas
Heli Künnapas
postitati
neljapäev, september 17, 2009
1 Mõte(t)
Sildid; Kati Murutar
kolmapäev, 9. september 2009
Andres Anvelt - “Punane elavhõbe"

On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.
Selline tutvustus oli Raamatukoi lehel. Kui päris aus olla, siis ma ei osanud sellest raamatust mitte just eriti midagi oodata. Kindel ma olin selles, et kindlasti pole see Rex Stout või Agatha Christie.
Kuid oma jälje see raamat muidugi jättis ka minu mälupilti. Paljud tegelaskujud tundusid sealt raamatust hoopis elust tuttavad. Ma lihtsalt teadsin ja tundsin neid hoopis teisest küljest. Nad olid minu jaoks hoopis teised suurused ja teised inimesed.
Mis puudutab üldist kirjanduslikku tervikut, siis kogu lugu tundus justkui traagel niitidega üksteise külge kinnitatuna. Üldine tervikpilt puudus täielikult või oli siis nii kohmakas, et kõik õmblused olid kohe kohe hargnemas. Hetkeks mõtlesin, et tegemist on toimetaja poolse kalaga, kuid hiljem mõistsin - et tegevused ja episoodid olid nii tõetruud, sest tegemist on siiski oma ala professionaaliga - see on erialane kretinism ( heas mõttes) mis selle raamatu killustab.Kuna tegemist on tõelise profiga, siis on ta teatud juhtumeid üritanud muuta nii, et ei tuleks välja 100% tegelikkus ja püüdnud juurde mõelda analooge - siis olematuid analooge ja tänu sellele muutnud selle raamatu kohmakaks, kui karu portselani poes.
Nüüd on alustatud selle raamatu põhjal filmi väntamisega. Ma tõesti loodan, et filmina mõjub see lugu paremini ja muutub tervikuks. Raamatuna iseeneses on aga see tõeline õnnetus, kuigi omamoodi huvitav lugemine. Annab kerge piltliku ülevaate, et eestlastel on alati igasuguseid "ideid" mis alati ei toimi ja mille hinnaks võib olla kuritegelikku maailma langemine.
Kategooria: Ilukirjandus
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Lehekülgi: 391
Köide: pehmekaaneline
Postitas
Koi-raamatukoi
postitati
kolmapäev, september 09, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Andres Anvelt
teisipäev, 8. september 2009
Russell Brand - My Booky Wook
ma mõtlesin tegelikult tükk aega, kas sellest raamatust siia kirjutada või mitte. nagu näha, otsustasin seda siiski teha :) ise lugesin seda juba aasta tagasi vist ja siiamaani on see viimase aja parimaid raamatuid, mida olen lugenud.
raamatu autor on britt, koomik, kirjanik ja näitleja kõik ühes tükis. juba isiksusena on ta väga ekstravagantne, omapärane, nilbe ja mõnele naljakas, mõnele mitte (täpselt nii nagu on briti huumoriga, mõnele istub, mõnele mitte).
raamat ise on autobiograafia, muide, üks esimene autobiograafia, mille mina suutsin läbi lugeda. Russi kirjastiil on väga tore, palju toredaid omadussõnu ja vahvaid keelekujundeid. peaksin mainima, et lugesin seda inglise keeles ja ei tea kas seda on üldse eesti keelde tõlgitud ja ma arvan, et see, kes tema tõlkimisega samaväärselt hakkama saab on suurt kiitust väärt :). Tegelikult iseloomustaks üks lõik ehk teda kõige rohkem (siin ta hoiatab siis selle eest kuidas ei tohiks alkoholi juua):
"When you do that you get a ten-minute grace period before your body realises what an idiot it's housing. One moment you're thinking, 'Wow, I'm Oliver Reed. This hasn't touched me, pass another bottle.' Then it hits you - like a vodka lorry smashing into your cerebellum. Your mind and body split in two, head in opposite directions, and agree to meet up the next day."
arvestades seda, et Brand pole veel nelikümmendki, on tal palju seiku, millest kirjutada ja jääb veel ülegi. üles kasvas ta ainult koos emaga ja kõikvõimalike "tädide" seltsis ning eks see ole ka oma jälje jätnud tema edasisele elule. juba väga varases eas otsustas ta saada nö entertaineriks, sest inimeste lõbustamine paistis olevat ainuke asi, mida ta tõeliselt hästi oskab. ka kirjeldab ta kõiki neid aastaid, mil tema ainsaks eesmärgiks oli saada näitlejaks, ja kuidas ta ise kõik oma võimalused jälle osavalt untsu oskas keerata. seda aega, mis eelneb tema kuulsaks saamisele iseloomustavad kõiksugused sõltuvused - alkohol, uimastid, ja viimasena ei jää sealt välja isegi seks. Russell on kõige sellega meedias palju kõneainet tekitanud ning ega ta ise ei varja oma pahesid üldse mitte. ta on enesega rahul, sest on lõpuks jõudnud sinna, kuhu ta oli alati unistanud jõuda. temast võiks rääkida veel ja veel. ent ma ei taha inimesi ära tüüdata. kui tekkis huvi, lugege :)
tekst on vürtsikas ja nauditav ning soovitan kõigile, kes kannatavad välja natuke suuremal hulgal nilbusi ja paljupalju omadussõnu :) ning muidugi neile, kellele meeldib inglise keel, sest Russellile endale meeldib see väga.
Postitas
rapuntsel
postitati
teisipäev, september 08, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Russell Brand
pühapäev, 6. september 2009
Lugeja arvamus
Siin on üks arvamus meie lugejalt(?).
Tere,
>
> Ütlen kohe alguses ära, et ma ei soovi teile kirjutajaks tulla.
> Pigem on asi tingitud sellest, et lugesin paari postitust ja lausa
> halb hakkas. Kas tõesti teil endal häbi pole, et üleval on vigased
> tekstid. Elementaarseid õigekirjareegleid ei osata. Kõige ilmekam
> näide on jutt Jeremy Clarksoni raamatust. Miks peaks keegi jälgima
> blogi, kus on sellised vead?
> Teiseks, kes on teie sihtgrupp? Kohati tundub nagu kirjutaks neid
> tekste 13 aastane teismeline (mis pole muidugi võimatu).
>
> Juhtisin lihtsalt tähelepanu.
>
>
> Päikest!
>Liis
Ja meie vastus sellele kirjale:
Väga tore, et Te tähelepanu juhtisite, kuid ma ei mõista Teie kirja eesmärki. Kui Te ei soovi meiega liituda, et meile ette näidata, kuidas peaks siis Teie arust selliseid raamatuid refereerima. Kahjuks pole meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks professionaal ja tegemist on puhtalt inimeste isiklike emotsioonidega. Vabandust, et meie kirjutajate emotsioonid Teid riivavad, kuid ma arvan, et meie arvustamiseks peaks olema Teil midagi rohkemat ette näidata. Sellisel tasemel raamatute kirjutamine, mille üllitasid hiljuti ühed teatud kodanikud on tunduvalt hullemad, kui seda on meie tagasihoidlik blogi mis ei küsi linnavalitsustelt ennast müües raha vaid on tehtud puhtast tegemise rõõmust. Sellised lihtsad inimesed teevad ka lihtsaid vigu - need vead kuuluvad emotsioonide edastamise kategooriasse.
Meie sihtgrupiks oleme me eelkõige meie ise ja need, kes viitsivad või kellel on soov seda blogi lugeda just nii, nagu see meil parasjagu välja on tulnud. Kas siis 13 aastased või need, kellel midagi muud targemat teha pole peale ringi käimise ja virisemise.
Teised, kes meid loevad või on lugenud - meie kirjutame omad emotsioonid raamtutest ikka siia ka edaspidi. Isegi, kui see ei mahu kellegi maailmapilti.
Mulle meeldib mõte, et blogi saavad kirjutada igasuguse tausta, hariduse ja vanusega inimesed täpselt nii kuidas nad seda ise tahavad ja õigeks peavad.
Lugupidamisega
Maria
Üks blogi autoritest.
PS. Viidatud loos oli tõesti palju kirjavigu ning mõned neist said ka parandatud.
PPS. Kriitikat me ei karda, ning vastame sellele omapoolsete kommentaaridega.
Postitas
Maria
postitati
pühapäev, september 06, 2009
8
Mõte(t)
Sildid; Kriitika
esmaspäev, 31. august 2009
Rex Stout - Lõplik järeldus
Ma pole kunagi vaadanud Nero Wolfe'i sarja ega lugenud temast ja Archie Goodwinist kirjutatud raamatuid. Seega minu jaoks esmatutvumine ja mul on hetkel Stout'i kirjutamisstiilist täielik vaimustus. Kuiv huumor on viimasel ajal nii minu teema. Aga võib-olla polegi nii kuiv, sest paaril korral purskasin ikka päriselt naerma.
Raamat räägib ühe inimröövi ja sellele järgnenud kahe mõrva lahendamisest ning sedasi võimalikult mugavalt ja müstiliselt aastateenistuse korraga kätte saamisest. Mulle ei meeldinud väga lõpplahendus ehk see, kellest "bad guy" tehti, kuid soovitan lugeda lihtsalt meisterlikult kirja pandud teost.
Mõned minu lemmikkohad:
"Peretütar oli paar aastat oma vennast Noelist noorem ja istus sellesama sohva peal. Juttude järgi oli ta igavene tüütus, kelle nina on pidevalt nii püsti, et vihm võib sisse sadada." -lk 54
"Lõunaks oli jälle heeringamari, seekord hautatud koores koos küpsetatud sealiha ja mitmesuguste ürtidega. Igal kevadel saab mul kalamarjast isu nii täis, et ma mõtlen, miks küll kalad mõne teistsuguse paljunemismeetodi peale pole tulnud." -lk 126
""Vaadake, Goodwin, mul on ükskõik, kas Jimmy mõrvati või mitte. Kui mõrvati ja mõrvar võib mu ema olla, on mul ikkagi ükskõik. Ma olen küllalt vana, et omada valimisõigust, aga kui te näeksite, kuidas ta mind kohtleb, siis te arvaksite, et ma teen veel öösiti alla." -lk 146
""Mul on paar väikest küsimust, kui teil midagi selle vastu pole," ütles ta.
Suured küsimused meeldivad mulle rohkem," ütlesin. "Aga küsige."" -150
"Aga kahe kapi ja riidekirstu ülevaatamise järel jäime nõutuks. Seal oli ka suur vana pähklipuust voodi, mille all oleks olnud ruumi tervele trobikonnale kohvritele, kuid ainult ruumi seal leiduski. Midagi muud seal polnud." -lk 177
Ehk hakkab teilegi meeldima!?
Postitas
Mia
postitati
esmaspäev, august 31, 2009
2
Mõte(t)
Sildid; Rex Stout
neljapäev, 30. juuli 2009
Jackie Collins- Armukesed ja Mängurid
See raamat on üks suur segadus. Alguses ei ole võimalik aru saada kuidas kõik need tegelased on omavahel seotud. Kuid, kui on tegemist rikka vana mehega, kellel on olnud tormiline elu, on kõik võimalik.
Ma ei hakka rääkima siin sellest, et vana mees oli tõeline jõhkard nii oma naiste kui laste suhtes. Ma räägin parem sellest, et seda raamatut oli suhteliselt raske jälgida.
Tegevust toimus väga mitmel roindel ja väga mitmes kohas erinevate tegelastega.
Mõrvatud endised abikaasad, avalikud ja salajased lapsed, politsei, narkootikumid, hiigel mänguvõlad jms. Loomulikult ka kenad modellid ja kõrgklassi libud, maffioosod ning muud kuulsused.
Ma olen lugenud samalt autorilt varem ka raamatuid ja need on paremad olnud. Vähemalt minu arust.
Postitas
Maria
postitati
neljapäev, juuli 30, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Jackie Collins
Linda Howard- Härra Täiuslik
Mis teeb mehest selle ainsa ja õige? Milline on Täiuslik Mees?
Neil sõbrannat koostavad Härra Täiusliku nimekirja. See on nende väike nali reedeõhtusel kogunemisel.
Esmaspäevaks, kui nad jälle tööle lähevad on sellest väiksest naljast saanud lumepallina veerev sündmus, mida pole võimalik takistada.
Üks sõbrannadest, Jaine, on olnud kolm korda kolme aasta jooksul kihlatud. Lõpuks ometi on ta kõigest sellest üle saanud ja alustab uut elu oma majas. Kõik on ideaalne, kui mitte arvestada kummaliselt käituvat naabrimeest. Jaine peab teda joodikuks, narkomaaniks või vähemalt narkodiileriks.
Ühel hetkel tundub, et kõik on väga hästi. naised lepivad oma tehtud naljaga ning võtavad sellest viimast. Kui nad hakkavad saama salapäraseid anonüümkõnesid. Ja korraga on üks sõbrannadest jõhkralt tapetud...
Raamat on uskumatult põnev. Täiesti võimatu on seda käest panna. Naerupahvakud vahelduvad pisaratega ja vastupidi, kui seda raamatut lugeda.
Postitas
Maria
postitati
neljapäev, juuli 30, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Linda Howard
kolmapäev, 29. juuli 2009
Jeremy Clarkson- Autode kallal
See raamat on kõigile, kellele meeldib telesaade "Top Gear".
Jeremy Clarkson on terava ütlemisega ajakirjanik. Tema väljaütlemised pole poliitiliselt korrektsed ja ta on väga palju asju mis talle ei meeldi. Näiteks: hobused, jalgrattad, sakslased, taimetoitlased, kaubikuomanikud, jne.
Raamat koosneb tekstidest mis on avaldatud ajakirjas "Perfomance Car" aastatel 1985-1993 ja "Sunday Times" aastatel 1993- 1995.
Tegemist on siis üsna vanade artiklitega.
Artiklitest saab lugeda kerget ülevaadet tema tegemistest, reisidest, eraelust ja loomulikult autodest. Kõike seda väga värvikalt ja vürtsikalt.
Naisena, ei ütle mulle paljud autokirjeldused või võrdlused ja lühendid mittekuimidagi. Ega ma sellepärast muidugi väga õnnetu ei ole. Eelkõige laenutasin raamatu ikkagi oma elukaaslasele. Aga kuna ma olen ise Jeremy suur fänn, siis otsustasin ka ise raamatut lugeda.
Ma ei pidanud seda kahetsema. Umbes veerand artiklitest paneb mind tõsiselt naerma ja ainult mõned on sellised mis mind täitsa külmaks jätsid.
Head lugemist!!!!
Postitas
Maria
postitati
kolmapäev, juuli 29, 2009
2
Mõte(t)
Sildid; Jeremy Clarkson
Charlotte Bronte ja veel keegi daam- Emma
Kui rikas härra Fitzgibbon oma tütre Matilda Fuchsia Lodge´i kool-pansionaati paneb, ei aima keegi, et veel enne poolaasta lõppu leiab too end hüljatuna ja puruvaeseks tehtuna ukse tagant.
Õnneks võtab üks kohalik heasüdamlik lesknaine selle kummalise kurvameelse lapse oma hoole alla ja annab talle kodu. Õige pea kujuneb nende vahel seletamatu side, kuid Matilda keeldub kangekaelselt oma heatgijale enda kohta mingeid andmeid andmast.
Kes ta on? Kust ta pärit on? Kes on ta vanemad? Mis moel on tema minevik lahutamatult seotud tulise ja isepäise mustajuukselise Emmaga?
Brõnteliku meisterlikkusega loodud õhkknonnas viib "Emma" oma lugeja Yorkshire´i metsikutelt kanarbikunõmmedelt aadlike peentesse salongidesse. See on nauditav lugu täis saladusi, romantikat ja intriige, mis hoiab lugejat pinevil kuni viimase leheküljeni.
Selline on raamatu tutvustus.
Tunnistan, et see polnud just minu maitsele raamat. Ma ei teagi, mis täpselt mind häiris ja miks see raamat "minu omaks" ei saanud. Lugu ise on väga paeluv ja põnev. Teema, tegelased, tegevus ja ootamatud pöörded on huvitavad, aga midagi jäi minu jaoks puudu.
Võibolla sellepärast, et see raamat pole päris lõpuni Charlotte Bronte kirjutatud. See "ja veel keegi daam" on tundmatuks jääda sooviv autor, kes Charlotte Bronte poolelijäänud märkmetest kirjutas kokku selle raamatu.
Postitas
Maria
postitati
kolmapäev, juuli 29, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Charlotte Bronte
Charlotte Bingham- Tähetolm
Ma alustasin selle raamatu lugemist kaks või kolm korda. No ei hakanud tööle see raamat minu jaoks.
Siis otsustasin, et loen jõuga edasi.
Korraga läks, aga nii põnevaks, et raamatut oli raske käest panna ja seda lõpuni välja. Raamatu lugemise lõpetasin eile hommikul kell 4.
Raamatust.
Jerome ja Elizabeth on noored paljulubavad näitlejad. Nad on ideaalsed teineteise jaoks. Nad on ideaalsed lavapartnerid. Ainult, et ...
Jerome on armunud noorde maatüdrukusse Pippasse ja Elizabeth on abielus.
Elizabeth pingutab kõigest väest, et Jerome tähelepanu saada, kuid niipea kui nad lavalt maha astuvad on mehel silmi vaid "maaka" jaoks.
Elizabeth mõtleb välja plaani, kuidas Jeromet lõpuks endale saada. Ta teeb selleks ja rohkemgi veel.
/ Aga Pippa teadis, et sel päeval läks Jerome´il kogu oma jõudu vaja. Jerome oli hoiatanud teda kohe päris alguses, sellest hetkest alates, kui nad otsustasid abielluda, et tulemas on ka säärased ajad, mis võivad Pippa meelest osutuda päris võimatuks. Pippa oli seda eitanud, kindel endas, et suudab õppida tulema toime näitlejate elu kõikide esipärasustega, kuid Jerome oli talle kinnitanud, et asi pole päris nii. Tulevad ajad, hoiatas ta Pippat, mil tal on võimatu mehest aru saada. Tulevad ajad, kui Jerome´il on õnnestunud läbi lüüa, ja mitte üksnes seda, vaid kui tal on õnnestunud ka kõrgele jõuda, siis ei ole ta enam ise, vaid lihtsalt kest, tühi aum, mis on valmis selleks, et seda täita teise persooniga, müütilise isikuga, kellegagi, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nendel aegadel ei tohi Pippa otsida mingit normaalsust, ratsionaalsust, korrapära. Ta peab mehest eralduma, samuti nagu mees eraldub Pippast, ja kuigi nad tunnevad teineteist, puudub nende vahel igasugune kodusus, kontakt, vestlus senikaua, kuni näitleja valmistub.
Algul ei olnud Pippa teda siiski päriselt uskunud ja mõtles, et ehk oli siin tegemist üsna veetleva, kuid samal ajal ka üledramatiseeritud ennustusega. Aga kui nad juba abielus olid, ja ta nägi täpselt, kuidas Jerome töötab, taipas ta, kui õige oli olnud mehe ennustus. Mida lähemale jõudis etendus, seda eemalviibivamaks ta muutus, mõnikord ennast nii täiel määral välja lülitades, et nende abielu algul pani see Pippat tõsiselt muretsema. Seesama käis ka etenduse järgse aja kohta, ainult, et vastupidisel kujul. Pippa suutis vaevu ära tunda seda persooni, kes lava taga oma sõpru ja poolehoidjaid tervitas- endiselt tühi anum, kuid sedapuhku hoopis valju lärmi ja mõnikord raevuga täidetud. Kui etendus oli õnnestunud, oli Jerome´i energiatase pöörane ning ta ei jõudnud reaalsusesse tagasi mitte enne varaseid hommikutunde, selleks ajaks aga oli Pippa juba ammu väga unine.
Pippa oli siiski ruttu ära õppinud selle, et kui ta tahtis enda kõrval näha sellsit Jerome´i, keda ta tundis ja armastas, siis pidi ta omaks võtma mehe päevakava, vastasel juhul oleks ainus, mida ta näeb, see tühi anum, täiesti kustunud vastuvõtja või siis hoopis, täispuhutud, suurem kui elusuuruses, võitja Taavet, kes on uuesti väljakule astunud, et võidelda Koljatiga, ja saavutada ülekaali. Nii muutis ka Pippa oma päevakava: ta magas siis, kui Jerome magas, samuti nendel pikkadel pärastlõunatel, kui mees oli teatris, lühikestelöödel, kui mees pidi osalema filmivõtetel, tõusis koos temaga koidikul ja läks siis tagasi kaheks tunniks tukkuma, kuni oli aeg tõusta, et Bobbyga (koer), välja minna./
Mul on paha komme, kuskil poole raamatu lugemise peal kiigata viimaseid peatükke ja püüda aimata, millega lugu lõppeb. Tegin seda ka seekord ja jäin ilma vastuseta. Selleks, et lõppu lugeda, peab enne terve raamatu läbi lugema. :)
Postitas
Maria
postitati
kolmapäev, juuli 29, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Charlotte Bingham
kolmapäev, 22. juuli 2009
Terry Pratchett - Johnny Maxwell
Johnny avas garaažiukse ja astus kiiresti sammukese tagasi juhuks, kui sealt peaks hullunund karvakera välja hüppama.
Midagi ei juhtunud.
Hirmuäratav ostukäru seisis keset põrandat. Süüdlasest polnud jälgegi.
See oli täpselt nagu need stseenid filmides, kus sa tead, et koletis on kusagil lähedal, mõtles Johnny.
Ta hüppas kõrvale juhuks, kui Süüdlasel peaks olema plaanis laest alla karata.
Juba selle näruse kassi nägemine oli hull. Tema mitte-nägemine oli veel hullem.
***
See lõik on triloogia kolmandast raamatust "Johnny ja pomm", aga kõik kolm raamatut on head. Esimene on "Vaid sina suudad inimkonna päästa" ja teise pealkiri on "Johnny ja surnud".
Võrreldes kettamaailma lugudega on Johnny saaga veid realistlikum, kuid müstika elemendist ei ole Pratchett ka siin suutnud hoiduda ning see on hea. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult töötab tema kirjutamisstiil ka realislikus miljöös. Lugu pole nii fantasiline kui kettamaailma lood, aga teismeliste maailm on ju ka põnev ja vahel isegi väga naljakas. Mõnikord ka siis, kui situatsioon on pigem kõhedusttekitav ja ohtlik.
Pratchett oskab kirjutada.
Postitas
Serinah
postitati
kolmapäev, juuli 22, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Terry Pratchett
Roberto Pazzi - Konklaav
Sauna ja Türgi sauna sisseõnnistamisele järgmisel päeval, kui kardinalid püüavad uuesti valida tulevast paavsti, juhatab krahv Paolo Nasalli Rocca luureretke Rooma ümbruskondades, mis on kassidest kõige rohkem üle ujutatud.
See on iseseisev jaht, mis jätab paljudele vanematele roomlastest pealtvaatajaile mulje, et nälg, mida nad tundsid viimaste sõjakuude ajal on jälle tagasi. Nad on veendunud, et vaesed loomad on määratud sattuma praepannile.
Ei, see ei ole nii tõsine raamat. Kogu seda lõiku tuleb tegelikult võtta huumoriga, kasse EI sööda ära! ;) Tegelikult räägib see raamat hoopis paavsti valimistest mingil suvalisel ajal kiriku ajaloos. Kõik tegelased on välja mõeldud ning pedofiilide paljastusi ei ole. Kuigi selles ei ole puudust omajagu intriigidest ja poliitikat ajavatest kardinalifraktsioonidest, kes just oma meest paavstitoolile üritavad upitada, on see tegelikult hoopis südamilk lugu ühest tundmatust ja tagasihoidlikust kardinalist, kes end valimistemöllus sugugi koduselt ei tunne. Ja siis veel on keegi tema kaasvendadest sooritanud piinlikusttekitava fax pas - tema nimi on valimistel üles kerkinud ning kõik arvavad, et ta on iseenda poolt hääletanud!
Postitas
Serinah
postitati
kolmapäev, juuli 22, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Roberto Pazzi
pühapäev, 19. juuli 2009
Sandra Brown- Embus Päikeseloojangul
Kõigepealt autorist.
Ma ei ole kunagi pidanud pettuma üheski tema kirjutatud raamatus. Tema imeline oskus kirjeldada läbi kahe lehekülje ühte suudlust ja seda teha nii elavalt, et sa tunned nagu oleksid osa sellest... Või tema erinevad teemad... Tema julgus kirjeldada asju nii elavalt ja põhjalikult, et teinekord jookseb hirmujudin üle selja või sa unustad end lugema kahe inimese lähedusest ...
Tema sulg jookseb kergelt ja tema fantaasia on piiritu. Kui ma kunagi peaksin nimetama, et kelle moodi ma tahaksin olla, siis vot just tema moodi tahaksin ma osata kasutada sõnu.
Raamatust.
Meil kõigil on oma minevik. Meie minevikus on midagi mida me püüame varjata. See pole muutunud olenemata sellest milline sajand või aastatuhat parasjagu on. Meil kõigil on midagi minevikust kas häbeneda või varjata. Eks need lood ole erinevad ja süüteod siis kas suuremad või väiksemad.
Kui kaks venda leiavad metsast juhuslikult poolsurnud naise, kelle seeliku all lamab äsja surnult sündinud laps ei kohku nad eemale vaid kutsuvad oma vanemad. Naine võetakse voorivankrisse, teda ravitakse ja korraga selgub, et ta on vajalik. Samal ajl on üks ema surnud oma lapse sünnitamisel. Ja lapsele on vaja amme.
Öösärgis naine viiakse leinava isa vankrisse ning sealt toimub nende kahe esimene ja tuline kokkupõrge. Mees ei suuda lubada oma lapse juurde sellist naist. Tema naine oli puhas ja puutumatu, aga see keda ammeks pakuti.. see oli midagi räpast ja paha.
Kuid loodus nõuab oma ja laps ei saa ometi näljas olla. Mees kes ainult lapse pärast on nõus naise oma vankrisse võtma ei kujuta ettegi milline teekond see tegelikult saab olema.
Mees kes süüdistas naist moraalituses ja teab milles veel varjab isegi midagi oma minevikust. Midagi hoopis hullemat.
/Mamma oli kõike näinud ja hõikas oma lastele, kes ajasid Lydiat taga nagu kanapojad, et nad jääksid paigale. "Mine kutsu härra Coleman, Atlanta. Ütle, et ta annaks hobused Luke´i hoole alla." Bubba hoidis Rossi rakendi juhthobust, samal ajal kui ta isa õiendas nende hobustega.
Sekundi pärast tuli Ross joostes üle praamu tahumataplankude. Harjumusest oli ta käsi kabuuril, mis oli rohmaga reie külge kinnitatud. "mMis on?"
"Lydia. Teie vankris."
"Lee?"
"Korras. Hoolitse oma naise eest, härra Coleman."
Mamma otsis ta pilku ja hoidis seda ühe paljuütleva hetke, enne kui mees süüstis oma vankri poole. Kui ta heitis oma pika jala üle tagavärava ja sisse astus, nägi ta nurgas kägaras kogu, pea käte vahele peidetud. Naine nuttis hüsteeriliselt.
"Lydia!" kähvatas ta. "Mis kurat..." Ta võttis kaabu peast ja viskas kõrvale, tõmbas siis terve keha sisse ja läks üle põranda, et naise kõrvale kükitada. Ta sirutas käes, kavatsedes need rahustavalt naise pealepanna. Aga need peatusid õhus viivu, enne kui ta need tagasi tõmbas.
"Lydia," ütles ta hellemalt. Nutt oli kibe, südame põhjast, otsekui põrgust. "Sa oled kõik oimetuks ehmatanud. Mis sul viga on="
Nagu enamiku meeste puhul, olid temalgi ilma põhjuseta pisarad arusaamatud. Ja nagu enamik mehi, sai ka tema vihaseks, kui selgitust ei tulnud. "Lydia, jumala pärast, ütle mulle, mis viga? Kas sa said haiget? On sul valus?" KAs naine oli pea ära löönud? Miks ta seda niimoodi kinni hoidis? Mees püüdis ta käsi eemaldada, aga naise käed olid nagu surmakangestuses.
Meelehites haaras ta naisel õlgadest ja hakkas teda kõvasti raputama, kuni naine laskis käed alla. Segaduses vahtis ta hajevil pilguga mehe otsa ja klammerdus oma tuimade sõrmedega mehe särgi rinnaesisesse. "Ära lükka mind... vette... jõkke.. Palun, ära... lükka..."
Ross vahtis teda tummas masenduses. Ta oli näinud mehi surmaohus, vaatamas sisse püstolisuust, mis sekundi pärast pidi nende ajud sodiks laskma, aga ei olnud ühelgi näol kunagi niisugust alasti hirmu näinud. Naise pupillid olid suured, et neid ümbritses ainult merevaiguvärvi ring. Ta huuled olid kriitvalged. Näis, et näos pole endam tilkagi verd.
"Lydia, Lydia." Mehe hääl oli rahustav ümin ja ta ei mäletanud hiljem, et võttis naise näo oma pihkude vahele. "Millest sa räägid?"
"Jõgi, jõgi," ütles naine nagu joobnu, kõvemini ta särgist kinni haarates./
/ Mees teadis, et suudleb naist ja sinna polnud midagi teha. Valikuvõimalus oli temalt tükk aega tagasi ära võetud. See hetk oli ette nähtud, saatusest määratud, ja ta kiusaks saatust, kui ta sellele vastu hakkaks. Seepärast alistus ta oma tahmisele ja laskis jumalatel juhtida, et tema pea laskus aeglaselt alla naise ootava suu poole.
Algul ta üksnes puudutas neid huuli. Naise sõrmed klammerdusid kõvemini tema rinnale. Mees ootas, kuni ei suutnud enam vastu panna. Siis kallutas ta naise pea tahapoole, et paremini temani ultauda, ja hõõrus oma huuli vastu naise omi,, puudutades neid virrudega ja surudes kõvemini, kuni need paotusid.
Rossi süda tagus ebaühtlaselt, aga ta ei kiirustanud. Ta kõhkles, võttes aega hingata sisse naise magusat hingeõhku ja oodata , mida ta leiab selle pehme värina tagant.
Ta puudutas naise ülahuult oma keeleotsaga, kergelt, nii väga kegelt, et ta isegi polnud kindel, kas ta oli seda puutunud, kuni kuulis tasast, katkelist ohet, mis pääses naise huulilt ja õhkkergelt teda riivas./
See teekond Texasesse oli kahele noorele teekond ka teineteise ja iseenda tundmaõppimiseks.
Postitas
Maria
postitati
pühapäev, juuli 19, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Sandra Brown
laupäev, 18. juuli 2009
Anton Makarenko- Pedagoogiline Poeem
Tõenäolselt võin ma oma järgneva avaldusega pälvida paljude hukkamõistu, kuid see ei häiri mind.
Mulle on kogu aeg meeldinud nõukogudeaegsed raamatud. Kõik, milles räägiti pioneeridest ja oktoobrilastest, Timur ja tema meeskond jne jne jne.
Sellepärast meeldis mulle ka see raamat. Need raamatud kannavad endas mõtet paremast maailmast. Isegi kui Nõukogude liit oli inimestele halb ja seda me ju ometi ei unusta, kandis kommunism kui selline üllast ideed... Muuta maailm paremaks kohaks. Kuidas see välja tuli, see on iseasi.
Raamat räägib sellest, kuidas hea võidab kurja. Kuidas varastest ja pättidest saavad uued inimesed. Neid ei sunnita, ei peksta, kuigi vahel lihtsalt muudmoodi ei saa, vaid neile näidatakse eeskuju. Neile näidatakse, et on ka muudmoodi võimalik. Nad teevad ise oma valikud.
Unustatakse nende minevik ja antakse neile uus võimalus.
Ritsik on sellele raamatule omapoolse arvustuse andnud juba varem SIIN.
Ja SIIN siis veel pikemalt.
Postitas
Maria
postitati
laupäev, juuli 18, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Anton Makarenko
esmaspäev, 13. juuli 2009
Karin Alvtegen - Vari
"Vari" räägib ühest menukast kirjanikust ja tema lähikondsetest, minevikku jäänud hoolega varjatud saladustest ja sellest, mis jääb koduuste taha. Ei, siinkohal ei korrata vana mõtet, et mehel oli kodu kõrvalt armuke kui maailma lõppu. See on palju sügavam ja keerulisem. Seal ei ole häid ega halbu tegelasi. Igaühest neist võib tegelikult aru saada, miks ta tegi nii, nagu tegi. Ja on nii huvitav näha, mida kõike tehakse üksteise aga eelkõige enda heaolu nimel, kuidas kaitstakse olemasolevat, kust tulevad või ei tule vastu eetilised piirid.
Üldiselt aiman ma raamatut lugedes üsna täpselt, mis edasi saama hakkab ja kuhu see välja jõuab. Seekord aga viis iga järgmine lehekülg mind uuele ootamatule rajale. Ei saanud toetuda varasematele kogemustele, langeda eelarvamuste küüsi. Pidi pidevalt kohanema uute puslekildudega pidevalt muutuvas situatsioonis.
Postitas
Mia
postitati
esmaspäev, juuli 13, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Karin Alvtegen
pühapäev, 14. juuni 2009
Rhonda Byrne "Saladus"
"Saladuse" põhiline idee seisneb selles, et Universumis toimib külgetõmbeseadus ja sa tõmbad oma mõtetega endale juurde neid asju, millest mõtled- kas siis positiivseid või negatiivseid.
Üldiselt leiab sellest päris palju mõtteid, kuidas oma elu positiivsemaks mõelda. Samas on tegemist küllalt religioosse raaamtuga, sest kasutatud on põhimõtteid erinevatest religioonidest ja need siis kokku pandud ja "tavalisele inimesele" sobiva sõnavaraga ära seletatud. Seega ma ei oska öelda, kuidas saaks kogu sellest raamatust aru täiesti mittereligioosne inimene.
"Saladust" on palju tõlgitud ja "see on muutnud väga paljude inimeste elusid" (nagu reklaam väidab). Minu arust on see ameerikalikus stiilis eneseabi raamat ja aitab meelde tuletada vanu tõdesid sellest, et negatiivsus ja ülemuretsemine ei aita kedagi, vaid mõeldes positiivselt ja olles sisemiselt õnnelik, on kõik võimalik!!!
Postitas
Heli Künnapas
postitati
pühapäev, juuni 14, 2009
0
Mõte(t)
Sildid; Rhonda Byrne



