John Grogan - Marley ja mina

Selle raamatu põhjal on valminud ka üliedukas film, mida hiljuti Eestiski näidati.

Niisiis see on lugu ühest pöörasest koerast ja tema perest; sellest, kuidas paljude meelest kõigest üks tüütu koerlane aitas kahel noorel inimesel ja hiljem ka kolmel väiksel inimesel pereks kasvada. Ta oli küll tohutult destruktiivne, aga samas väga oluline pereliige, kelle plussid omanike sõnul kaalusid kõvasti üle tema tõttu tekkinud lisa raha- ja närvikulud.

Soovitan nii filmi kui raamatut. Mõlemad põhinevad tõsielul. Ja mõlemad on hästi südamlikud. Ja nutused. Ja naermapurskamiseni naljakad. Ma olen vist koeraraamatute fänn.

Taas lemmikkohad:
"Me ei suutnud oma Allahinnatud Koerale nime paneku osas üksmeelele jõuda. Jenny tegi maatasa minu variandid ja mina tema omad. Lahingu kõrghetk saabus hommikul enne tööle minekut.
"Chelsea?" pärisin. "See on tõeline beibe-nimi. Meessoost koera Chelsea nimega tapmine on lubamatu."
"Põrgut ta sellest hoolib," ütles Jenny.
"Hunter," pakkusin välja. "Hunter sobib ideaalselt."
"Hunter? Sa teed vist nalja. Oled sa mõni matšomees või sportlane või mis? Liiga maskuliinne. Pealegi pole sa kogu oma elu jooksul kordagi jahil käinud."
"Ta on meessoost," väitsin põlema minnes. "Ta peabki olema maskuliinne. Ära mõtlegi muuta oma etteastet feministlikuks jutluseks."
Olukord läks aina hullemaks. Võtsin poksikindad käest. Taibanud, et Jenny valmistub vasturünnakuks, üritasin kiiresti ta tähelepanu veel kord oma lemmikvariandile juhtida. "Mis sul Louie vastu on?"
"Mitte midagi, kui tegu oleks bensiinijaama teenindajaga," nähvas ta vastuseks."
- lk 24

"Kui me paari minuti pärast koju jõudsime, tuli Jenny uksele ning Marley paiskus uksest välja, et teda tervitada. "Meil on sulle väike üllatus," laususin. Aga kui käe tagaistmele lillekimbu järele sirutasin, tabas mind üllatus. Kimbus olid olnu valged karikakrad, kollased krüsanteemid, erinevat sorti liiliad ning erepunased nelgid. Nüüd aga olid nelgid jäljetult kadunud. Istet veidi lähemalt uurinud, avastasin hunniku peadeta varsi, mille otsas alles mõni minut varem olid olnud õied. Kõik ülejäänud lilled olid paigas. Põrnitsesin Marleyt, kes tantsiskles ringi, justkui kandideeriks "Soul Train'i". "Minu juurde!" karjusin talle. Kui ma viimaks ta kinni püüdsin ja lõuad lahti kangutasin, leidsin sealt otsesed süütõendid. Sügaval suuõõnes, alalõualuu sügavas sopis, oli peidus üksainus punane nelk - nagu närimistubaka nutsakas. Ülejäänud õied olid ilmselt luugist alla libisenud. Olin valmis teda mõrvama."
- lk 74

"Marley ei hoolinud ametlikust tutvustamistseremooniast. Põrganud hooga vastu puudlit, surus ta nina pikema jututa otse ta jalge vahele. Arvatavasti tähendas see isase looma küsimust: "Käite siin sageli?"
Kui Marley oli puudli günekoloogilise kontrolli lõpetanud, suutis Jenny ta viimaks tagasi oma kohale lohistada."
- 78

Jällegi, ma veetsin enamuse selle raamatu lugemise ajast naerust kõõksudes, aga liiga tüütu oleks kõiki superkohti siia ümber trükkida ja las üht-teist jääb ka teile avastada.

Tarvo Nõmm - Minu Island

Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.

Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...

Niisiis lemmikkohad:

"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26

""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222

Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.

Stephenie Meyer- Videvik

Minu Videviku saaga sai alguse mõned kuud tagasi.
Kõigepealt muidugi meediakajastused ja minu totaalne eelarvamus ja mõistmatus, et mida selles kõiges head saab olla.
Edasi tuli minu 9 aastane laps, kes järjekindlalt rääkis Twilight filmist ja mina pidasin seda mingiks õudukaks. Siis täiesti juhuslikult sattusin ma filmi vaatama. Edasi ei olnud midagi mõelda. Filmi teine osa sai ka vaadatud ja siis oli vaja ju teada mis edasi saab. Niisiis, kuna kohe olid kättesaadavad vaid ingliskeelsed raamatud, asusin lugema kolmandat ja neljandat osa ning loetud sai ka poolikuks jäänud viies osa.
Eile õnnestus mul raamatukogust saada eestikeelne Videvik (saaga esimene osa). 12 tundi lugemist ja ...

Raamatus.
Esiteks on raamat väga mõnusalt kirjutatud ja tõlge on samuti väga hea. Seega lugemine on lihtne ja mõnus.
Loo mõte on lihtne ja üldsegi mitte uudne. Keelatud armastus.
Kuid armastus on armastus. Olen lugenud paljusid arvamusi mis liigitavad selle loo lihtsakoeliseks ja igavaks. Mina arvan, et armastus ei ole kunagi igav. Videvikus saab alguse armastuslugu, mis ei ole lihtne, mis toob mõlemale poolele seiklusi ja olenemata kõigest see armastus kestab.
Paljud inimesed mäletavad oma esimest armastust? Seda, kui uus ja hirmutav kõik oli. Millised tunded sind valdasid ja mille kõigega pidid sa ühel päeval ilma ettehoitamata hakkama saama.
Esimene puudutus ja esimene suudlus. Sellel kõigel on suur tähendus ja see on eriline. See kuidas sul jääb hing kinni üksnes Tema lähedusest ning kuidas miski muu enam ei loe.

Kõik, kes suudavad neid tundeid meenutada ja elada tänu peategelastele seda uuesti läbi- see raamat on teile. Tuleb lihtsalt eelarvamused kõrvale visata, unustada lihtsalt hetkeks kogu muu maailm ning minna kaasa autori fantaasialennuga. See pole üldse paha. Sügavamaid mõtteid otsijad peavad muidugi pettuma, kuid neile on omad raamatud.

Selles raamatus on teineteisest hoolimist.

"Kuidas ma saan edasi elada, kui see kõik on minu süü? Ükski teist ei tohiks minu pärast oma eluga riskida..."
"Bella, Bella, Lõpeta," segas Jasper vahele, tema sõnad nii kiiresti voolamas, et neid oli raske mõista. "Sa muretsed valede asjade pärast, Bella. Usu mind- mitte ükski meist ei ole ohus. Sa oled niigi suure pinge all, ära koorma end tarbetute muredega. Kuula mind!" käskis ta, sest olin pea kõrvale pööranud. "Meie pere on tugev. Meie ainus hirm on kaotada sind."
"Aga miks te peaksite..."
Seekord segas vahele alice ning silitas külma sõrmega mu põske. "Edward on juba peaaegu terve sajandi üksi olnud. Nüüd leidis ta sinu. Sina ei näe neid muutusi, mida näeme meie, kes me oleme temaga nii kaua koos olnud. Kas arvad, et keegi meist tahaks talle järgmise saja aasta jooksul silma vaadata, kui ta sinu kaotab?"

Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Jälle kord pean tunnistama, et Eppu minu-sarja on kokku kogunenud/kogutud tõelised pärlid. Juba peale kolme-nelja esimese lehekülje läbilugemist, oli mulle selge, et see saab olla ainult üks tõeliselt hea raamat. Jälle stiili pärast eelkõige. Ma olen ju stiiligurmaan. Mu nimekaim on tõeliselt originaalne ja suutis teha minu jaoks huvitavaks maa, mille suhtes seni ükskõikne olnud olen. Ja tõenäoliselt olen edaspidi ka, sest seal on külm. Aga vähemalt korraks... haaras ta seiklus mu endasse.

See, kuidas ta räägib tõelistes ekstreemtingimustes elamisest või kirjeldab erinevaid kohti ja inimesi. Minu jaoks igavaid numbrilisi näitajaid tasakaalustavad mahlakad, kuid vägagi arusaadavad võrdlused, mille peale keegi teine ei tuleks. Aga minu stiil pole tema oma kõrval midagi. Seega lisan vaid ühe pika-pika katkendi.

Vahel võtavad meie rakendamisprotseduurid korraliku käsikähmluse mõõdu: mina surun põlvede vahele lükatud koera jalgadega kokku, et luua kahe sekundi pikkune "rabelemispaus", tema aga püüab samal ajal oma kelgusõidu-rõõmu terve maailmaga jagada. Mul on vaja kõigest kaks sekundit, vahel isegi vähem, et lükata rakmed rabelevale loomale pähe, kuid nende sekundite leidmine võtab vahel minuteid. Ilma naljata.

Kui rakmekimp õnnelikult kaelas, järgneb protseduuri valusaim osa: ikka veel põlvi kokku surudes kummardun ma õnneliku sabaliputaja kohale, haaran mõne esikäpa ja suunan seda osavalt rakmevõrgustiku õigesse avausse. Koerte jaoks on see ideaalne aeg minu näo ja kõrvadega tutvumiseks.

"Oo jee, ta nägu on siinsamas! Ma tahan teda limpsida! Ma saan teda limpsida! Oo, ma olen nii rõõmus, ma olen nii rõõmus (limps-limps), me läheme jooksma, onju, me läheme jooksma?" annab looma kehakeel kogu vajaliku informatsiooni ja mina püüan nägu eemale pöörates rakendamisega ühele poole saada.

Üldarvestuses olen võitjapositsioonil - alati ja ilmeksimatult! - mina, sest sellist koera, kes jääkski ette rakendamata, minu uhkus ei aktepteeri. Samas tuleb tunnistada, et vahel saab vastane finaalikaotusele vaatamata ilusaid stiilipunkte, sest mõnikord lahkun ma poksiringist laubale löödud muhuga või natuke üles paistetanud ninaga - nende kalduvus koonudega ringi vehkida ei tõota head, kui minu nägu on sealsamas kõrval. Kahe konkreetse isendi puhul, vennad Vern ja Elvis, olen ma rakmetesse panemist suisa vältima hakanud, sest meie igahommikused võitlused lõppevad ALATI vastase stiilipunktide ja kohtunike aplausiga. Ei, need ei ole teps mitte Vern ja Elvis, kes verevalumeid saavad.

Nende omanikul Randyl ei jää muud üle, kui ainult naerda, et meie hommikused rakendamised algavad minupoolse hüüdega: "Randy, vennad ebanormaalsed võtad täna sina!"

- lk 75-76

Madis Jürgen- Kõik puha omad joped

See on ajakirjanik Madis Jürgeni avaldatud artiklitest kokku pandud raamat.
Ma ei ole mitte kunagi ühtegi tema kirjutatud artiklid lugenud. Ja ma olen väga paljust ilma jäänud.
Need portreed, neist erilsitest, kuid samas täiesti tavalistest inimestest on väga erilised. See on raamat, mille ma endale kindlasti koju ostan.
Ma arvan, et ajakirjandus peakski olema selline. Lihtne, aus ja tavalsitest inimestest. Need on lood, mida ma tahan lugeda. Need lood on ausad, avali hingega ja teinekord ei olegi sõnadel väga suurt tähtsust. Pildid lugude juures jutustavad teinekord palju enam.
Soovitan seda raamatut kõigile.

Maire Aunaste- Viis aastat peidus

Raamat räägib sellest, kuidas Maire Aunaste elas viis aastat Ameerikas.
Tema alu polnud seal kerge, kuigi meenutust sellest on kerge ja lihtne lugeda.
Raamatus pole tunda kibestumist, kuid on tunda, et kerge tal seal polnud. Lugusid rääkides võib asjad teha kas ilusamaks või koledamaks. Mulle tundub, et autor on oma lugu jutustanud sellises kergemas võtmes ja ta võtab seda perioodi elust kui kogemust.
Mina ei oleks hakkama saanud. ma oleks esimese lennuki peale istunud ja tagasi tulnud. Tulnud tagasi oma positsiooni, kindla sissetuleku ja lähedaste juurde.

Autor kohtus Ameerikas väga värvikate inimestega. Ajakirjanikule omaselt on ta toonud välja nii nende tausta, kui iseloomu ja on oma kirjeldustes piisavalt põhjalik, et manada neist pilt.

Kui paljuski on Ameerikast jäänud kuvand, kui kõigi võimaluste maast, siis ma kahtlesin selles kuni selle kohani, kus autor rääkis 72 aastase Ukrainlase Aleksei loo.
See, kuidas vana ja haige mees teeb tööd, et oma pere toita. Need närused dollarid, mis ta teenib kahes vahetuses nõudepesijana töötades on tema jaoks suur raha.

See raamat on justkui Maire aunaste viie aastane ajakirjanikutöö. Ta on vaadelnud inimesi ja need lood siia kirja pannud. Selle kõige taustal tema enda lugu. Lugu, mis pole glamuurne ja on täis rasket tööd.

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu

Mäletan, et kunagi meeldis mulle Rehepapp hullult, aga enam ei mäleta sellest suurt midagi. Kahjuks. Nüüd siis jõudsin tema teise tähtteoseni, mida siin korra ennegi arvutatud on. Meelega ei loe vana arvustust üle, et sisse satuks rohkem omi ja vähem võõraid mõtteid, aga kui on kordusi vms, siis äre pange pahaks.

Minu meelest saab selle raamatu mõtte kokku võtta kahe sõnaga, mida ka lõpuks 294. leheküljelt välja toodi - moodne lollus.

Alati on olnud mõni usk või miski muu, mida massipsühhoosi abil levitatakse. Mitte seepärast, et ta oleks eriliselt hea, vaid seepärast, et teised arvavad/teevad ka nii.

Ja alati on olnud inimesi, kel on erilisi võimeid ja inimesi, kellel ei ole. Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes teeskleb, et neil on võimed, et saada teised tegema seda, mida nemad tahavad. Selle kohta on ka olemas eraldi sõna - manipulatsioon.

Ja alati on õnneks säilinud ka mõningad sellised inimesed, kes suudavad kainest mõistusest kinni hoida ega karda massist erineda. Isegi, kui see põhjustab neile ebamugavust ja kannatusi. Ja vahel neil õnnestub maailma muuta, vahel mitte. Vähemalt on nad üritanud ja enda vastu ausad olnud.

Mulle üldiselt ei meeldi ulme, aga sellises rahvamuistendlikus variandis oli see vägagi söödav. Ja nii naljakas oli tõmmata paralleele tänapäeva maailmaga.

Huvitav oli ka kohata seal asju, mida tänapäeval tabuks peetakse - igasugused toore liha söömise ja meeste maha löömise jutud. See ongi ju kunagi olnud elu loomulik osa. Enam ei ole. Aga võib-olla tõstaks needki ära skaalalt hea-halb ja paigutaks ümber kultuurierinevuste ning ajaerinevuste kataloogi? Ei pea ju alati kategoorilisi hinnanguid andma ning seisukohti võtma. Võiks proovida ka aktsepteerimist.

Ja noh... Kivirähk oskab kirjutada. Nii sisuliselt kui keeleliselt ja väga nauditava stiiliga.

Petrone Print reklaamikampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Justin Petrone - Minu Eesti 1.osa

Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.

Mõned mu lemmikkohad ka:

"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.

Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74

"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"

"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"

Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78

Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!

Marje Aksli- Minu Moldova

See on esimene Minu sarja raamat, mis mul on õnnestunud raamatukogust kätte saada.
Olen hoidnud raamatupoes käes seda ja teisi Minu sarja raamatuid, neid sirvinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud.
Põgusast sirvimisest ei saa ülevaadet, kuigi teema ja Minu sari on mulle vägagi huvipakkuv.
Mind on alati huvitanud see kuidas Eestlane kohandub teises kultuuris ja õhustikus. Kuidas ta seal hakkama saab ja mis on need asjad mille järgi ta igatsust tunneb. Millised on kahe kultuuri põrkumised ja lõpuks ka seda, et millised need teised rahvused ikkagi tegelikult on.
Olen koguaeg arvanud, et see sari on just see, mis mulle seda tutvustab.

Minu Moldova

Raamatut on hea lugeda. Kuigi algul arvasin, et tegemist on ühe pika jutuga, nii nagu ma seda olen harjunud lugema ilukirjandulikest teostest, siis harjusin kiirelt autori põigetega erinevatesse kohtadesse. See oli täpselt selline reisi meenutuste jutustus nagu seda tavaliselt tutvusringkonnas tehakse. Erinevad olustikud, inimesed ja kultuuri. Palju palju minule täiesti tundmatut kultuuri.
Mäletan minagi neid NSVL liidu rahvariietes nukke oma lapsepõlvest. Samas ei ole ma Moldovast midagi eriti kunagi teadnud.
See raamat tutvustas mulle hoopis teistsugust kultuuri ja inimesi. Ega inimesed ei olegi ju teistmoodi, aga kultuur - see on erinev.

Kindlasti haaran raamatukogust võimalusel ka teised Minu sarja raamatud, kui selleks võimalus avaneb.

PS: Vabandan väga, et Moldova ja Moldaavia segi läksid. Äärmiselt häbiväärne, kuid kahjuks olen vaid inimene.

Nora Roberts- Kodulahe kutse

Algelt triloogiana mõeldud sarja neljas raamat.
Aeg on edasi läinud ja 10 aastasest poikisest on kasvanud suur mees. On aeg tema lugu lugeda.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Seth Quinn on viimaks kodus.
Tee sinna on olnud pikk. Pärast ahistavat lapsepõlve koos narkomaanist emaga võttis Quinnide perekond ta enda juurde, kus ta kasvas koos kolme vennaga, kes hoolitsesid armastusega tema eest.
Täiskasvanud mehena saabub Seth Euroopast koju eduka kunstnikuna ja asub elama Marylandi idarannikule, ümbritsetuna taas Camist, Ethanist ja Phillipist, nende naistest ja lastest ning Quinnide klani õndsast kaoses. Lõpuks ometi on ta tagasi väikeses sinivalges majas, kus on alati purjekas sadamasilla ääres, kiiktool verandal ja koer aias.
Kuid St. Christopheris on tema äraolekul palju muutunud ja kõige huvipakkuvam muutus on Dru Whitcomb Banksi kohaolek. Linnatüdruk on avanud mereäärses linnakeses lillepoe ning ihkab iseseisvust ja enda maksma panemist ilma oma jõuka perekonna sidemeteta. Sethis näeb ta teistsugust väljakutset - sellist, millele ta ei suuda vastu seista.
Kuid nende suhe pannakse proovile, kuna Dru minevik on muutnud ta tundlikuks reetmise suhtes ja tema usaldust on raske võita. Ja Sethi minevik on teinud temast väljapressimise ohvri - aastaid varjatud saladus ähvardab avalikuks saada, hävitades ta uue elu ja
armastuse...


Sethi koju tagasi tulemisel ei näi olevat muud põhjust kui igatsus kodu jäele.
Ta armastab oma vendasid, kes ühtselt seisid tema eest kui ta väike oli ja andsid talle koos oma naistega talle kodu, millest ta isegi unistada poleks osanud. Veelgi enam, nad andsid talle oma armastuse. Neli Quinni moodustasid tugeva perekonna. Neli venda moodustasid ühtse sõbraliku, kärarikka, kaost tekitava ja oma lähedasi palavalt hoidva ning armastava perekonna.
Kui Seth kümne aastase poisikesena Ray Quinni autos istudes oma tulevase kodu poole sõitis ei teadnud ta midagi veresidemest, kuid ta tunnetas alateadlikult, et võib Rayd usaldada.
Tema vennad, õpetasid teda perekonda usaldama. Ta armastas neid niiväga, et soovis neid kaitsta kõige halva eest. Ja loomulikult oskas seda ära kasutada inimestega juba lapsepõlves manipuleerima õppinud väljapressija.
Kas Sethil on jäänud märkamata oma tunded Aubrey vastu? Särava noore naise vastu kes oli tema Quinnide juurde sattudes alles väike laps ja kellega koos nad üles kasvasid.
Neis neljas raamatus on kirjeldatud nelja meest. tugevat, ilusat, tarka, edukat. Kuid need mehed poleks midagi ilma oma säravate naisteta kes kogu seda kaost ohjes ei hoiaks ning õigel ajal mehele mõistuse pähe paneks.

Need neli raamatut on sellised mida ma soovitaks kõigil lugeda.
Mere kütkes
Tõusulained
Sisesadam
Kodulahe kutse

Nora Roberts- Sisesadam

Esialgselt pidi see raamat olema kogu sarja viimane. See raamat räägib loo kolmandast Quinnide vennast Phillipist.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Phillip Quinn oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ta elu oleks täiuslik. Hoogne edasiliikumine karjääriredelel, korter, mille aknast avanes vaade Sisesadamale - näis, et tänavapoisielu on kindlaslt minevikku vajunud.
Kuid ainus pilk Sethile tõi talle meelde selle marakrati, kes ta kunagi oli olnud.
Philipp kavatses täita isa soovi, mille too oli surivoodil avaldanud, ja suhtus Sethi kasvatamisse algul kui kohustusse. Ta polnud osanud oodatagi, et hakkab Sethi armastama ja et peagi muutub isale antud lubadus millekski palju suuremaks kui pelgalt kohustuseks. Sethi tulevik Quinnina paistis üsna ebakindel olevat - kuni linna ilmus võõras. See naine väitis, et kogub St. Christopheris materjali oma uue uurimusliku raamatu tarvis, kuid tõelised uurimusobjektid olid hoopis Quinnid. Naise jahe reserveeritus äratas Phillipi uudishimu. Ta kavatses paljastada naise motiivid, kuid tollel oli saladus, mis kippus hävitama vendade poolt Sethile loodud elu. Saladus, mis võis perekonna lõhkuda... igaveseks.


Selle raamatu lõpuks saavad vastused kõik küsimused, mis on seotud Sethi saladusega.
Milline naine oli poisi ema ja kuidas ta oli seotud Ray Quinniga. Kas Ray oli tõesti oma armastatud naist Stellat petnud? Kas Seth on tõesti tema lihane poeg...
Phillipi lugu on teiste poiste omast väheke erinev, kuid hädas oli temagi enne kui ta sai Quinnide perekonna täieõiguslikuks liikmeks.

Nora Roberts- Tõusulained

Raamatu Mere kütkes järg.

Raamatu tutustuses on kirjutatud:
Kolmest vennast oli Ethan see, kes jagas oma isa kirge Marylandi ranna vastu. Ning nüüd, kui isa oli läinud, on Ethan otsustanud pere paadiehitusärile tuule tiibadesse saada. Kuid eduga kõrvu ootavad teda elu kõige raskemad katsumused.

Väike Seth vajab Ethanit rohkem kui kunagi varem. Grace on naine, keda Ethan on alati armastanud, kuid ta pole iialgi uskunud, et võib Greace´i endale saada. Ent Ethani näiliselt rahuliku pinna all on peidus sünge ja piinarikas minevik. Ta peab õppima mineviku varjudest mööda vaatama, et iseendaga leppida. Sest Ethani mineviku taga peitub ta tulevik - ja ta ainus õnnevõimalus...



Ethan sattus Quinnide peresse teisena, kummalise noorukina, kes ärkas öösel karjudes ja oli väga väga katki. Täiskasvanuna on Ethan vendadest ainus kes mõistab lõpuni, mida Seth on läbi elanud.

Nora Roberts- Mere kütkes

Mere kütkes on esialgu triloogiana mõeldud, kuid lõpuks neljast raamatust koosneva loo, esimene raamat.
Kui tavaliselt tahaks peale mõne hea raamatu lugemist lugeda ka järge ja teada saada, mis edasi läheb, siis mitmest raamatust koosneva sarja puhul on see võimalik.
Kuna tegevuse keskmes on kolm noort meest ja üks kümne aastane poisike, siis ilmselgelt on igal ühel neist oma lugu. Ja kuna need mehed on ühe perekonna liikmed, siis on nende lood tihedalt põimunud.

Mere kütkes

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:
Paadiralli maailmameister Cameron Quinn rändas mööda ilma ringi ja kulutas võidusummasid šampanjale ning naistele. Kuid tema elu muutus üleöö, kui isa kutsus ta koju kasvatama Sethi, kes oli samasugune murelaps, nagu ta ise...
Pärast aastatepikkust iseseisvat elu pidi Cameron uuesti õppima vendadega koos elama. Kerged polnud talle ka toiduvalmistamine, koristamine ja muidugi raske iseloomuga poisi kasvatamine. Cameroni ja tema vendade vahel hõõgusid ammune konkurents ja vimm, kuid Sethi heaolu nimel püüti erimeelsused unustada. Poisi lõpliku saatuse pidi määrama nägus, ent visa sotsiaaltöötaja, kelle võimuses oli Quinnid ühte liita - või lahku ajada...


Raamatus rullub lahti Cameron Quinni lugu ja saab alguse Sethi lugu. Kümne aastase poisikese päritolu varjutavad halvamaigulised kuulujutud. Kolm noort meest, kes pole tegelikult veresugulased, kuid on ühe perekonna liikmed ja vennad, seda selle kõige õigemas tähenduses.
Nad hoolivad teineteisest ja austavad oma vanemaid, kes nad, nende elu kõige raskemal hetkel enda juurde võtsid ja neist korralikud inimesed kasvatasid.

Cam´i ja teiste poiste lapsepõlv ei olnud midagi ilusat. Kuid perekond, kuhu nad sattusid, kasvatasid, neist tõelised mehed. Mehed, kes armastasid oma vanemaid ja austasid nende soove.
Isegi pärast vanemate surma, tundsid nad nende toetust ja said neilt juhatust, et astuda õigeid samme.

Suurepärane lugemine, väga mõnusalt kirjutatud, ning kergesti loetav ja jälgitav. Kohati pisarateni liigutav ning talumatult kurb, samas väga südamlik lugu.
Kõikidele armastusromaani fännidele soovitan kindlasti.

Olavi Ruitlane- Naine

Sattusin selle raamatu peale juhuslikult raamatukogus. Sellest oli palju kirjutatud ja räägitud ja sealt ma ta endale kaasa haarasin.
Püüdsin vältida igasuguseid eelarvamusi ja hakkasin lugema.
Raamat on hästi kirjutatud. Lugu sorav ja naljakas. Seal on palju asju väga õigesti öeldud.
Kuid..
See raamat kandis endaga nii palju kibestumist ja solvumist ja viha.. Mees, on tõeline tossike ja saamatu tegelane ning ei mõista seda, et viga ehk polnudki Naises vaid hoopis temas. Või selles, et Mees ja Naine ei sobinudki kokku.

Mulle ei meeldinud see raamat ja selle lõpuni lugemine valmistas mulle tõsist piina.
Õnneks pole see ei esimene ega viimane raamat, mis mulle ei meeldi.
Kiidan siiskia utori ladusalt jooksvat sulge ja tabavaid tähelepanekuid.

Nora Roberts- Sinine Daalia, Must Roos, Punane Liilia

Sinine Daalia on triloogia esimene raamat, kust kõik saab alguse.
Harper Hose on kaunis mõisahoone, natukene Memphisest väljaspool. Seal on elanud mitme sugupõlve vältel Harperid. Rikkad ja edukad ja oma saladustega, millest üks on süngemaist süngeim.

Kõige kauem on selles majas elanud Harperi Pruudi nime kandev naine. Ta armastab lapsi ning käib neile õhtuti laulmas. Selle maja elanikud on temaga harjunud. Ta ei tee kellelegi liiga. Ta on justkui hea majavaim.

45 aastane majaperenaine Rosalind Harper elab selles majas koos oma vanema pojaga. Neil on oma aiand.

Stella võtab Rozi tööpakkumise vastu, kuigi naise tingimus, et ta koliks koos oma kahe lapse ja koeraga tema majja elama, tundub talle algul võõristav olevat.
Ei lähe kaua aega mööda kui maja uksele ilmub Rosalind Harperi kauge sugulane Hayley. Hayley on lapseootel. Rosalind pakub talle tööd ja peavarju.

Kolm naist, kelle saatus on sarnane, sõbrunevad ja edasi hakkavad arenema nende lood.
Esimene raamat räägib Stella loo. Sellest, kuidas ta armub, algul teda ärritanud maastikuarhitekti Loganisse. Kuidas Harperite Pruut näitab oma testsugust külge. Kuidas ta muutub rahumeelsest vaimsust tõeliseks koletiseks.

Need sündmused on seotud kuidagi noore naise tunnetega. Et asjast selgust saada võetakse ühendust prohvessor Michell Carnageriga. Kes palgatakse Harperi Pruudi sünget saladust välja uurima.

Teine raamat, Must Roos, räägib loo sellest, kuidas armastus tabab naisi ka siis kui nad on oma lapsed juba suureks kasvatanud ja ammusurnud mehe mälestus enam ei sega. Teed takistab küll Harperite pruut, kes püüab ka Roaslindi hoiatada kohutava vea eest ja üks tobe vahepala, milleks oli mõtlematu abiellumine mehega, kes ajas taga vaid Harperite varandust.

Rosalind Harper on uhke ja tugev naine, kes hakkab vastu kõigele, mis võiks ohustada tema perekonda või lähedasi. Isegi, kui selleks on hullumeelne märatsev vaim.

Kolmas raamat räägib loo käige nooremast naisest Haylyst.
Hayley ja Rozi vanim poeg Harper on juba kaua teineteist eemalt vaadanud ja ennast tagasi hoidnud. Hayley imeline tütar Lilly, aga teab, et Harper on maailma kõige ägedaim mees. Mehe juuresolekul ei suuda teda miski temast eemal hoida.
Kui seni oli Harperite Pruut diskreetne ja püüdis teisi naisi vaid tappa, siis nüüd muutub ta käitumine ja ta poeb Hayley pähe. Ta räägib ja mõtleb naise eest ning sekkub ka kõige intiimsematel hetkedel.
Kogu perekond pingutab seekord veelgi rohkem, et lõpplikult teada saada, mis ja kes on Harperite Pruut, ning mis temaga ikkagi juhtus.

Triloogias rullub lahti nelja naise, ühe kes elas vahetult enne 1900 aastat ja kolme, kes elavad tänapäeval. Nende armastuse lood on kokku põimitud sujuvalt suure armastusega aianduse vastu. Kõik, kellele meeldib oma näppe mullaseks teha ja aias möllata, neile peaks see sari olema eriti südamelähedane.
Mina isiklikult pidasin seda algul natuke häirivaks, aga kolmanda raamatu keskel oli see mindki juba tõsiselt haaranud. Nagu ka kogu ülejäänud lugu.
Triloogia on huvitav, kohati õudne ja tõeliselt romantiline. Seda on väga mõnus lugeda ja aeg kaob kui võluväel. Kui mingil põhjusel peaks raamat pooleli jääma, siis esimesel hetkel kutsub see sind uuesti lugema.

Horace Walpole - The Castle of Otranto

Walpole ja  kurikuulus Otranto loss ja gooti romaan.

Ma ei teagi nüüd kohe kust otsast selle raamatuga alustada. Lugesin seda seetõttu, et loen hetkel koolitöö raames gooti kirjandusest ja seda teksti loetakse siis selleks gooti romaani alustalaks või nii. et kust see üldse alguse sai. Walpole ise on ka päris "armas" tüüp. Omaette tore oli juba lugeda tema kirjutatud kahte sissejuhatust, ühes neist ta väidab, et on tõlkinud selle teksti itaalia keelest ja teises siis vabandab, et see kirjutaja oli siiski tema. suures osas seisnebki selle raamatu kurioosum nendes kirjatükkides :)  tekst on täis selliseid lauseid nagu I cannot flatter myself with having done justice to my author in this respect: his style is as elegant as his conduct of the passions is masterly. kui mõelda selle peale, et ta siinjuures räägib iseendast siis võite järeldused ise teha :)

Stiililt on see romaan siiski ikka sinna 18. sajandi kanti, niiet tänapäeva lugejale on vast veider lugeda tema keelekasutust. aga minu meelest oli huvitav see, kuidas ta dialoogi hoopis teksti sisse oli kirjutanud. kõik laused on lihtsalt järjest. ei mingeid jutumärke :)

Loos oli olemas kohustuslik üleloomulik element - lossi endise valitseja vaim, kes nõudis õiglust, mistress in distress (daamike hädas :)), hirmuäratav ja võimust segane isand, jumalakartlik emand, alandlikud teenrid ja õilsad rüütlid ja mistress'ide päästjad.

mis mulle meeldis, oli see, et lugu ei lõppenud nii nagu suurem osa tänapäeva lugusid  (noh, need armastuslood siis, sest tegu on siiski romaaniga, millel on lihtsalt natuke õõvastavaid seiku juurde lükitud) vaid siiski ikka õppetunniga järeltulevatele põlvedele. viimast on küll tänapäeva kontekstis raske tõsiselt võtta. aga põnevust ja huumorit jätkus vähemalt neljaks-viieks tunniks :) mul on vist siiski ikka väike kiiks juures, et mida mina pean humoorikaks, võibolla teised ei pea. aga ma ei tea ju :D siiski olid dialoogid vahel mõnusalt naljakad ja muigamapanevad.

muide, leidsin sellise vahva blogi ka: Otranto sealt saab seda inglise keeles lugeda kenasti :)

Nora Roberts- Julgus Unistada

Järjekordne armastusromaan, aga kuna need on minu lemmikud, siis jätkan järjekindlalt samal teemal.
Niisiis raamatust.

See raamat on nii minu stiilis kui vähegi olla saab.
Raamatu tuvustus ütleb:

Margo Sullivanil oli kõik, mida üks noor naine tahta võib. Kuid kasvades üles Monterey kaljusel rannal, ei saanud ta midagi parata, et unistas milliestki rohkemast.
Templetonide range iiri majapidajanna tütrena koheldi Margot nagu perekonnaliiget. Sügaval sisimas teadis ta, et raha eest ei ole võimalik osta seda, mida ta kõige rohkem igatses- ema heakskiitu. Võib-olla olnuks kõik teisiti, kui ta oleks olnud armas nagu Laura või kui tal oleks olnud Kate´i taipu äriasjades. Ent Margo oskas olla ainult Margo ja see tähendas kõige tegemist omal viisil- tagajärgedest hoolimata...

Margo lahkub oma kodust peretütre, kes on tema väga hea sõbranna, pulmapäeval. Ta läheb laia maailma õnne otsima. Kõmne aasta pärast on ta kodus tagasi. kõik mis ta saavutanud on, kõik on kokku varisenud. Nüüd tuleb oma elu uuesti üles ehitama hakata. Selles aitavad teda sõbrannad Kate ja Laura. Laura mees suhtub Margo koju saabumisse halvasti, sest peab teda vaid teenija tütreks, mida kogu ülejäänud perekond hukka mõistab. See väike intsident käivitab pöördumatu ahela ja Laura abielu lõppeb.
Laura vend Josh, aga on aastaid liikunud Margo jälgedes ja pannud kogu oma juristi oskused mängu, et neiut kõige halvemast eemal hoida. Margo ja Joshi omavaheline terav suhtlemine on alguse saanud juba lapsepõlvest. Vürtsikas omavaheline suhe kasvab ja jätkub. On mõistmist ja valestimõistmist ja tugevat perekonna toetust.

Raamatut on väga lihtne ning mõnus lugeda. Käest panna on seda suht raske.

PS. Nora Robertsil tuli sel aastal neli filmi välja.
High Noon
Midnight Bayou
Nortern Lights
Tribute

Esimesed kaks olen ära vaadanud ja need on hullult head ja põnevad. Väga erinevad ja erilised. Kahjuks ei oska samanimeliste raamatutega filme võrrelda. Igatahes soovitan soojalt vaadata. Seniloetud raamatud on sama põnevad ja kirglikud kui filmid.

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"

"Väikesed vanamehed" räägib ühe seltskonna puhkuse aegsetest tegemistes mingil saarel ühes talus. Tegemist on inimestega, kes on palju aastaid sõbrad olnud, kuid tegelikult tuleb välja, et nad ei tunnegi teineteist ja pole kursis teineteise elus toimunud muutustega.
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.

Raamat oli paari õhtu lugemine. Ma ei kahetse, et lugesin, kuid eriti vaimustuses ka ei ole.

Stalini lehmad/Sofi Oksanen

Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!