Neljapäev, 4. märts 2010

Vikas Swarup - Rentslimiljonär

Kõiepealt pean mainima, et mina vaatasin enne filmi ja ka selles on möödas umbes aasta ning mu mälestused hägused, aga sellegipoolest tundub mulle, et raamat ja film on mõlemad väga head, aga üsna erinevad. Sisuliselt. Kusjuures asja teeb naljakaks see, et tundub, et ka sisu on võrreldes esimese trükiga (nime "Miljardimäng" all) muutunud, vähemalt mu sõbranna mäletamist mööda.

Lugu ise on siis sellest, kuidas puruvaene India kelner võtab osa miljardimängust (sarnane meie miljonimängule)ja võidab selle õnne abil. Ometi ei usu keegi, et ta mängis ausalt, sest harimatu kaheksateistkümneaastane orb ei saa ju ometi olla targem kõigist tema eelkäijatest. Või saab? Samuti ei plaaninud tegelikult saate produtsendid nii pea kui üldse kunagi sellist tohutut summat välja maksta - neil ei olegi seda - ja on vaja iga hinna eest poiss petiseks tunnistada, mistõttu teda piinatakse äraostetud võimude abiga armutult, kuni ta saab võimaluse noorele naisadvokaadile jutustada oma elulugu ning seeläbi näidata, et ta tõesti teadis vastuseid neile konkreetsetele 12 küsimusele, mis talle rekordvõidu tõid.

Tema lugu on tõeliselt kurb ja kaasahaarav, täis tohutut vaesust, ebavõrdust ning ignorantsi; samas ka tõelist headust ja hoolivust ning raamatust kerkib esile üsna omapäraseid mõtteid, mida ma veel edaspidigi analüüsida tahaksin ka hiljem ka teile tutvustan.

Lihtsalt üks iseloomulik koht:
"Tema on kogu kambas kõige hullem, lühike karvane mees, kes lehkab naha järele ja närib päev otsa paan'i. Tal on kaelas kaks jämedat kuldketti, mis kõlisevad, kui ta astub, ja käes on tal lühike bambuskepp, millega ta nüpeldama kukub, kui tal selline tuju tuleb. Sosistatakse, et ta kutsub hilisõhtul poisse enda tuppa, kuid keegi ei taha sellest pikemalt rääkida. Me tahame rääkida toredatest asjadest. Nagu võimalusest igal õhtul kaks tundi ühistoas televiisorit vaadata. Me koguneme kahekümne ühe tollise Dyanora televiisori ette kobarasse ja vaatame 5. kanalilt india filmilaule ja Doordashanist keskklassi seebioopereid. Iseäranis meeldib meile pühapäeviti filme vaadata.
Need filmid räägivad fantaasiamaailmast. Maailmast, kus lastel on ema ja isa ja sünnipäevad. Maailmast, kus elatakse hiiglasuurtes majades, sõidetakse hiiglasuurte autodega ja saadakse hiiglasuuri kingitusi. Me vaatasime seda fantaasiamaailma, kuid ei lasknud end iial sellest lummata. Me teadsime, et meie ei saa kunagi elada nagu Amitabh Bachchan või Shahrukh Khan. Kõige rohkem võisime pürgida selle poole, et saada üheks nende seast, kes meid oma võimu all hoidsid. Nii et kui õpetaja meilt küsis: "Kelleks te tahate saada, kui suureks kasvate?", ei öelnud keegi, et lenduriks või ministriks või pankuriks või näitlejaks. Me ütlesime, et kokaks või koristajaks või spordiõpetajaks või parimal juhul juhatajaks. Alaealiste Kodu alandas meid meie eneste silmis."
-lk 66-67

"Kuid nähes, kuidas need rikkad kolledžipoisid loobivad raha, nagu oleks see tühipaljas paber, vaevab mind täiesti uudne küündimatusetunne. Vastuolu minu enese ebatäiusliku eluga teeb mulle lausa füüsilist valu. Pole üllatav, et mu näljatunne lihtsalt kärbub ja hääbub, hoolimata sellest, et mu ees laual on kuhjade viisi ahvatlevaid roogi. Siis taipan, et olen muutunud. Ja ma arutan, mis tunne on, kui sul pole ühtegi soovi, sest need kõik on rahuldatud, rahaga lämmatatud veel enne, kui need jõuaksid sündida. Kas soovideta elu on väga soovitav? Ja kas soovivaegus on parem kui puruvaesus?"
lk 219-220

"Ma taipasin juba ammu, et unistustel on võim vaid sinu enda vaimu üle, kuid rahaga sa saad võimu teiste vaimu üle."
-lk 266

Kommentaare ei ole:

Blog.tr.ee