pühapäev, 24. aprill 2011

Pearl S. Buck - Naiste paviljon

Võttes raamatu Ameerika kirjanike riiulist, ei osanud ma aimatagi, et satun Hiina maailma keskele, aga oi, missugune vägev raamatuseiklus sellest tuli.

Kõik algab ühe väärika proua neljakümnenda sünnipäevaga, mil ta otsustab oma naiserollist tagasi astuda ja valib abikaasale välja vastu tolle tahtmist noore kurtisaani. Raamatus jälgimegi eelkõige selle majaemanda elu, tema mehe ja laste muresid ja rõõme; tema enda arengut ja kavalusi, nende elustiili, mis sisaldab oopiumi suitsetamist lapsest peale ja kandetoolis ringi reisimist, kui üldse oma koduvaldustest väljutakse. Ühest küljest oleks see nagu feministlik teos, kus naised kavaluse abil saavutavad oma tahtmist, jättes meestele mulje, et konroll on nende käes ja samas tütre sünd on ikka suur õnnetus. Sellele oli toodud ka huvitav põhjendus. Et mehed üritavad naisi alavääristada, sest peavad kuidagi võitlema selle vastu, et naised on neid ju loonud.

Näeme ka, kuidas maailma sellel küljel suhtuti välismaalastele. Et ei ole ainult nii, et meie siin mõtleme, et krdi kollased ja mustad. Nende jaoks oleme me täpselt sama imelikud ja samuti on meie teenijavaba elamine, keeled ja tähed.

Üks naljakamaid nähtusi seal kajastatud kultuuri osas on minu jaoks palgatud leinajad, kes jäävad hauale nutma ka pärast seda, kui pererahvas tahab koju tagasi minna. Kuidagi silmakirjalik viis vaimude meelitamiseks.

Ka viisakusel ja viisakusel on seal vahe. Teietama ei pea endast vanemaid. Mehe ema on ka naise ema, aga abikaasa on isand ja "mu poegade isa". On okei kohelda teenijaid kui madalamaid, aga tütre ema peab tütre mehe emale kõiges järele andma. Ka siis kui nad on sõbrannad.

Seal raamatus on nii palju huvitavaid kohti. Kuidas inimesed muudavad oma arvamusi kardinaalselt. Kuidas südamesõbannadest pereemadest saavad võõrad pärast seda, kui üks on teise elu päästnud. Kuidas armastus tuleb omatahtsi, kuigi usutakse, et kaalutletud abielud on vastupidavamad. Kuidas ühes majas elavad koos kõik sugulased ja pereisa naine ning kaks kurtisaani. Kuida tuju muutudes kaevatakse välja kõik lilled ja istutatakse asemele teised, mis juba samuti õitsevad ja mujalt välja kaevati. Mul oli igatahes väga huvitav ja panen teile kaasa ühe kogu seda mõtlemist keelt ja kultuuri iseloomustava katkendi.


""Sa armastad teda tõesti" hüüatas ta.

Ta hääles oli imetlust ja härra Wu vastas sellele uhkelt ja tagasihoidlikult. "Kui see, mis ma sulle olen rääkinud, on armatus, siis ma armastan teda," ütles ta.

Nad polnud kunagi olnud teineteisele nii lähedased kui nüüd. Ta polnud teadnud, et mehes oli selline süda. Mees oli uueks tehtud, ka tema. Selle märkamine täitis ta üllatusega. Ei olnud ime, et niisugune mees nagu André oli äratanud armastuse temas. Aga et see Jasmiin, see labane roosatav väike tänavatüdruk, see rumaluse ja teadmatuse olend, võib äratada härra Wus midagi samataolist, oli ime.

"Sul pole midagi selle vastu?" ütles härra Wu. Ta nägu, pööratud naise poole, oli õrn ja anuv.

"See rõõmustab mind," vastas ta ruttu.

Nad tõusid ühekorraga ja kohtasid keset päikesepaiste laiku põrandal. Madam Wu soojus hoovas mehe poole ja mees vastas. Ta haaras naise käed ja üheks lühikeseks hetkeks nad olid üks, mehe pilk suunatud naise silmi. Madam Wu igatses talle rääkida, miks ta rõõmustas ja miks nad olid teineteisele nii lähedased. Ta igatses rääkida mehele, et ta mõistis seda imet temas, mis oli armastus, tuli see siis ühe suure mehe või lõbumajatüdruku kaudu. Preester või prostituut, ime oli sama. See oli saavutanud tema, kes oli peidetud oma õuedes, ja see oli saavutanud ta mehe ühes lillemajas ja oli muutnud nad mõlemad. Aga ta teadis, et ta kunagi ei suudaks panna meest sellest imest aru saama. Ta peab ainult aitama meest seda endale täiuslikumaks teha.

"Ei ole sinutaolist naist maa peal," ütles mees.

"Võib-olla ei ole," nõusts ta ja tõmbas vaikselt oma käed mehe kätest.

/---/

Ta ruttas uksele ja peatus hetkeks, et veel härra Wuga rääkida. "Ja sina, mu poegade isa, rahusta oma süda ja ära muretse. See noor tüdruk tuleb vaikselt majja. Mina ise vaigistan kõik keeled.

/---/

Ying seisus nüüd ennast vastu seina surudes, küüsi telliskividesse surudes. "Kas see hoor jääb nüüd siia? kaebles ta.

"Ta ei ole nüüd seda," ütles madam Wu karmilt. "Ta on mu isanda valik."

Nende sõnadega ta ruttas minema ja mõne minuti pärast ta oli oma kandetoolis, mis oli kandjate õlgadele tõstetud ja kanti läbi tänavate."


-lk 292-293

Kommentaare ei ole:

Blog.tr.ee