Raamatuklubilistele!

Tere kõigile!


Epp Petrone raamat "Kas süda on ümmargune" ootab järgmist lugejat.
Palun saada mulle meili peale simplema7@hotmail.com oma aadress ning panen raamatu teele.

Samas panen järjekorda ka järgmise raamatu lugejaid.
Järgmiseks raamatuks on Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Andke teada, kes on huvitatud lugemisest! Raamat jõuab minuni lähiajal ning paari nädala pärast saan selle juba edasi saata.

Kes veel ei tea, siis Petrone Print saadab meile tasuta raamatu, et saaksime seda kõik lugeda ning oma arvamuse siia ülesse panna. Kuna nende raamatud on väga populaarsed, siis on neid raamatukogudest teinekord päris raske saada.

Allan Keian- Otsetee paradiisi

Raamatukogust täiesti suvaliselt valitud raamat. Hetkeemotsiooni ajel. Ja ma ei kahetse. Juba algusest peale kistakse sind kaasa meeletusse seiklusse, mis kestavad lõpuni välja.
Raamat on otsekohene, julge, kaasahaarav, metsik, pöörane, väga hea...
Täiesti võimatu on raamatut käest panna, sest koguaeg toimub midagi. Kogu tegevus raamatus kestab vaid paari päeva jooksul. Ja nende paari päeva jooksul jõuab ikka väga palju juhtuda. Mõnel inimesel ei juhtu kogu elu jooksul nii palju.
Kirjutamisstiil on väga ladus ja mõnus. Lugeda on imelihtne, kirjeldused mõnusad ja tekst aus, otsekohene ja natuke ropp. Aga mitte maitsetu.
Natukene annaks võrrelda raamatut Nullpunktiga, kuid käesolev raamat on parem. Tempo on kiirem, lugu on ülihea ning .. Ahh ühesõnaga võtke raamat raamatupoest või raamatukogust ning valmistuge pööraseks seikluseks.

Kuna raamatu autor on oma kodulehel avaldanud ühe lõigu raamatust, siis soovitan sinna lugema minna. Seega, raamatust rohkem SIIT.
Soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest noored Eesti poisid kirjutavad väga häid raamatuid.

Leelo Tungal- Kristiina see keskmine

Täiesti vapustav lasteraamat! Ma lugesin ja naersin ning nostalgitsesin.
Raamat räägib ühest tüdrukust kellel on vanem õde ja väike pisike noorem õde ning sellest kuidas kogu perekond hakkama saab.
Muidugi on hirmus keeruline kui koju tuuakse uus pereliige.
Kõik täiskasvanud peaksid vahest lugema lasteraamatuid. Kas siis päris üksi või siis lastele ette. Muide teinekord on päris lahe raamatut ette lugeda ka elukaaslasele.
Eriti selliseid mõnusalt kirjutatud lugusid, kus on naerda nii mõneski kohas.

Richard Branson- RÄÄGIME ÄRIST, MIDAGI VARJAMATA. GLOBAALSE ETTEVÕTJA SEIKLUSED

Esiteks alustan sellest, et ma olen vaimustunud selle mehe eduloost. See on justkui Ameerika unelm.
Lugedes seda raamatut oli aru saada, et see mida ta teeb meeldib talle. Ta on kirjutanud enamuse raamatust säravate silmadega ning tõenäoliselt on sama särasilmsed ka teised Virgini töötajad.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil, keda vähegi huvitab kuidas üks ettevõte võiks töötada. On huvitav lugeda kuidas minu jaoks üks edukamaid mehi on oma firmad üles ehitanud, kuidas need toimivad ning mis on edu saladus.
Googeldage Virgin America ja te leiate pildid vapustava interjööriga lennukitest, millega mina tahaksin kindlasti lennata.

Ühesõnaga raamat on innustav ja annab nii mõnegi mõte kasvõi igapäevaeluks.

Nora Roberts- Morrigani Rist, Jumalate tants, Vaikuse org

Nende kolme raamatu kaante vahele on koondunud kokku vampiirid, nõiad, ajas- ja maailmade vahel rändamine, keskaeg ja tänapäev, armastus ja võitlused.
Kõik elemendid mida ühe hea raamatu jaoks vaja on.

Esimese raamatu algus ei tahtnud kuidagi minu jaoks omaseks saada. Kuid ma jätkasin kangekaelselt lugemist sest teema tundus ülihea olevat. Ja ma ei pidanud pettuma. Nora Roberts on minu jaoks olnud läbi aegade üks lemmikuimad kirjanikke. Tema fantaasialennud on lahedad, olustikud, õhkkonna loomised ja kirjeldused lummavad.
Olles jõudnud esimese raamatu poole peale ei suutnud ma enam raamatut käest panna. Õnneks oli mul võimalus mitu päeva kodus olla ning kõik kolm raamatut korraga läbi lugeda.
See kuidas panna kolme raamatusse kokku kogu eelnevalt loetletud nimekiri ja palju muud- selleks peab osav olema. Muidugi kindlasti on võimalik, seda kõike ka igavamalt kirjutada.

Raamatut soovitan kõigile lootusetutele romantikutele, kes armastavad salapära, seiklusi, võitlusi ja loomulikult armastust...

Paolo Coelho "Brida" ja "The Witch of Portobello"

Siin Indias või vähemalt minu tutvusringkonnas on hetkel mingi Coelho-epideemia lahti läinud. Kõik loevad teda. Sattus minugi kätte kaks tema teost ja närisin end nendest läbi. Ikka veel ei kuulu Coelho fännide ridadesse, aga oli üsna huvitav, kuidas meesterahvas kirjutab noorte naiste iseenda avastamisest ja otsingutest. Sellest, kuidas alati oleks justkui miskit kuskil veel, mis kõigile kättesaadav pole. Ja kuidas tuleks leppida sellega, et elus ongi palju asju, mida ei saa ega ole mõtet püüdagi lahti seletada. Ja et natuke maagiat ei tee kellelegi kurja.

Mõlemad raamatud olid üsna ühte auku endas erilised võimed avastanud naistest, nende õnne ja armastuse otsingutest, kannatustest ja katsetustest. Esimesest leidsin enda jaoks uue nägemuse seksi kohta ja mõtte, et on vahe, kui kõiki viit meelt kasutad. Teine oli kirjutatud üsna huvitavas vormis läbi väga mitme isiku. Autor kirjutab, et keegi kirjutab kellestki, korjates kokku teiste inimeste kirjeldusi. Huvitav, kui palju tema raamatutel tõepõhja all on. Ja ta suutis mind raamatu püandiga üllatada. Terve raamatu jooksul valmistati mind ette üheks lõpuks, aga siis tuli midagi muud.

Coelhot on üsna keeruline lugeda, kui kõigest aru saada tahad, sest see pole tavaline mina armastan sind, miks sa ei või mind ka armastada tekst. Tegu on millegi palju abstraktsemaga, aga samu mõtteid kordas ta mõlemas raamatus. Kahjuks varem loetutest ei mäleta enam piisavalt võrdlemiseks. Ja mulle meeldivad tema mõtted, et armastus lihtsalt on ja hingesugulasi on kaugelt rohkem kui üks siin maailmas. Parem oleks, kui neid ükshaaval kohtaks. Ja et tuleks välja astuda oma mugavusetsoonist, sest sel viisil võid õppida midagi uut. Arenemine käib läbi enda proovile panemise. Ja ta jätab otsad raaamtutes mõnusalt lahti. Ei anna ilusaid vastuseid. Ei lasku klišeedesse ja jätab maagia kõrval ruumi arigsematele tulemustele.

Ei teagi, kumb teos rohkem meeldis. Tagakaanekirjelduse põhjal pidasin rohkem esimest enda raamatuks, aga tuli välja, et ka teisest oli midagi kõrva taha panna. Näiteks see, et inimestele meeldib kummardada midagi kauget. Sedasi on ohutum ja julgem. Segane jutt tuli.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Ei tea, kas oleksingi muidu selle raamatu ostnud, aga esimene lause algab sõnadega "Clew' lahe..." Elasin kunagi Iirimaal majas vaatega Clew' lahele, nii et juba esimestest sõnadest tekkis isiklik suhe. Iga järgmise leheküljega sai selgemaks, et tegu oli hea ostuga ja suhe jätkub. Kuigi Ballinacroagh' nimelist linnakest ei ole päriselt olemas, võiks seda nime kanda ilmselt ükskõik milline Iirimaa lääneranniku väikelinn.

Iraanist on põgenenud kolm õde, kes avavad Iirimaa läänerannikul konservatiivses väikelinnas pärsia söögikoha. Kuigi põhitegevus toimub Iirimaal, on sekka põimitud minevikku Iraanis...

"Nagu šokolaadi keeduvesi" kohtub Maeve Binchyga parimates "Chocolat"' traditsioonides. Ühesõnaga, väga hea. Nappide kirjeldustega täiesti väljajoonistatud tegelased, kõvasti kohalikku koloriiti, valesti sõlmeseotud saatused, aga sealjuures mitte imalmagus, vaid selline krõps ja vürtsikas. Tõlge on ka korralikus eesti keeles, tundub mulle. Boonuseks on hulk huvitavaid retsepte, mis ahvatlevad järele proovima...

Aigi Vahing Valik

Aigi Vahingi debüütromaan Valik sattus mu kätte täiesti isklikel põhjustel. Olime kolleegid ning ühel sügispäeval kliendikohtumiselt kontorisse jalutades teatas ta nii muuseas Niguliste kiriku esisel platsil, et sõidab ära Ameerikasse. Et ta pole seda veel kellelegi rääkinud, aga sõidab peatselt. Küsimuse peale mida ta seal teha plaanib ei osanud ta sel hetkel veel vastata.

Ja nii ta läkski, ühendus katkes ning nüüd ilmus raamat. Seega ei ole ma tõenäoliselt sugugi adekvaatne seda teost hindama ja arvustama, sest lugesin seda vaid selleks, et teada saada kuidas tal läheb. No ei lähe. Või just vastupidi, nüüd juba läheb..

Ma pingutasin kõvasti, et tema kirjeldusi ja tundmusi tõeliselt mõista. Aga tean, et ei jõudnud sammu kauguselegi. Kes ei ole millestki (ega kellestki) sõltuvuses olnud, ei suuda iial aru saada, mis tunne see tegelikult on kui oled otsustanud loobuda, hakata paranema.. Kui ületamatu võib tunduda tühinegi samm. Minusugune ütleks lihtsalt, et no ära siis söö (nii palju) või kui söömata ei saa, no ära siis oksenda. Ehk et tõenäoliselt on see raamat suurepäraseks toeks inimesele, kes samuti mõne sõltuvuse käes vaevleb ning sellest välja tulla soovib. Ehk et inimeselt inimesele, just neile mõistetavas keeles.

Aga Aigi keel on ilus. Väga oskuslik sõnakasutus ning kaunid laused. Kirjutatud hingega, ahastusega, põlgusega, väsinult, eufooriliselt, kainelt, kohati segaselt (mis on kindlasti taotluslik).

Lisaks sellele, et sain heita pilgu oma kolleegi käekäigule, sain siiski midagi veel. Mõttepoja - kui palju võib me ümber olla inimesi, kelle sisemine ja välimine mina ei klapi.. Ja kui kohutav ning valus võib see vastuolu neile inimestele endile olla. Nagu Aigi näite puhul.. mitte iial, mitte ii-al-gi ei oleks ma arvanud, et tema sees midagi sellist toimub. Me ümber keerleb igavene maskeraad.. Me lihtsalt ei tea seda. Võib olla ongi muidugi parem..

Ka Jumala käsitlus on mõnus (vot ei tulnud tabavamat sõna:-)). Meis kõigis on ju sisemine tung uskuda kellessegi või millessegi, mis on kõrgem, vägevam, hoidvam.. Kellelt saab jõudu ja armastust. Ometi on tihti tõrge uskuda sellisesse Jumalasse, kelle on loonud me kujutlusse usuõpetuse tunni õpetaja.. Või lendlehti jagavad missionäärid.. Või see pilt, mis on Kaarli kiriku altari kohal. Raske on mõelda Jumalast kui ühest mehest, kes on taevas. Aigi kirjeldatud Jumal aga võiks olla nii mõnelegi päästerõngaks Tema leidmisel.

Kokkuvõtteks. Raamat on loetav. Alguses ajas närvi, enne keskpaika hakkas igav ja siis ühel hetkel ei saanud enam käest. Tekitas omamoodi sõltuvuse ;-) Aga shokolaadi ning küpsiseid selle kõrvale süüa ei saa..

Roy Strider "Minu Mongoolia"

Eksitav pealkiri. Peaks olema pigem “Mina ja minu ekspruut reisil Mongoolias”.
Selles mõttes sarnaneb Roy lugu pisut Justini “Minu Eestiga”, et suur roll on armastusel. Kui Justinil läks oma kunagise pruudiga hästi, siis Royl väga mitte ja suure osa raamatust täidavad tema mõtisklused ja püüded lahendada ebamäärases seisus suhet.
Ausalt öeldes sai raamatust Mongoolia kohta natuke liiga vähe teada, oleks tahtnud rohkem lugeda mongolite kui rahvuse olemusest, nende tavadest ja elust aga kuna lugu ise oli nii köitev, vaatan sellest puudusest mööda. Autor on hea jutustaja ega lase pinget käest, ükskõik, kas ta räägib oma tunnetest või autoga loksumisest mööda lõputut kõnnumaad.
Võrreldes viimati loetud Gruusiaga tundub Mongoolia külm, tuuline ja kõle. Aga seegi ei seganud. Sarnaselt Gruusia raamatule jäi autorile võõrsil väga südamesse üks hingeke ja see on väga armas sisuliin.
Mulle meeldis väga just mitmete Minu-raamatute puhul häirinud kritiseerimise puudumine. Saame teada, et Mongoolias on mitmeid taunitavaid tavasid ja ebameeldivaid nähtusi aga Strider kirjutab sellest kõigest kuidagi kõrvalseisja pilguga, arvustamata, budistlikult kõigel ebameeldival endast mööda voolata lastes. Ta kõnnib ja vaatab, mõtleb ja mõtestab. Elukogenud ja rahulik rändaja, mitte aktiivne sekeldaja. Sümpaatne.
Neil hetkedel, kui autor mõneks ajaks pruudi unustab ja tegeleb aktiivselt oma sisemaailma asemel välise keskkonna uurimisega, on kole põnev. Näiteks kolistades kloostrites, intervjueerides illegaalseid kullakaevureid või ronides ihuüksi kõrge mäe otsa. See viimane oli tõeline ekstreem. Ja mulle meeldib, et kui juhtuvad ekstreemsused, või muud kummalised, natuke hirmutavad sündmused, püüab ta seda mõtestada, sest miski siin maailmas ei juhtu niisama.
Raamatu puuduseks pean pildimaterjali. Saan aru, et Mongoolia ongi suures osas hallikas maa aga ikkagi oleks tahtnud näha mustvalgete fotode asemel värvilisi. Pühade joonistuste ja rahvuslike mustrite värve, Gobi kõrbe ja mägede tonaalsust.

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.

Jane Austen "Mõistus ja tunded"

Esmakordselt peaaegu 200 aastat tagasi ehk 1811.a avaldatud romaan "Mõistus ja tunded" käsitleb inglise keskklassi neidude mehelesaamise muresid.
Lugesin raamatut ilma filmi nägemata, seega ei tea, et kas ja mida oleks film juurde andnud. Loomulikult ei ole 200 a vanune armastusromaan (just armastusromaan see minu arvates oli) nii lihtsalt loetav, kui tänapäevased. Samas kui süneveda, siis tegemist on tõesti äärmiselt romantilise ja kirgliku teosega.
Paneb tõsiselt mõtlema, et kuidas küll suudeti niiviisi elada, et keegi nagu midagi ei öelnud, sa pidid teise inimese tunded mingitest ebamäärastest märkidest välja lugema... aga samas kogu ümbritsev kogukond teadis algavast või väidetavast suhtest väga varakult... ja siis tuli suhtes olevatel inimestel käituda juba vastavalt sellele, mida kogukond neilt ootas. Keeruline!
Algul võttis aega, et raamatu keelde ja aega sisse elada, kuid tunnetus oli käes, siis läks väga ladusalt ja oli väga mõnus lugemine!

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest".

Afganistani lõputu kodusõja taustal jookseb kahe naise armetu elu lugu. Teavad kõik, et Talibani ajal olid keelatud nii laulmine, televiisorid kui naisel üksi väljas käimine, kodusõjas plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed pole mingi uudis ega koduvägivaldki. Aga kõik see toimub alati nii kaugel, uudistesaadetes näidatavad burkadega naised ning mustahabemelised mehed tunduvad täiesti ebareaalsed. Vähemalt mul pole kunagi tekkinud tunnet, et nende burkade taga on samasugused unistavad, armastavad ja kannatavad naised, nagu meie.
Selles raamatus kattis armastus lõpuks kinni haavad, õudused ja valu. Sõja ja vägivalla vahelt vilksatab teistsugune Afganistan, kuldne, päikeseline, täis rikast kultuuri ja ajalugu. Ja ka naiste masendavas elus on siiski häid inimesi, ilusat pereeelu, hariduse väärtustamist.
Tegelikult on sõda raamatus vast ainult kolmandiku jagu. Armastust, lootust ja sooje tundeid jagub ikka ka. Kurvaks teeb, et vägivald on lõppematu, sõda rändab maailmas ringi ja võib vaid palvetada, et see kunagi, mitte kunagi meie koju enam ei jõuaks.
Kurb seegi, et ehkki sul võib olla kõik, mis õnnelikuks eluks vaja: kodu, pere, armastavad vanemad, andekus, sõbrad… kõik võib pöörduda. Ja kannatustes kirgastumise ja armastuseni jõuda pole antud kaugeltki mitte igaühel. Raamatus õnneks ühel peategelasel läks see korda.
Autor on elanud kaua Afganistanist eemal, nii et raamat on kirjutatud mingis mõttes distantsilt. Võibolla sellepärast ongi see nii valus ja ere. Kirjutamisstiil on realistlik ja samas kohati väga ilus, aga mitte ülepingutatult poeetiline.

Kristel Kriisa "Neetud"

"Neetud" saavutas 2009.a noorsooromaanivõistlusel 3.koha.
Teose räägib 16-aastasest Mirdist, kes pärast isa surma koos ema ja vennaga väikesest Lõuna-Eesti asulast Tallinnasse kolib. Loomulikult on teoses armastust. Põhiliseks siis Mirdi ja koolidirektori poja Ronani vahel toimuv. Ebaolulised pole aga ka teised noortevahelised suhted.
Peale suhteprobleemide on Kriisa käsitlenud väga mitmeid erinevaid noorte elu puudutavaid küsimus, alates seksist ja alkoholist kuni näiteks vägistamiseni. Teos on väga ladusalt kirjutatud ja seda on raske käest panna. Kuigi sisse on toodud mitmeid noorte probleeme, siis tegelaste puhul puudub pidev negatiivsus ja masendus, vaid pigem on tegemist optimistliku ja veidi õpetliku teosega (samas mitte moraalitsemisega).
Vahepeal lõpetasin noorteromaanide lugemise ära, kuna ei saanud aru, miks selliseid teoseid on vaja, kes ja kellele neid kirjutavad. Kogu see masendus ja negatiivsus... Kriisa romaan oli aga hoopis midagi muud. Minu jaoks väga positiivne leid, mida julgen soovitada!

Margus Karu- Nullpunkt

Lugesin raamatu läbi ühekorraga. Väga raske oli seda käest ära panna. Lugu on väga soravalat kirjutatud, põnevus püsib terve raamatu vältel. Kui siis ehk lõpp on natuke ... ma ei teagi. Kuidagi kas pealesunnitud või on autoril võhm otsa saanud.

Video ja selle all olevad kommentaarid ütlevad kõik. Millestki väga väga heast on raske kirjutada. Seda peab lihtsalt ise lugema.

Minategelane on noormees, kes läheb keset kooliaastat ühe eliitkooli 11ndasse klassi. Algul tal justkui sujub seal, kuid siis pöörduvad klassikaaslased tema vastu. Ta langeb sotsiaalsel redelil nii madalale kui võimalik.
Samal ajal on tema kodune olukord täiesti väljakannatamatu.
Ühel hetkel saab sellest kõigest tema karikas täis ning...
Õnneks saab minategelane aru, et enesetapp ei ole lahendus, vaid ta lihtsalt peab midagi ette võtma.

Lugu on kirjutatud nii ausate emotsioonidega, et kohati on nii kahju...

Kuid see raamat on heaks näiteks, et piisava püsivusega jõuab igaüks meist välja rabeleda oma lapsepõlveneedusest. Alati on miski võimalus või väljapääs. See raamat peaks olema kooli kohustuslikus kirjanduses. Sest see on kirjutatud koolielust ja peaks andma lootuses olukorras olevale noorele jõudu ja mõistmist, et ise midagi ära tehes on võimalik kõike võita ja kõigest jagu saada.

Cecelia Ahern - P.S. I Love You

Olete ehk selle-nimelisest hittflmist kuulnud. Raamatust räägitakse ka väga hästi.

Mina küll nutta ei saanud, aga naerda ja kaasa elada küll. Tegu on üsna omapärase looga naisest ja mehest. Eriliseks teeb loo see, et mees on surnud, naine aga õnnetu, sest on kaotanud oma parima sõbra, esimese ja elu armatuse; inimese, kellele ta elas ja hingas ning ei oska nüüd enam kuidagi edasi elada.

Tema abikaasa aga oli ettenägelik ja mõtles välja süsteemi, kuidas aidata oma naisel edasi liikuda ja taas õnnelik olla. Naerda, lõõgastuda, armastada, saavutada tunnustus ja rahulolu oma tööst jne jne jne.

Naine siis hakkab vastumeelselt aga väga järjekindlalt mehe instruktsioone täitma, võideldes pidevalt enda hirmude ning masendusega. See ei ole väga õnnelik lugu, aga ta paistab silma. Siin ei ole suhkruvõõpa ning võltsnaeratusi. Siin on tundeid seinast seina. Hirme. Kohmetust. Naeru. Flirti. Südamlikke hetki ja kõike muud. Aga lugege ise.

Mina lugesin inglise keelset versiooni, aga olen üsna kindel, et suudate ka eestikeelse versiooi välja peilida google'i abiga. Nautige!

Anu Samarüütel-Long "Minu London"

Juhuslikult, nii nagu need kohtumised ja leiud blogimaailmas juhtuvad, avastasin siinse raamatuklubi. Jäin lugema, hakkas meeldima ja otsustasin ise kah teite sekka tulla. Raamatukoi sai minust suhteliselt hilja, aga nüüd on too paberist bakter mind täiega vallutanud.

Ma läheks hommepäev! Ausöna. Hakkaksin kohe kotti pakkima ja istuksin kasvöi enne kukke ja koitu lennukisse, et taaskord Londonisse lennata. Ja minu reisipagasis oleks kindlasti Anu Samarüütel-Long’i äsjailmunud raamat Londonist. Harvad on need juhud, mil ma pliiatsiga raamatuid täiendama asun, aga “Minu Londoni” lugemisel oli harilik alati körval, et mind huvitavatele paikadele ja pönevatele seikadele jooned alla tömmata. Ja neid jooni tuli palju!

Anu raamatut lugedes oli pidevalt tunne, et könnid mööda Londonit kaaslaseks tagasihoidlik ent asjad-väga-hästi-läbi-möelnud giid. Ja see giid ei alustanud ringkäiku sugugi mitte Buckingham Palace’i eest, vaid hoopis endale südamelähedastest linnasoppidest muutes kuulsa turismimeka koduseks ja elamisväärseks paigaks. Anu viib lugejad sageli Ida-Londonisse (East End) ja seda suure mönuga. Kuna tegu on rahvaste paabli ja boheemlaste magnetiga, siis koguneb kunstiinimesi sinna ohtrasti ja sageli. Anu sönade kohaselt on Ida-Londoni öhk kunstist tiine ja selline öhustik paneb köik inimesed looma ja uusi ideid hauduma. Igast Anu kirjutatud reast öhkub armastust kirjeldatud kantide vastu ja teadupärast pole miski nakkavam kui kellegi siiras enthusiasm.

Lisaks ajaloolisele tööliste ja värskete emigrantide rajoonile Ida-Londonile jalutame koos raamatu autoriga pikemalt Sohos, käime Tate Kunstigaleriis, külastame ohtralt pubisid, söidame puhkusele Cornwalli (Inglismaa edela osas merest uhutud poolsaar), tiirutame kuulsate punaste double decker’itega (kahekordsete bussidega), mönuleme Londoni ohtrates parkides ning teeme pöhjalikumalt tutvust inglise köögiga. Muideks, jutu inglise “kohutavast köögist” teeb Anu kiiresti pihuks ja pörmuks ning peatüki löpus on kasvanud isu köike ise proovida vett suhu toovalt suureks.

Raamatu pöhiteljeks on aga autori kaheaastased öpingud maailma kuulsaimas moekoolis, London Central Saint Martins College’is. Vöib-olla kogemata, vöib-olla kavatsetult, aga lood koolielust on kohati lausa närviköditavalt pönevad. Moetudengid peavad kahe aasta jooksul läbima tösise kadalipu pea kohal range, ootamatu, aeg-ajalt lausa metsiku direktrissi vari. Louise Wilsoni mustas hölstis kuju paneb kooli seinad oma käratustest värisema ning kihutab öpilaste südamed saapasäärde. Ometigi on just see legendaarne naisterahvas kooli selgroog ning vöimsa taseme tagatis. Suur ja jöuline Louise Wilson ning tagasihoidlik ja ülikorralik pöhjamaa moelooja – juba selle suhete duo pärast tasub raaamatut lugeda.

Muideks, köigile neile, kellele meeldib lugedes uut ja huvitavat körva taha panna ning oma kultuuripagasit täita, pakub Anu raamat ohtralt killukesi erinevatest valdkondadest. Mis on Cornwallist turistide magneti teinud? Mis täpselt on cream tea? Kellele kuuluvad köik Inglismaa luiged? Kas caf’ on sama mis kohvik? Kelle raadiosaateid tasub Londoni entusiastil kuulata? Milliseid inglaste kiikse kirjeldavaid raamatuid tasuks poest otsida?

“Minu London” oli mulle ühe vihmase päeva kaaslaseks. Ja hea oligi, et öue ei kippunud, sest raamatut käest panna ma ei tihanud. Kindlasti on oma osa minu enda anglo hullusel ning Londoni vaimustusel. Aga peamisteks pöhjusteks olid kindlasti autori mönus jutulaad, kerge pönevus, ohtrad huvitavad viited ning last but not least, Anu enda suur armastus tolle Thames’i kaldaid ääristava suurlinna vastu!

Justin Petrone- Minu Eesti

Ma olen kaua oodanud, et see raamat lõpuks minuni jõuaks.
Algul oli mul plaan see endale sünnipäevaks osta, kuid just siis olid kõik raamatupoed sellest tühjad.
Raamatukogust seda raamatut saada pole lootust olnudki, nagu enamusi "Minu" sarja raamatuid. Vahest väga harva satun vaid mõne peale. Muidugi ma pole väga sage raamatukogus käija ka.
Aga paar päeva tagasi nägin raamatut ühe töökaaslase laual ja põhimõtteliselt võtsin selle sealt jõuga. Okey- väike nali. Küsisin ilusti. Töökaaslane oli raamatu toonud lugeda meie firmas töötavale ameeriklasele. Kes muide räägib suurepärast Eesti keelt ning lisaks sellele veel Rootsi keelt ning kui ma ei eksi siis ka Vene keelt. Ise peab ta oma keeleoskust kehvapoolseks. Samas ei oska üks osa meie venekeelsetest töötajatest üldse eesti keelt. Aga mõnel on lihtsalt keelte peale rohkem annet kui teisel. Noormees oli raamatu kiirelt läbi lugenud ja talle oli see meeldinud.

Aga nüüd siis minu muljed raamatust.
Sageli juhtub nii, et kui midagi väga ootad, siis lõpuks selle asja kätte saades on pool võlu kadunud. Või siis on midagi teiste poolt hullult kiidetud ja sa ise avastad, et tegelt see polegi midagi erilist.

Minu Eesti kohta seda öelda ei saa. Mulle meeldis ladus kirjakeel. Ma arvan, et raamat on inglise keeles kirjutatud ja siis Eesti keelde tõlgitud. Vähemalt arutlesin ma sel teemal oma peas mitmeid kordi. Võibolla ma isegi olen sellest kuskilt lugenud, aga võibolla ka mitte. Seega, see on minu arvamus.

Kuna tegelased on ju päris elus ja olen Justini ja Epu blogisid lugenud, siis kartsin, et äkki hakkab see segama. Samas oleksin ma võinud lugeda ükskõik millist teist head armastusromaani kus tegelased on väljamõeldud.
Raamat on äärmiselt romantiline.
Aga mitte ainult. Raamatust võib lugeda Eesti ajaloo kohta natuke näiteks.

Ma oleksin võibolla ise rohkem oodanud teravamaid võrdlusi kahe kultuuri erinevuse kohta, kuigi neid oli küllaga. Aga see, on see tüüpiline Eestlane, keda huvitab, et kuidas ta ikka teistele paistab.

Raamatu esimeses pooles sai rohkem naerda. Minu lemmik koht on see kus Justin esimest korda kanget sinepit sööb. ;)

Kindlasti soovitan raamatut kõigile ja ootan põnevusega järge.
Muide raamatu lõpp on väga põnevaks tehtud.

Häid lugemiselamusi!!

John Steinbeck "Vihakobarad"

"Vihakobarad" on selles mõttes Peegli sõjaraamatuga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav. Pärast lugemist ei näe enam mõtet viriseda paar senti kallinenud hindade üle...

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse.
Peegel kirjutab inimestest ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev.... See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Meie mehed ja pojad läheksid samamoodi, kuhu kästakse, kui...
Õudne tegelikult.

Mulle väga meeldis, täiesti värskena mõjus keset tänapäeva pseudoprobleeme. Ainus raskus oli mul naisterahvana sõjaterminitega nagu polk või rood, st palju seal inimesi on ja kumb on vingem vend, major või polkovnik jne.

Haruki Murakami - "Kafka on the Shore"/ Kafka mererannal

See on üks nendest raamatutest, mida võiks lausa mitu korda lugeda, et kõiki Murakami-sama poolt sinna sisse lükitud nüansse märgata ja hinnata. Selles loos, mis hõlmab üht 15aastast poissi Kafka Tamurat, kes tahab saada maailma tugevaimaks 15aastaseks; üht keskealist ullikest meest nimega Nakata, kes kaotas lapsepõlves mälu,;üht mälestustega vanemat daami; noort naist, kes sisimas tunneb ennast paremini mehena ning üht seiklusjanulist veoautojuhti, kes ei armasta pikki lugusid; on mitu erinevat tegevustasandit ja ajavööndit.
Kujunes nii, et Kafka oli mulle kaaslaseks suvistel rongi-, bussi- ja autosõitudel. Raamatu peatükid olid nimelt just sellise hea pikkusega, et ei pidanud põneva koha pealt katki jätma ja järgmisel korral edasi lugedes ei läinud ka miskit kaotsi. Teose enda teemagi puudutas teada-tuntud kognitiivset metafoori life is a journey (elu on tee). Nii oli ka see raamat ja see lugu üks teekond, mis kulmineerus mitte millegi lõppemise vaid hoopis uue algusega.
Murakami-sama oskab luua põnevust, humoorikaid olukordi ja mõnusaid karaktereid., ka  kergeid filosoofilisi arutlusi Selles raamatus on kõik see, mis mulle jaapanlaste puhul meeldib (mis puudutab eelkõige meelelahutuse valdkonda). See on selline mõnus natuke ulmeline kiiksuga lugu, mille alatooniks on siiski reaalsus.
Eriti meeldisid mulle Murakami mõttekäigud, mis tulid vahel väga tuttavad ette. Näiteks pole mulle kunagi meeldinud kui mul kästakse kujutada ennast umbes 5 või 10 aasta pärast, sest.. kes teab? Murakami kirjutabki:
I try imagining myself in 40 years time, but it's like trying to picture what lies beyond the universe. 
lk 227

Igatahes mina olen oma raamatuostuga rahul :)