Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

Otsustasin klassikud ette võtta ja Hemingway oli esimene. Ma ei teagi, mida sellest raamatust arvata. Ühest küljest on seda tõesti hea lugeda just keele mõttes, aga samas tundub, et tõlkega läheb siiski palju kaduma ja mitmes kohas lugesin asju üle, et mõista, kes mida ütles. Alati ei saanudki aru.

Šokeeriv oli ka sisu. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik kuidagipidi üksteisega seotud on ja kellest enamus sama tütarlast jumaldab, läheb koos puhkama pärast mõningaid justkui soojenduslugusid. Tegu on nimelt sellise karismaatilise naisterahvaga, kes pidevalt end täbaratest olukordadest leiab ja milline meesterahvas siis ei tahaks oma teenuseid pakkuda!? Samas on selgelt tunda ka teismeliste moodi mässumeelsust. Ei ole vist lehekülgegi selles võrdlemisi paksus raamatus, kus keegi ei tarbiks alkoholi ja mitte vaid klaasikest veini. Iga päev on pidu. Päev läbi on pidu. Keegi jääb alat liiga purju, hakkab tüli norima või kukub kuhugi ära. Ühest küljest on pool seltskonda pankrotis ja teisest elavad nad nii, nagu polekski homset. Lugesin ka raamatu tagant kellegi teise arvustust, mis seletas, et väidetavalt räägitaksegi seal sõjatraumade all kannatavast kadunud põlvkonnast. See justkui seletaks seda hetkes elamist.

Tulles tagasi tegelaste vaheliste suheteni, siis see oli valdkond, millega Hemingay mind pidevalt üllatas. Väidetavalt on kõigil tegelastel olnud ka üsna elutruud prototüübid. Õigemini vastupidi. Aga mind paneb pidevalt imestama sealne tegelaste järkude meelemuutuste jada. Küll on sõber, küll vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll kannab koledat kaabut ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi.

Oli huvitav jälgida, kuidas need mehed kõik kibedaid pille alla pidid neelama. Armuke, kes ei saa aru, et oligi vaid seiklus. Kihlatu, kes peab kõrvalt vaatama naise lõbutsemist. Ja siis sõber, kes armastab tõsiselt ning keda justkui ka vastu armastatakse, aga kes ei saa endale üldse lubada närvi minemist naise käitumise peale ja peab leppima sellega, et neist kahest ei saaks teatud asjaolude tõttu kunagi paari. Kuigi nad ikka ja jälle selle kui..., siis... teema juurde tagasi tulevad.

Raamatu pealkirja ma lahti mõtestada päriselt ei osanudki. Ehk jälle sõnademäng sõja teemal? Et taaskord on võimalus elu nautida. Samas ingliskeene nimi The Sun Also Rises tähendaks nagu midagi muud...

Kevin Brooks- Lucas

See on üks kummaline raamat, mida lugema hakates ei ole seda võimalik enam käest panna. Üks tavaline kinnine ühiskond, ühel saarel. Niikaua kuni sa oled normaalne ja tavaline oled sa okey. Aga kohe kui sa peaksid teistest millegi poolest erinema, ega taha sulanduda massi, pealegi oled võõras- siis oled sa automaatselt outsaider ning kõik mõistavad sind hukka püüdmatagai sinust aru saada.
Kui siis just pole seal ühte tüdrukut, kes seda lugu kirja panna üritab, sest sellele tüdrukule jäi too võõras poiss meelde juba esimesel kohtumisel. Eriti tema silmad ja kummaline olek. Noormehe salapärane taust tuleb osalsielt välja, kuid salapära tuleb juurde.
Kohalikud jõmmid ei salli võõraid ja tahavad neile koha kätte näidata. Pole mingi probleem võtta maast kivi ja võõra suunas lendu lasta- sest ta lihtsalt on nii kummaline.
Samas kui see kummaline on tegelikult uskumatult elukogenud ja läbinägelik. Lausa liiga läbinägelik.
Kuidas see lugu arenebs eal väiskes linnakeses, selle väikse saare peal, tuleb teil endil lugeda. Mina lugesin ja mul on hea meel, et lugesin.

Raamat on mõeldud noortele ja peaks andma natukene mõtteainet sallivuse kohta.
Nii lihtne on hukka mõista....

Ketlin Priilinn- Liiseli võti

Raamat on võitnud 2008 aasta kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha. "Liiseli võti" on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevikikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada. Romaanis on kesksel kohal olelusvõitlus, püüd unustada olnut ja säilitada lootus ka siis, kui näib, et terve maailm on sulle selja pööranud. Selline on raamatu tutvustus. Autor on kirjutanud kõigest nii reaalselt, justkui oleks ta kõik ise läbi elanud. Siiski järelsõnas on kirjas, et ta on vaid uurimustöö selle teema kohta teinud. Raamatu peategelane on vapper naine kes suudab ennast välja murda vaatamata sellele, et tal tegelikult pole kuskile minna. Tal on ema, kuid too ei mõista teda. Tal on väike õde, kes on talle toeks moraalselt, kuid kahjuks tohkemaks pole tal endal võimalust. Ja nii peabki ta hakkama saama. Vaatamata sellele, et on raske ta leiab võimalused ja lahendused. See peaks andma lootust kõigile, et tegelikult on võimalik sellest olukorrast välja rabeleda, kus sinu mees valitseb kodus hirmuga ning ei hooli ei oma naisest ega lastest. Igaühel meist on õigus elada, ilma et talle liiga tehtaks. Vägivalda ei õigusta miski ning iial ei ole ohver ise selles süüdi.

Elizabeth Gilbert - Eat.Pray. Love

Minu meelest on see jupp maad parem iseenda ja maailma avastamise raamat, kui "Püha lehm" oli. Selle autor jäi igas olukorras inimlikuks ja temaga oli lihtsam samastuda. Ta ei püüdnud näida kõigist teistest parem ega targem, kuid ei kartnud ka erineda ega tunnistada, et vahel ta tahabki käia oma rada ja mitte leppida üldtunnustatud valikutega,. Sealt saab targemaks kolme erineva maa, kultuuri ja inimeste kohta, naerda ja elada kaasa ühe naise seiklustele jpm. Seal on nii vaimsust kui põnevust kui armastust kui kurbust ja kibestumust, petmist ja pettumust, leppimist ja aktsepteerimist ning ülimat inimlikkust kogu selle võlus. See pani mind tahtma olla parem, andestavam, omanäolisem ja julgem, kuid samas alati säilitada oma usku inimestesse, sest keegi pole üdini halb ega hea. Raamat ongi täpselt nii hea, kui räägitakse ning sellesse on väga kerge sisse elada kui just mitte peategelasega samastuda.

Nora Roberts- Valguse võti, Teadmiste võti, Vapruse võti

Kolm naist, kolm leidmist vajavad võtit, kolm pooljumalannat, õpetajanna, sõdalane, kolm meest, üks 9 aastane poiss ja üks ilmatu kole ja kasvatamatu koer kes on meeletult sõbralik ning kõigi nende vastu üks kole kuri nõid, kes kõiki reegleid rikkudes kogu üritust takistab.

Kolm noort naist saavad kutse imelisse vanaaegsesse lossi mäetipul. Need naised ei tunne teineteist kuid neil kõigil on oma roll Keldi jumalate võitluses.
Nad peavad leidma kolm võtit. Igal ühel neist on aega 28 päeva, et oma võti leida. Kui esimene õnnestub saab otsima hakata järgmine jne. Kui keegi neist alla annab, loobub või ebaõnnestub, kaotavad kõik naised oma elust ühe aasta.
Vastutasuks saab igaüks neist miljon dollarit. 25 tuhat dollarit ettemaksuks ja ülejäänud raha siis kui kõik kolm võtit on leitut.
Võtmed avavad kirstu milles hoitakse kolme pooljumalanna hingesid.
Kolm klaasjumalannat on Keldi legend sellest kuidas üks noor jumal maapeale tuli ning siin ühte kaunisse neidu armus. Ta võttis neiu endaga kaasa ning abiellus temaga. Neile sündis kolm kaunist tütart. Kuri nõid varastas nende hinged. Kolm sajandit on aega, et nende hinged päästa. Igas põlvkonnas sünnib kolm naist, kes saavad omale Õpetajannalt ja Sõjamehelt ülesande neid võtmeid otsida. Raamatu naiskangelased on viimased, kes selle ülesande saavad. Kolm sajandit tagasi kokkulepitud reeglid on kuni siiani kehtinud, kuid seekord- sest see on viimane võimalus- muudab kuri nõid teispoolsusest reegeleid ning seab kangelannade elud reaalselt ohtu. Õpetajanna ja Sõjamees, kes on kaua olnud oma kodust eraldatud astuvad nende kaitseks välja, riskides sellega, et nad ei pääsegi enam kunagi koju.

Vapustavad raamatud, kaasahaaravalt kirjutatud ning täiesti imelsied seiklused.
Tegelikult pean tunnistama, et esimene raamat polnud nii hea, kui ülejäänud kaks. Seega, kes suudab ennast esimesest raamatust läbi närida, siis edasi läheb lugu kordades paremaks.
Ma armastan selliseid lugusid ja seiklusi ja muinasjutte. Loomulikult romantika, teineteise leidmine või taasleidmine..

Nora Roberts on hetkel üks minu lemmik kirjanikke. Tema stiil on väga selgelt äratuntav. Eriti meeldivad mulle tema huvi Keldi traditsioonide ja jumalate vastu ning tema lemmikuks on Iiirimaa. Mitte küll neis kolmes raamatus, aga väga sageli.
Mulle meeldivad lugude kangelannad, kes on kõik tugevad naised, kes suudavad hakkama saada iseendaga ja meestega, kes neile meeldivad. (Või siis algul väga ei meeldi, aga lõpuks ikka meeldivad).
Soovitan endale võtta need kolm raamatut raamatukogust, väike vein, natuke shokolaadi ja nautida põnevat lugemist.

Ahjaa! Üks väga oluline asi! Ärge sodige raamatukoguraamatuid isegi siis kui teile tundub, et raamatus on trükiviga- nasaalne on ka muide sõna ja raamatu nurkade keeramine on kohutavalt nõme harjumus. Kasutage järjehoidjaks paberitükke või midagi sarnast. Kahju on vahest sellistest kurbadest nurkadest.

Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

See on raamat, mida soovitati nii mõnegi targema poolt lugeda, kui käik Indiasse ees ootab, kuid minu juurde jõudis see juhuslikult alles nüüd, kui Eestis tagasi olen. Võib-olla tõesti on see huvitav ning kasulik siis, kui ise Indiast midagi ei tea. Ka mina sain üht-teist uut teada või lugeda teistsuguseid selgitusi asjadele, mille kohta ka oma tuttavatelt aru pärisin, kuid minu lemmikraamatute hulka see kuuluma ei saa.
Raamat on selles mõttes huvitav, et loed kellegi elust justkui seiklusjutu vormis, mitte ei saa kusagilt paljaid igavaid fakte, aga minu meelest on autor olnud üsna kriitiline ning selgelt ei olnud valmis andma Indiale võimalust oma südant võita. Mõnes kohas on näha küll, kuidas ta mingi tasakaalu hoidmise huvides kiidab nende kirjut kultuuri ning vaimsust ja üritab erinevaid usundeid omaks võtta, kuid see ei kõla väga veenvalt. Hoopis loomulikum on näha autorit uute oludega kohanemas ning jõudmas sinna, kus ta ei oska oodata oma külla tulnud tuttavatelt nii šokeeritud reaktsiooni. Samas sai ta ka ise üsna mugavat diplomaadielu elada, kus rahast puudust ei olnud ning perel oli abiks terve hulk teenindavat personali. Tõlke üle viriseks ka. Nimelt tundub, et tõlkija peab eestlast nii rumalaks, et on kõik j-tähte sisaldavad sõnad häälduspõhiselt kirja pannud. Minu jaoks oli kole lugeda džainidest ja Radžastanist. Samas jälle on intrigeeriv näha, kuidas jõuab kätte hetk, mil pundunud beebilaipu täis jõevesi hakkab nii püha tunduma, et tahaks seda näole pritsida ja selle kõrval jäävad ahvide persed ikka kärnaseks. Soovitaks seda raamtut pigem neile, keda huvitavad erinevad usundid ja eneseotsimine. Kui tahate lähemalt lugeda turistide lemmikpaikadest, siis siit seda otsda ei maksa. Panen kaasa ka mõned mulle enim meeldinud lõigud, mis hakkasid slma olenemata sellest, et raamatu korduvalt käest ära panin.

...tantsimine on nagu riivatuks muutunud liturgia, mille juurde kuulub iga laulusõna väljendamine oma kehaga. Kui me laulame "vaadake mu kauneid silmi", siis osutame oma silmadele ja vopsutame puusi. Kui me ütleme "ära sa narri mind", siis raputame pead ja vääname sõrmi. Me kohendame oma kujuteldavat dupatta-salli eest kinni ja lahti, jalutame ringi veekannudega ning õpime peanõksutamist, puusaveeretamist ja õlavõdistamist. Rebecca on fantastiline, Jenile meeldivad hüpped, minu lemmiktegevuste hulka kuulub aga käteplaksutamine ja randmete pööritamine. (Reshna ütleb, et see tähendavat "Ma ütlen sulle halvasti".)

Kui me järgmisel päeval Delhi vanast linnajaost koju sõidame, jääb meie vestlus Rebeccaga katki, kui märkame autotäit kutte meid vahtimas. Ma proovin nende peal kätepööritamist. Kutd kiljuvad, hõiguvad ja puhkevad hullunult naerma.

Hiljem uurin Aarzoolt, mida ma valesti tegin, ja näitan oma liigutused ette. Aarzoo kiljub.

"Sarrrrah, sa rumaaaaaaluke, sa ülesid neile, et oled eunuhh."

Me loobume tantsutundidest - mitte minu eunuhhieksituse pärast, vaid sellepärast, et me lihtsalt ei ole võimelised selliseks ujedaks, flirtivaks, suuresilmseks süütuseks, millega saavad hakkama India tüdrukud, liigutades samal ajal oma keha nagu nilbed litsikesed.

lk 313-314

Isa Arun noogutab rahulikult. Ta on harjunud lugudega jumalikust külastusest, neid tuleb siin kogu aeg ette. Talle e lähe korda isegi see, et Vatikanis ei võeta tema kogudust piisavalt tõsiselt, et neid lugusid uurida. Samuti ei hooli isa sellest, et enamik siinset rahvast on hindud, kes näivad kummardavat Maarjat, nagu oleks too üksnes üks paljudest jumalannadest.

"Hinduismi kultuuilised kohustused meie religiooni ei muuda. Väliselt on need inimesed hinduistid, kuid sisimas on nad kristlased. Nad ei ole valmis võtma Jeesust omaks kui ainujumalat, nagu mina teen, aga Jumal ei mõista neid sellepärast hukka", lausub ta õndsa naeratusega. Mulle ta suhtumine meeldib.

"Kas teie arvates on päris imed olemas? küsin ma. "On nii palju imesid ja nii palju armulisust. /---/ Ma ei õigusta ilmutuse olemasolu, kuid üht-teist on juhtunud. Mina ei tea, kuidas Jumal toimib."

Jumal toimib siin paremini kui läänes. Isa Arun meenutab mulle häbelikult ja salamisi, et India on hakanud eksportima preestreid, katmaks nende puudujääki Austraalias ja Ameerikas. Võib-olla kristuse tulevik ongi siin, kirikus, mida külastab päevas rohem usklikke, kui üht keskmist Sydney palvemaja terve aasta jooksul.

Jätame preestriga hüvasti; Emma ja Matt lahkuvad kergendustundega, Rebeccale teeb asi nalja ja mulle on see avaldanud mljet. India kristluse-tõlgendus on muutnud Jeesuse ja Maarja kamba mulle sümpaatsemaks. Esimest korda näen ma, et kristlus võib olla dünaamiline, elav usk, mis suudab areneda ja levida ilma inimhierarhia sekkumiseta. Siin, Velaganis, esineb kristlus oma parimal kujul - see on helde, rituaalne, demokraatlik, andestav ja naiselik. On kummaliselt ülendav näha miljonit inimest külastamas suurt saris portselannukku. Ehk on kristlusel anda maailmale veel midagi peale lihavõttemunade, Osmondite ja süütunde.

lk 338-339

Justin Petrone- Minu Eesti 2

Olles lugenud esimest raamatut ootasin armastusloo jätku, kuid- sattusin hoopis argipäeva. Mis ei tähenda, et armastus oleks otsa saanud. Armastus tundub järjest kasvavat selles loos.

Sellepärast ma ei saagi öelda, et ma oleksin raamatu ühe hooga läbi lugenud. Mul võttis natuke aega, et jõuda järgi Justini mõttekäigule ja tema arengule. Raamatu algus tundus mulle sellepärast natuke rabe, aga pärast üle lugedes sain aru, et ma lihtsalt ise ootasin midagi hoopis muud.
Seega, ei saa ühtegi raamatut lugema hakata arvamuse või eelarvamusega või mingi suurema ootusega. Kui ma sellest aru sain ja raamatu korraks kõrvale panin, siis edasine lugemine oli väga nauditav.
Raamat siis sellest kuidas üks Ameerika poiss tuleb põhjamaale, kohaneb siinse kliima ning inimestega ning muutub endalegi märkamatult neile üha sarnasemaks. Lisaks sellele kasvab ta ning saab vanemaks. Ta saab uusi kogemusi, teadmisi ning otsib nende keskelt iseennast. Seda miskit. Naise rasedus ongi vist noore mehe jaoks selline eneseleidmise ja täiskasvanuks saamise aeg. Vähemalt võiks olla.

Minu lemmikkohad raamatust olid need, kus Justini vanemad Eestis külas olid. Külmad ja reserveeritud põhjamaalased ning kallistavad Ameerika vanemad.
Kujutlesin ehedalt ette kuidas see hetk võis välja näha. Selline kultuuride ja tavade vastuolu, ning tegelikult lausa kolme kultuuri kokkusattumine ühel väikesel kitsal Tallinna tänaval.
Ameerika, Itaalia ja Eesti.

Justini kirjeldused on mõnes kohas nii ehedad, et pole raske silme ettekonkreetset olustikku manada. Näiteks Justin Soome naistega õllekas joomas...
Raamatut on mõnus lugeda, jutt on ladus kuigi vahest teeb mõned ootamatud hüpped.

Kui Justin on öelnud, et ta ei plaani rohkem oma elu kirja panna, siis on sellest äärmiselt kahju. Osalt räägib minus puhas eestlaslik uudishimu, aga mis edasi sai!?!?! Ma ju tean kes on Epp ja Justin ja Marta...
Ma pole nendega küll kunagi kohtunud, kui läbi blogide tundub nii mõnigi inimene sulle kui juba päris oma tuttav.
Ja siis kui need mõtted on kõik mõeldud, siis järgmiseks tuleb mõte, et päris kõike ei saa ju ka raamatusse kirjutada ja kõikidele minusugustele lugeda anda.

Soovitan seda raamatut lugeda. Kuid võtta seda natukene kui eraldiseisvat raamatut esimesest osast. Sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga läks.

See raamat on ideaalne eestlasele, kes tahab teada, et mida need kõik ülejäänud inimesed meist arvavad.

Bengt Jangfeldt: Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond.

Zanr: biograafia
Kuidas juhtusin lugema: haarasin pooljuhuslikult raamatukogust segase impulsi ajel kaasa. Ei kahetse mitte üks raas.
Kuidas lugesin: raamat oli nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et lugesin selle läbi nelja päevaga. Olen lugenud kolm korda õhemaid teoseid kümme korda kauem ning siis ka pooleli jätnud.
Lühike lõpp-hinnang: üks parimaid biograafiaid, mida olen lugenud. Soovitan soojalt, kui sul on huvi ajaloolise Nõukogude Liidu kujunemisaastate ning selles figureerinud inimeste elusaatuste vastu. Või siis, soovitan kui näidet meisterlikult kirjutatud biograafiast.


Pean tunnistama, et kuni selle raamatu lugemiseni ei teadnud ma Majakovskist mitte midagi. Jah, ma teadsin nime. Teadsin, et on olemas luuletused "Nõukogude kodaniku pass" ja mõned lasteluuletused. Kuid Bengt Jangfeldti poolt avatud ukse taga ootas sedavõrd teistsugune, kaasakiskuvalt sürrealistlik maailm, et parimaks võrdluseks on ehk tragikoomilised filmid nagu "Pulp Fiction" või "Train Spotting" jne. Kõige veidram - tegemist ei ole väljamõeldisega selles plaanis, et biograafia aluseks on ju reaalselt kogutud faktilised tõendid, intervjuud, materjalid. Sa arvad, et sa hakkad lugema "mingi kommunistlikust luuletaja" elulugu. No kui huvitav võib see olla, onju?

Kuid lugedes satud sa ülimalt tormilisse maailma. Esiteks - tegemist on Venemaaga. Otsida loogikat Venemaast on juba loogikaviga iseenesest. Teiseks on biograafia objektiks olev inimnatuur sedavõrd absurdselt vastuoluline (tõepoolest "tormiline"), et hasartmängusõltlasest Majakovski kirjeldamiseks sobivad ainult vastanduvad mõisted. Hiiglaslikult väiklane. Eemaletõukavalt vastupandamatu. Vallutajast kaotaja. Sangarlik argpüks. Lõpuks on võimatu jääda neutraalseks. Sa elad sellele inimesele kaasa, kord imetledes, siis jälestades, siis kaasa tundes ja austades. Ja sa ei saagi lõpuks aru, mida siis ikkagi Majakovski kohta arvata. Keegi ei saa aru. Ei saa aru töölisklass (kellele ta enda arvates kirjutab), ei saa aru partei ladvik, ei saa aru armukesed, ei saa aru inglise luure... Ta ei mahu kuhugile, ta ei sobi kuhugile. Lõpuks tuleb Majakovski "luua" - kuid selleks peab ta olema surnud. Sõna otseses mõttes on ainuke lahendus "kasti (või siis pronksi või graniiti) löödud Majakovski." Sest elavana on ta ebastabiilsem kui mingi radioaktiivne isotoop... Ning isegi siis tuleb ta kanoniseerida vastavalt propagandamasina reeglitele. Kuni aastani 2005 ei teadnud inimesed neid vapustavaid seiku "kõigile teada-tuntud" poeedi kohta. Ent osad materjalid on salastatud Venemaa riiklikes arhiivides aastani 2050...
Kolmandaks on "kõik omavahel seotud" - suhete ning seoste võrgustik sisaldab aukartustäratavalt palju ajaloo (kuri)kuulsaimaid nimesid. Ning nimesid nende taga, mis tegelikult on algpõhjuseks nende nimede esilekerkimisel. Nagu poleks ka Majakovskit ilma tema muusa Lili Brikita. Või poleks Lilit ilma Ossipita. Või kogu seda lahtirulluvat sündmustejada ilma nende "kolmikabieluta". Majakovski elu kohal, nagu paljude teiste selle ajastu inimeste elude kohal, kõrgub kosmiline plakat kirjaga "Ärge segage, siin teeb tööd saatuse iroonia." Valus.

Lugemise ajal valdas mind pidevalt tunne, et vaatan põnevus- või seiklusfilmi. Poleks oodanud seda ühelt luuletaja biograafialt. Ja ma mõtlen, et kuidas pole veel keegi filmimaailmas märganud, et nende ees lebab üks absoluutselt kuldaväärt filmimaterjal... Tõsi, see ülesanne on ehk lootusetult raskete killast. Aga unistada ju võib.

Nora Roberts- Päikese kalliskivid, Kuu pisarad ja Mere süda

Kolm raamatut täis Iiri legende, muusikat ja teineteiseleidmist.
Loomulikult järjekordne armastusromaanide triloogia.
See, et autor armastab Iirimaad ja seal elavaid inimesi ei tekita kahtlust. See kuidas ta kirjeldab sealseid inimesi ja loodust- see on hingematvalt ilus ning ma ei jõua ära oodata aega millal mul endal on võimalus sellele karmile maale reisida.
Kolm raamatut on põimitud ühte läbi legendi. Legend räägib haldjaprintsi ja tavalise neiu armastusest. Sellest, kudias haldjaprints pakub neiule kalliskive, pärleid ja safiire, kuid unustab ära kõige olulisema- armastuse.
Haldjaprints ning kauni naise vaim on lõksus ajas ja needuses. Selle needuse saavad vaid murda kolm järjestikust tõelist armastust.
Juhuse tahtel satuvadki õiged inimesed elama just sellesse õigesse majja, ning lood hakkavad argnema.
Loo keskmeks on Haldjamägi Ardmore´i külakeses.
Lugu on põnev ning kaasahaarav, hästi kirjutatud, kuigi mulle tundus, et esimene ja kolmas raamat olid paremad kui teine, aga samas olid teises raamatud nii hingematvalt kaunid kirjeldused kahe inimese suhetest, et... Raske oli mitte armuda, nii raamatusse, tegelastesse kui ka kirjaniku kirjutamisstiili.

Üle kõige oli raamatus, aga tunda perekonna olulisust ja tähtsust. Seda, kuidas väikeses kohas kõik hoolivad teineteisest ning perekond oli on ja jääb kõige olulisemaks.
Soovitan kõigil romantikutel ja Iirimaa fännidel kindlasti lugeda. Mul oli siiralt kahju lugedes, et mul polnud võimalik kuulda seda muusikat, ehedat iiri muusikat, ühes ehedas iiri kõrtsis.


Seda lugu tunnevad kindlasti kõik...

Raamatuklubilistele!

Tere kõigile!


Epp Petrone raamat "Kas süda on ümmargune" ootab järgmist lugejat.
Palun saada mulle meili peale simplema7@hotmail.com oma aadress ning panen raamatu teele.

Samas panen järjekorda ka järgmise raamatu lugejaid.
Järgmiseks raamatuks on Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Andke teada, kes on huvitatud lugemisest! Raamat jõuab minuni lähiajal ning paari nädala pärast saan selle juba edasi saata.

Kes veel ei tea, siis Petrone Print saadab meile tasuta raamatu, et saaksime seda kõik lugeda ning oma arvamuse siia ülesse panna. Kuna nende raamatud on väga populaarsed, siis on neid raamatukogudest teinekord päris raske saada.

Allan Keian- Otsetee paradiisi

Raamatukogust täiesti suvaliselt valitud raamat. Hetkeemotsiooni ajel. Ja ma ei kahetse. Juba algusest peale kistakse sind kaasa meeletusse seiklusse, mis kestavad lõpuni välja.
Raamat on otsekohene, julge, kaasahaarav, metsik, pöörane, väga hea...
Täiesti võimatu on raamatut käest panna, sest koguaeg toimub midagi. Kogu tegevus raamatus kestab vaid paari päeva jooksul. Ja nende paari päeva jooksul jõuab ikka väga palju juhtuda. Mõnel inimesel ei juhtu kogu elu jooksul nii palju.
Kirjutamisstiil on väga ladus ja mõnus. Lugeda on imelihtne, kirjeldused mõnusad ja tekst aus, otsekohene ja natuke ropp. Aga mitte maitsetu.
Natukene annaks võrrelda raamatut Nullpunktiga, kuid käesolev raamat on parem. Tempo on kiirem, lugu on ülihea ning .. Ahh ühesõnaga võtke raamat raamatupoest või raamatukogust ning valmistuge pööraseks seikluseks.

Kuna raamatu autor on oma kodulehel avaldanud ühe lõigu raamatust, siis soovitan sinna lugema minna. Seega, raamatust rohkem SIIT.
Soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest noored Eesti poisid kirjutavad väga häid raamatuid.

Leelo Tungal- Kristiina see keskmine

Täiesti vapustav lasteraamat! Ma lugesin ja naersin ning nostalgitsesin.
Raamat räägib ühest tüdrukust kellel on vanem õde ja väike pisike noorem õde ning sellest kuidas kogu perekond hakkama saab.
Muidugi on hirmus keeruline kui koju tuuakse uus pereliige.
Kõik täiskasvanud peaksid vahest lugema lasteraamatuid. Kas siis päris üksi või siis lastele ette. Muide teinekord on päris lahe raamatut ette lugeda ka elukaaslasele.
Eriti selliseid mõnusalt kirjutatud lugusid, kus on naerda nii mõneski kohas.

Richard Branson- RÄÄGIME ÄRIST, MIDAGI VARJAMATA. GLOBAALSE ETTEVÕTJA SEIKLUSED

Esiteks alustan sellest, et ma olen vaimustunud selle mehe eduloost. See on justkui Ameerika unelm.
Lugedes seda raamatut oli aru saada, et see mida ta teeb meeldib talle. Ta on kirjutanud enamuse raamatust säravate silmadega ning tõenäoliselt on sama särasilmsed ka teised Virgini töötajad.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil, keda vähegi huvitab kuidas üks ettevõte võiks töötada. On huvitav lugeda kuidas minu jaoks üks edukamaid mehi on oma firmad üles ehitanud, kuidas need toimivad ning mis on edu saladus.
Googeldage Virgin America ja te leiate pildid vapustava interjööriga lennukitest, millega mina tahaksin kindlasti lennata.

Ühesõnaga raamat on innustav ja annab nii mõnegi mõte kasvõi igapäevaeluks.

Nora Roberts- Morrigani Rist, Jumalate tants, Vaikuse org

Nende kolme raamatu kaante vahele on koondunud kokku vampiirid, nõiad, ajas- ja maailmade vahel rändamine, keskaeg ja tänapäev, armastus ja võitlused.
Kõik elemendid mida ühe hea raamatu jaoks vaja on.

Esimese raamatu algus ei tahtnud kuidagi minu jaoks omaseks saada. Kuid ma jätkasin kangekaelselt lugemist sest teema tundus ülihea olevat. Ja ma ei pidanud pettuma. Nora Roberts on minu jaoks olnud läbi aegade üks lemmikuimad kirjanikke. Tema fantaasialennud on lahedad, olustikud, õhkkonna loomised ja kirjeldused lummavad.
Olles jõudnud esimese raamatu poole peale ei suutnud ma enam raamatut käest panna. Õnneks oli mul võimalus mitu päeva kodus olla ning kõik kolm raamatut korraga läbi lugeda.
See kuidas panna kolme raamatusse kokku kogu eelnevalt loetletud nimekiri ja palju muud- selleks peab osav olema. Muidugi kindlasti on võimalik, seda kõike ka igavamalt kirjutada.

Raamatut soovitan kõigile lootusetutele romantikutele, kes armastavad salapära, seiklusi, võitlusi ja loomulikult armastust...

Paolo Coelho "Brida" ja "The Witch of Portobello"

Siin Indias või vähemalt minu tutvusringkonnas on hetkel mingi Coelho-epideemia lahti läinud. Kõik loevad teda. Sattus minugi kätte kaks tema teost ja närisin end nendest läbi. Ikka veel ei kuulu Coelho fännide ridadesse, aga oli üsna huvitav, kuidas meesterahvas kirjutab noorte naiste iseenda avastamisest ja otsingutest. Sellest, kuidas alati oleks justkui miskit kuskil veel, mis kõigile kättesaadav pole. Ja kuidas tuleks leppida sellega, et elus ongi palju asju, mida ei saa ega ole mõtet püüdagi lahti seletada. Ja et natuke maagiat ei tee kellelegi kurja.

Mõlemad raamatud olid üsna ühte auku endas erilised võimed avastanud naistest, nende õnne ja armastuse otsingutest, kannatustest ja katsetustest. Esimesest leidsin enda jaoks uue nägemuse seksi kohta ja mõtte, et on vahe, kui kõiki viit meelt kasutad. Teine oli kirjutatud üsna huvitavas vormis läbi väga mitme isiku. Autor kirjutab, et keegi kirjutab kellestki, korjates kokku teiste inimeste kirjeldusi. Huvitav, kui palju tema raamatutel tõepõhja all on. Ja ta suutis mind raamatu püandiga üllatada. Terve raamatu jooksul valmistati mind ette üheks lõpuks, aga siis tuli midagi muud.

Coelhot on üsna keeruline lugeda, kui kõigest aru saada tahad, sest see pole tavaline mina armastan sind, miks sa ei või mind ka armastada tekst. Tegu on millegi palju abstraktsemaga, aga samu mõtteid kordas ta mõlemas raamatus. Kahjuks varem loetutest ei mäleta enam piisavalt võrdlemiseks. Ja mulle meeldivad tema mõtted, et armastus lihtsalt on ja hingesugulasi on kaugelt rohkem kui üks siin maailmas. Parem oleks, kui neid ükshaaval kohtaks. Ja et tuleks välja astuda oma mugavusetsoonist, sest sel viisil võid õppida midagi uut. Arenemine käib läbi enda proovile panemise. Ja ta jätab otsad raaamtutes mõnusalt lahti. Ei anna ilusaid vastuseid. Ei lasku klišeedesse ja jätab maagia kõrval ruumi arigsematele tulemustele.

Ei teagi, kumb teos rohkem meeldis. Tagakaanekirjelduse põhjal pidasin rohkem esimest enda raamatuks, aga tuli välja, et ka teisest oli midagi kõrva taha panna. Näiteks see, et inimestele meeldib kummardada midagi kauget. Sedasi on ohutum ja julgem. Segane jutt tuli.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Ei tea, kas oleksingi muidu selle raamatu ostnud, aga esimene lause algab sõnadega "Clew' lahe..." Elasin kunagi Iirimaal majas vaatega Clew' lahele, nii et juba esimestest sõnadest tekkis isiklik suhe. Iga järgmise leheküljega sai selgemaks, et tegu oli hea ostuga ja suhe jätkub. Kuigi Ballinacroagh' nimelist linnakest ei ole päriselt olemas, võiks seda nime kanda ilmselt ükskõik milline Iirimaa lääneranniku väikelinn.

Iraanist on põgenenud kolm õde, kes avavad Iirimaa läänerannikul konservatiivses väikelinnas pärsia söögikoha. Kuigi põhitegevus toimub Iirimaal, on sekka põimitud minevikku Iraanis...

"Nagu šokolaadi keeduvesi" kohtub Maeve Binchyga parimates "Chocolat"' traditsioonides. Ühesõnaga, väga hea. Nappide kirjeldustega täiesti väljajoonistatud tegelased, kõvasti kohalikku koloriiti, valesti sõlmeseotud saatused, aga sealjuures mitte imalmagus, vaid selline krõps ja vürtsikas. Tõlge on ka korralikus eesti keeles, tundub mulle. Boonuseks on hulk huvitavaid retsepte, mis ahvatlevad järele proovima...

Aigi Vahing Valik

Aigi Vahingi debüütromaan Valik sattus mu kätte täiesti isklikel põhjustel. Olime kolleegid ning ühel sügispäeval kliendikohtumiselt kontorisse jalutades teatas ta nii muuseas Niguliste kiriku esisel platsil, et sõidab ära Ameerikasse. Et ta pole seda veel kellelegi rääkinud, aga sõidab peatselt. Küsimuse peale mida ta seal teha plaanib ei osanud ta sel hetkel veel vastata.

Ja nii ta läkski, ühendus katkes ning nüüd ilmus raamat. Seega ei ole ma tõenäoliselt sugugi adekvaatne seda teost hindama ja arvustama, sest lugesin seda vaid selleks, et teada saada kuidas tal läheb. No ei lähe. Või just vastupidi, nüüd juba läheb..

Ma pingutasin kõvasti, et tema kirjeldusi ja tundmusi tõeliselt mõista. Aga tean, et ei jõudnud sammu kauguselegi. Kes ei ole millestki (ega kellestki) sõltuvuses olnud, ei suuda iial aru saada, mis tunne see tegelikult on kui oled otsustanud loobuda, hakata paranema.. Kui ületamatu võib tunduda tühinegi samm. Minusugune ütleks lihtsalt, et no ära siis söö (nii palju) või kui söömata ei saa, no ära siis oksenda. Ehk et tõenäoliselt on see raamat suurepäraseks toeks inimesele, kes samuti mõne sõltuvuse käes vaevleb ning sellest välja tulla soovib. Ehk et inimeselt inimesele, just neile mõistetavas keeles.

Aga Aigi keel on ilus. Väga oskuslik sõnakasutus ning kaunid laused. Kirjutatud hingega, ahastusega, põlgusega, väsinult, eufooriliselt, kainelt, kohati segaselt (mis on kindlasti taotluslik).

Lisaks sellele, et sain heita pilgu oma kolleegi käekäigule, sain siiski midagi veel. Mõttepoja - kui palju võib me ümber olla inimesi, kelle sisemine ja välimine mina ei klapi.. Ja kui kohutav ning valus võib see vastuolu neile inimestele endile olla. Nagu Aigi näite puhul.. mitte iial, mitte ii-al-gi ei oleks ma arvanud, et tema sees midagi sellist toimub. Me ümber keerleb igavene maskeraad.. Me lihtsalt ei tea seda. Võib olla ongi muidugi parem..

Ka Jumala käsitlus on mõnus (vot ei tulnud tabavamat sõna:-)). Meis kõigis on ju sisemine tung uskuda kellessegi või millessegi, mis on kõrgem, vägevam, hoidvam.. Kellelt saab jõudu ja armastust. Ometi on tihti tõrge uskuda sellisesse Jumalasse, kelle on loonud me kujutlusse usuõpetuse tunni õpetaja.. Või lendlehti jagavad missionäärid.. Või see pilt, mis on Kaarli kiriku altari kohal. Raske on mõelda Jumalast kui ühest mehest, kes on taevas. Aigi kirjeldatud Jumal aga võiks olla nii mõnelegi päästerõngaks Tema leidmisel.

Kokkuvõtteks. Raamat on loetav. Alguses ajas närvi, enne keskpaika hakkas igav ja siis ühel hetkel ei saanud enam käest. Tekitas omamoodi sõltuvuse ;-) Aga shokolaadi ning küpsiseid selle kõrvale süüa ei saa..

Roy Strider "Minu Mongoolia"

Eksitav pealkiri. Peaks olema pigem “Mina ja minu ekspruut reisil Mongoolias”.
Selles mõttes sarnaneb Roy lugu pisut Justini “Minu Eestiga”, et suur roll on armastusel. Kui Justinil läks oma kunagise pruudiga hästi, siis Royl väga mitte ja suure osa raamatust täidavad tema mõtisklused ja püüded lahendada ebamäärases seisus suhet.
Ausalt öeldes sai raamatust Mongoolia kohta natuke liiga vähe teada, oleks tahtnud rohkem lugeda mongolite kui rahvuse olemusest, nende tavadest ja elust aga kuna lugu ise oli nii köitev, vaatan sellest puudusest mööda. Autor on hea jutustaja ega lase pinget käest, ükskõik, kas ta räägib oma tunnetest või autoga loksumisest mööda lõputut kõnnumaad.
Võrreldes viimati loetud Gruusiaga tundub Mongoolia külm, tuuline ja kõle. Aga seegi ei seganud. Sarnaselt Gruusia raamatule jäi autorile võõrsil väga südamesse üks hingeke ja see on väga armas sisuliin.
Mulle meeldis väga just mitmete Minu-raamatute puhul häirinud kritiseerimise puudumine. Saame teada, et Mongoolias on mitmeid taunitavaid tavasid ja ebameeldivaid nähtusi aga Strider kirjutab sellest kõigest kuidagi kõrvalseisja pilguga, arvustamata, budistlikult kõigel ebameeldival endast mööda voolata lastes. Ta kõnnib ja vaatab, mõtleb ja mõtestab. Elukogenud ja rahulik rändaja, mitte aktiivne sekeldaja. Sümpaatne.
Neil hetkedel, kui autor mõneks ajaks pruudi unustab ja tegeleb aktiivselt oma sisemaailma asemel välise keskkonna uurimisega, on kole põnev. Näiteks kolistades kloostrites, intervjueerides illegaalseid kullakaevureid või ronides ihuüksi kõrge mäe otsa. See viimane oli tõeline ekstreem. Ja mulle meeldib, et kui juhtuvad ekstreemsused, või muud kummalised, natuke hirmutavad sündmused, püüab ta seda mõtestada, sest miski siin maailmas ei juhtu niisama.
Raamatu puuduseks pean pildimaterjali. Saan aru, et Mongoolia ongi suures osas hallikas maa aga ikkagi oleks tahtnud näha mustvalgete fotode asemel värvilisi. Pühade joonistuste ja rahvuslike mustrite värve, Gobi kõrbe ja mägede tonaalsust.

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.

Jane Austen "Mõistus ja tunded"

Esmakordselt peaaegu 200 aastat tagasi ehk 1811.a avaldatud romaan "Mõistus ja tunded" käsitleb inglise keskklassi neidude mehelesaamise muresid.
Lugesin raamatut ilma filmi nägemata, seega ei tea, et kas ja mida oleks film juurde andnud. Loomulikult ei ole 200 a vanune armastusromaan (just armastusromaan see minu arvates oli) nii lihtsalt loetav, kui tänapäevased. Samas kui süneveda, siis tegemist on tõesti äärmiselt romantilise ja kirgliku teosega.
Paneb tõsiselt mõtlema, et kuidas küll suudeti niiviisi elada, et keegi nagu midagi ei öelnud, sa pidid teise inimese tunded mingitest ebamäärastest märkidest välja lugema... aga samas kogu ümbritsev kogukond teadis algavast või väidetavast suhtest väga varakult... ja siis tuli suhtes olevatel inimestel käituda juba vastavalt sellele, mida kogukond neilt ootas. Keeruline!
Algul võttis aega, et raamatu keelde ja aega sisse elada, kuid tunnetus oli käes, siis läks väga ladusalt ja oli väga mõnus lugemine!