Judy Jackson- Äkki tema ongi õige?

Raamatu tuvustus ütleb:
Daniel St. Clair tähendab kõike seda, mida Jess Philips peaks vältima. Ta on karjäärinaine, kes võitleb selle eest, et teenida elatist meeste maailmas. Jess kujundab end Sam Spade´i järgi ja kinnitab endale, et ta ei saa olla huvitatud mehest, kes on tema täielik vastand. Daniel, püüab naine ennast veenda, on ülespuhutud, ilusa näo ja kena kehaga mees.
Daniel aga tahab, et nad käiksid- ta arvab, et Jessiga on lõbus ja et ta n põrgulikult seksikas..., aga mitte kõlbulik materjal abikaasaks. Kui Jess võtab vastu Danieli abipakkumisele, annab ta järele nendevahelisele füüsilisele külgetõmbele.
Miks ka mitte? Nad on mõlemad vallalised... Jess oleks aga pidanud meeles pidama, et armastusel on omad seadused...

Raamat on suurem ja raskem kui eelmine. Lugedes igav ei hakka. Raamatul on hea rütm. Raske on lugemist pooleli jätta.

Üks võike mõte sellest raamatust, mis ulle meeldima hakkas:

Daniel kingib Jessile enne õhtusöögile minekut kimbu rooasid roose. Jess võtab lilled külmalt vastu. Mehele ei anna rahu, et miks naine ikkagi nii külmalt käitus.

/"Ütle sina mulle. Mul on vaja teada, mis nendel roosidel viga oli."
"No mis häda sul nende roosidega on? Need on väga kenad ja ma tänan sind. Lool lõpp." Daniel sai aru, et naine hakkas ärrituma. "Lähme nüüd, enne kui nad meie kinnipandud kohad ära annavad." Ta astus autost välja./
/Daniel ei suutnud lakata roosidele mõtlemast. Nii-siis päris ta nende kohta uuesti.
"Oled sa kindel, et sa tahad sellest vestelda?" küsis Jess pärast seda kui kelner nende klaasidesse veini juurde oli valanud ja lahkunud.
"Jah"
"Ma ei tea, kas suudan seda sõnadesse panna.!
"Ürita." Daniel mängis oma veiniklaasiga, keerutades seda aeglaselt ja jälgides rubiinpunast vedelikku küünlavalgel sädelemas.
"Sa oled tõenäoliselt tosinatele naistele roose kinkinud. Perekonnaliikmetele, töötajatele, neile, kellega sa kohtamas käid, sõpradele."
"Ma ei pea arvet, kuid jah, ma kujutan ette, et olen küll."
"Mulle meeldivad lilled.Mulle meeldib kinke vastu võtta, võib- olla sellepärast, et ma eis aanud neid kuigi palju pärast vanemate surma, kui ma kuueaastane olin ja tugiperedes üles kasvasin. Kui jõulu ajal mingi perekonnaga koos juhtusin olema, hoolitsesid nad selle eest, et puu all oleks ka midagi mulle avamiseks."
"See oli kindlasti raske."
Jess muigas natuke. "Minu elus ei juhtunud iialgi midagi eriliselt head või halba, nii et sellest ei tehta kunagi "nädala filmi". Lihtsalt pidev ümberkolimine ja mitte kedagi kes sellest hoolinud oleks, mis mu peas toimus. Niisiis on minu jaks ükskõik millise kingi tähendus selles, mida see kinkijale tähendab."
"Ma eis aa aru."
"Ma vean kihla, et sa kingid naisele alati esimesel korral lilli, kui sa ta välja viid."
"Jah, kas see on vale?"
Naine tõstis käe. "Sina alustasid seda. Nüüd kuula mind ära."
Daniel kõhkles ja noogutas siis. "Hea küll." Tajudes, et talle ehk ei meeldi, mida ta kohe kuuleb, kosutas ta end sõõmu veiniga.
"See n viisakas komme, mis aitab kaasa sinu ladusatele suhetele naistega. Me ei käi kohtamas, me ei käi isegi potensiaalselt kohtamas, ja ikka tõid sa lilli. Sa oled nii paljudele naistele lilli kinkinud, et see on sinu jaoks tähtsusetuks muutunud. Üks kena žest."
Daniel pani veiniklaasi lauale ja liigutas ma käe selle õrnast jalast eemale, kartes, et see tema sõrmede vahel katki praksatab.
"Need roosid polnud mulle isiklikult. Need polnud valitud selle pärast, mis sa oled teada saanud minu iseloomust, minu huvidest, või sellest, mis mulle tähtis on."
"Sa arvad, et need on kenad, aga tähtsusetud?" lausus Daniel./

Gwendoline Cassidy- Süda ei valeta

Lihtne ja õhuke naistekas. Sobib kindlasti neile kes armastavad hobuseid ja ilusat armastust.

Fotomodell Sandra sõidab Inglismaalt USAsse Teksasse ma vennale külla. Vend keda ta aastaid näinud pole on abiellunud ja elab nüüd koos oma naise ja tema vennaga rantšos.

Loomulikult ei suuda kaks vallalist noort teineteisest käsi eemale hida ja kõik lõppeb nagu alati. Kui poleks vaid ühte tumedat saladust Sandra lähiminevikust...

Üldiselt lihtsalt ja hästi kirjutatud ja tõlgitud raamat. Sobib pikemale reisile kaasavõtmiseks.
Loomulikult ei tasu sellest raamatust oodata mingit erilist kirjandusklassikat, kuid hea vaheldus on see siiski.

Silvia Truu- Peidus pool

See raamat oli mu lapsepõlvekodu riiulis aukohal. Algul kaunis ja uus ning hiljem kapsaks loetuna.

See raamat koosneb tegelikult kolmest erinevast raamatust.
Esimene on "Kuu aega täiskasvanu"
Selles osas on juttu sellest, kuidas 16 aastased tüdrukud veedavad kuu aega tööl käies. Millega neil tuleb selle subekuu jooksul hakkama saada ja kas ikka kõik tüdrukud pärast kooli tagasi lähevad.
Raamatu peategelane on Silja. Ta vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ning tema jääb üksi koju. Kuu aega on tal võimalus tunda end täiskasvanuna. Ta peab hakkama saama nii tööl käimise kui ka oma tärkavate tunnetega naabripoisi vastu.

Miks mulle see raamat niiväga meeldis? Esiteks sellepärast, et Silja ja Indrek elasid umbes samasuguses majas milles minagi. See polnud eriti suur, seal on oma aed ja majanõid kes kõigist kõike teadma peab. Naabripossi mul küll polnud, aga ma oskasin ta enda jaoks välja mõelda.

Teine raamat on "Merle"

See raamat räägib Silja klassiõest kes tsustab, et ta läheb tööle. Ta jätab kooli pooleli ning jätkab tööd kommivabrikus. Tal on selleks mõjuvad põhjused. Ta ema uus mees joob. Ema ei mõista oma tütart ning veedab enamus aega koos oma uue elukaaslasega. Merle korteriotsimine ning enseleidmine käivad käiskäes.

Kolmas raamat on "Peidus pool"

Selles raamatu peategelaseks on Silja naabripoiss Indrek. Kahe noore vahel on tekkinud tunded. Kõike seda varjutab, aga Indreku ema surm. Ta üritab üksi kõigega hakkama saada. Kuna Indrek on uhke piss, siis ta üritab kõigega üksi hakkama saada. Ühtäkki peab ta hakkama saama nii keskkoli lõpetamise, kui ka tööl käimisega. Ta tahab ennast tõestada Silja vanematele ning tüdrukule. Et ta saab kõigega hakkama. Tema eest pole vaja hoolitseda. Kuigi tüdruku vanemad pakkusid talle oma abi.

See on üks mõnus teismeliste raamat, kuid sobib lugemiseks kõigile kes ootavad midagi puhast ja ilusat.

Karl May- Winnetou

Kes meist kunagi poleks lugenud vapra indiaanlase, Winnetou, seiklustest.
Mina olin selle raamatusarja tõsine fänn. Mul olid olemas kõik kolm raamatut. Ma lugesin neid ikka ja jälle. Need raamatud olid mul peas.
Kui ma endale hiljuti raamatukogukaardi tegin, siis esimesena hakkasid mulle riiulis silma just need kolm raamatut. Haarasin nad endale kaasa ja ei kahetse. On hea lugeda uuesti midagi vana ja armsat. Midagi sellist, mis oli minu lapsepõlve mängude ja unenägude sisu.
Mul oli maal vanaema juures hobune, kellega ratsutades kujutasin ette ennast vapraks ja uhkeks indiaanlaseks. Isegi linnusuled olid juustes.

Kuigi raamatu peategelane on Old Shaterhand, noor ja haritud sakslane, on selle raamatu kõige erilisem ja tugevam kuju siiski minu jaoks Winnetou. Noor apatšide pealik. Indiaanlasi on alati raamatutes kajastatud, kui uhket rahvast. Neil olid erilised teadmised ja oskused ning üllas hing.

Raamatutes kirjeldatud aega, ehk see tõeline Metsik Lääs, tundub olevat väga pikk periood Ameerika ajaloost. Tegelikult seda tõelist ja raamatutes kirjeldatud romanilist aega oli vaid 20-30 aastat. Nende aastatega tekkisid tõelised ja väljamõeldud kangelased.
See tundub kõik väga romantiline olevat raamatutest lugedes, kuid tegelikult oli see raske aeg.



Kolmest raamatust kõige parem ja põnevam on esimene. Teine raamat on justkui vägisi kirjutatud ja seda pole nii lihtne lugeda. Samas viimane, kolmas raamat, on juba jälle väga hea.

Soovita kõigil aegajalt oma lapsepõlve lemmikraamatuid uuesti lugeda. See on justkui hetkeks lapsepõlve tagasiminek.

Shannon Drake- Kuninganna õuedaam

Ostsin selle raamatu hetkeajel. Kaas oli ilus ning teema tundus olevat põnev. Mulle meeldivad ajaloolised armastusromaanid. Eriti need, mis on ajalooliselt kasvõi natukenegi täpsed. Pealegi kuningannad ja õuedaamid! Noo se eon ju iga lapse unistus. Pealegi Inglismaa, Shotimaa ja Prantsusmaa. Sellega seondub ju koha Kolm musketäri. Niisiis sai see raamat ostetud. Paar päeva vedeles se mul kapi peal. Ühel õhtul viskas mees raamatu mulle voodisse ja küsis norvalt, et kas see jääb ka kapi peale seisma nagu eelmised.
Eile õhtul hakkasin lõpuks raamatut lugema. Tegelikult mõtlesin, et loen läbi vaid proloogi.
Proloog osutus, aga niivõrd põnevaks, et ma lihtsalt pidin raamatut edasi lugema hakkama.

Kui ma enne mainisin Kolme musketäri, siis see raamat on sellega natuke sarnane. Selles raamatus on liialt keeruliste nimedega tegelasi. Siiski peategelaste nimed olid selgesti eristatavad. Sündmused olid kiirelt vahelduvad ning põnevad. Armastus suur ja kõike võitev.
Mõned sündmused peategelastega olid tuttavad juba teistest raamatutest. Võibolla on need sama autori raamatust, ma ei tea.

/Gwenyth kuulis samme ja metalli kõlksatust ning teadis, et valvurid oon teel tema kongi poole. Tema aeg oli kätte jõudnud.
Hoolimata algusest peale teadmisest, et ta on hukule määratud, vaatamata otsusele surra trotslikult, põlglikult ja väärikalt, tundis ta nüüd, kuidas veri tema soontes külmaks muutus ja tardus. Enne oli kerge vapper olla, aga nüüd, seistes silmitsi reaalsusega, tundis naine kabuhirmu.
Ta sulges silmad, otsides endas jõudu.
Vähemalt suutis ta oma jalgadel seista. Teda ei pidanud tuleriiidale tirima nagu paljusid haledaid hingi, keda ülestunnistusele "juhitud". Need, kes olid oma kuritegusid tunnistanud pöidlakruvide, piinapingi või teiste meetodite abil, mida kastutati vangi rääkima ergutamiseks, suutsid harva ise kõndida. Gwenyth oli algusest peale sirge seljaga oma ülekuulajatele andnud seda, mida nad soovisid, ning lootisoma sarkastiliste ülestunnistustega kohtunikud naerualuseks teha. Ta oli kuningriigile palju raha säästnud, sest neile koletistele, kes piinasid vange tõe välja pinnimiseks, pidi nende jälgi töö eest ka maksma.
Ja ta oli ennast säästnud katkisena, veritsevana ja moonutatud kehaga tuleriidale vedamise häbist.
Veel üks metallikõlin ja sammud tulid lähemale.
Hinga, käsutas naine ennast. Ta suudab surra väärikalt ja ka teeb seda. Ta oli vigastamata ning ta pidi olema tänulik, et suudab ise oma hukkamisele kõndida, olles näinud, milleks nad on võimalised. Kuid see õud...
Ta seisis sirgelt nagu raudvarras, kuid mitte uhkusest, vaid piinavast külmatundest, otsekui oleks ta jääst, suutmata painduda. Aga seda ei olnud enam kauaks, pilkas ta ennast. Leegid sulatavad ta oma sügava ja surmava embusega ruttu üles. Selle asemel et karistuse agooniat suuremaks muuta ning nende kuuma suudluse palge ette toodud murtud hingi veelgi piinata, pidid leegid hoolitsema selle eest, et sellised neetud olendid täielikult hävitataks- tuhast tuhaks, mullast mullaks- mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Enne kui leeid süüdatakse, süüdimõistetud tavaliselt kägistatakse. Tavaliselt.
Aga kui kohtumõistjad on raevus, võidi leegid süüdata liiga nobedalt, andmata timukale aega lõppu tagant kiirustada ja piina vähendada. Gwenyth oli endale vaenlasi hankinud. Ta oli teiste nimel sõna võtnud, ta oli enda eest võidelnud. Tema surm ei tule tõenäoliselt kiiresti.
Ta oli endale liiga palju vaenlasi hankinud ning see oli viinud tema süüdimõistmise ja läheeva surmani. Kilde oli olnud lihtne kokku panna- pärast tema vahistamist.
Paljud uskusid saatanasse ja et nõiakunst on kogu maailma kurjuse alus- teiste hulgas ka kuninganna, keda Gwenyth oli nii ustavalt teeninud. Nad uskusid, et inimkond on närk, et saatan tuleb öösel, et lepingud allkirjastati verega ning süütutele pandi peale needused ja loitsud. nende meelest suutis ülestunnistus eksinud hingi päästa, et kohutav piin ja surm olid ainuke viis jõuda tagasi Kõigevõimsama rüppe. Nad olid hetkel lausa enamuses; Šhotimaal ja enamikus Euroopast oli nõiakunsti praktiseerimine surmanuhtlusega karistatav kuritegu.
Gweniyth ei olnud nõiakunstis süüdi ja tema kohtumõistjad teadsid seda. Tema kuritegu oli lojaalsus, armastus kuninganna vastu, kes oli oma hoolimatu kirega nad kõik hukatusse viinud.
Mitte põhjus polnud tähtis, ega ka võlts kohtuistung ja talle langetatud otsuse julmus. Ta sureb õige pea. See oli ainuke asi, millel veel tähtsust oli.
Kas ta vääratab? mis juhtub, kui ta tunneb esimeste leekide kõrvetavat puudutust? Kas ta hakkab karjuma? Muidugi hakkab, ta on agoonias.
Ta oli olnud aus ja õiglane.
Nüüd ei olnud sellest suurt kasu.
Rohkem, kui ta kartis surma ja valu, oli tal kahju. Ta ei olnud mõistnud, kui paljust ta oli loobunud, et oma ideaalidele kindlaks jääda. Valu sellest, mida ta maha jätab, oli muutnud narmendavaks, veritsevaks haavaks südames, mis kõrvetas, nagu oleks hellale ihule soola peale puistatud. Miski, mida nad kavatsesid tema kehaga teha, ei saanud olla nii kohutav piin, mis tema hinge näris. Ühekorraga on ta läinud...
Aga mis juhtub Danieliga?
Kindlasti mitte midagi. Jumal ei võinud nii julm olla. Kohtuistung, hukkamine... need olid mõeldud vaid tema vaigistamiseks. Daniel oli väljaspool ohtu. Ta oli nendega, kes teda armastasid, ninf tema isa ei laseks kindlasti temaga midagi halba juhtuda. Ükskõik mida Gwenyth oli teinud või kuidas talle vastu hakanud.
Sammud tulid lähemale ja peatusid tema kongi juures. Hetkeks pimestas naist valgus laternast, mille nad olid endaga pimedasse kongi kaasa võtnud. Ta nägi, et neid oli kolm, aga mitte midagi enamat. Siis muutus tema pilk selgemaks ning hetkeks tema süda võpatas.
Mees oli seal.
Ta ei taha ju ometi, et Gwenythi elu niimoodi lõppeb. Vaatamata tema vihastele sõnadele ja ähvardustele ei võinud mees seda tahta. Mees oli talle piisavalt tihti öelnud- õigusega, pidi Gwenyth tunnistama-, et ta on liiga kuninaganna moodi, keda ta oli teeninud, avaldas tormakalt oma arvamust ja oli pime sellise aususega kaasneva ohu suhtes. Aga ikkagi, kas mees võis tõesti olla osa sellest paroodiast, sellest poliitilise ebaõigluse ja mahhinatsioonide vaatemängust? Mees oli teda oma käte vahel hoidnud ja näidanud talle põgusalt, kuidas süda võib mõistuse häälest tugevam olla, kuidas kirg võib kaine mõtlemise hävitada, kuidas armastus võib kogu mõistuse minema pühkida.
Nad olid liiga palju jaganud. Liiga palju.
Aga siiski...
Inimesed suutsid üksteist reeta sama kiiresti kui tuul suunda muuta. Omaenda elu, positsiooni ja rikkuse, valduste ja jõukuse pärast. kas mees oli tõesti osa sellest jandist? Sest Gwenyth ei olnud eksinud.
Rowan seisis seal oma täies hiilguses. Tema nisukarva juuksed helkisid hubisevas tõrvikuvalguses kuldselt ning ta kehastas igati aadliseisust- oma klanni värvides kildiga, lai, karusnahkse äärisega keep lisamas laiust tema mõõgavõitleja õlgadele. /


Edasi lugege juba raamatust. Kas mees tõesti laseb oma armastatud naise tuleriidale viia? Kas raha ja valdused on olulisemad armastusest ja ühisest pojast? Kas naise kurjad sõnad pöörasid mehe tema vastu? Või sai mees aru, et need olid öeldud vaid tema kaitsmiseks? Mis suudaks päästa noore naise tuleriidalt?

"Mees, kes teadis ussisõnu" Andrus Kivirähk

See raamat oli jõulude paiku raamatupoodide müügiedetabelite kindel hitt, eks?
Nii siis ka minu Rehepapi-usku kaasa selle koju tõi.
Ma olin küll kuulnud, et sünge raamat aga ikka lootsin mingit Maleva-filmi laadset lahedat absurdikat. Pettusin.
Idee on iseenesest hea: metsaeestlaste küladesse kolimine, võõraste iidolite, keelte ja kultuuride poole püüdlemine, raudmeeste ja pappide kintsukaapimine, sallimatus endast erineva suhtes.
On huvitavaid kirjeldusi, mõtisklusi oma juurtest, minevikust ja sellest, mis nendega peale hakata. On hästi imelikke tegelaskujusid- raudmeeste poolt maha raiutud jalgadega lendav vanaisa (mürgihammastega), kes valmistab pealuudest joogikarikaid, hullumeelne hiietark, hundikarju kasvatav metsamees, südamlike ahvinimeste paar, kõnelevad rästikud, kalad ja karud.
Aga kõik see on kuidagi nii masendavas ja ebameeldivas vormis, et tõeliselt jõle oli lugeda. Naised elavad karudega kokku, nooruk on sunnitud onu mädaneva surnukeha kõrval talve veetma, Põhja Konna valvur joob end aeglaselt surnuks ja laguneb tükkhaaval koost, peategelase naisel hammustab hunt pulmapäeval kõri läbi ja ämmal näo eest, vanaisal raiutakse lõpuks elavast peast ribid selgroo küljest lahti …
Viimast raamatu kolmandikku ei suutnud lihtsalt enam lugeda, lasin pilgu üle, et vaadata, mis lõpuks saab. Midagi ei saa. Hukk, häving, kultuuri häving, lootusetus.
Huumorit ei ole, Kivirähu irooniast on saanud sügav sarkasm.
Püüdsin mõtiskleda, mida autor eestlasi päästvate ussisõnade alla silmas võiks pidada: keelt, loodusega kooskõlas elamist? Aga vahet pole, K on leidnud, et päästa pole enam midagi.
Ma igaks juhuks hoiatust ei pane, äkki olen lihtsalt kõigest täiesti valesti aru saanud ja raamat on ropult hea. Huhh. Nüüd on vaja kähku midagi positiivset ja tervendavat vastumürgiks lugeda.

Petra Prochazkova "Alumiiniumkuninganna"

Soovitan huvitavate elamuste otsijatele, hoiatan nõrganärvilisi.

Mina ei tea, miks ma seda Sinisuka valgete raamatute sarja aeg-ajalt loen, vist tuleb vahel masohhismituju peale. Selles sarjas on mingi 10 raamatut ja üks on hirmsam kui teine. Tegemist on dokumentaaljutustustega erinevate maade naiste koledast elukäigust: India alamast kastist naisest, kes sai röövlipealikuks ja hakkas oma alanduste eest kätte maksma, Hiina lastekodutüdrukust, kes lapsendati USAsse ülirangesse pastoriperekonda, Vietnami partisanisõjast, valgest naisest, kes abiellus aafriklasega ja püüdis kohaneda totaalselt teises kultuuris jne.

Kõlab nagu seebiooper aga tegelikult ei ole, kõik on tegelikult toimunud lood ja just see teebki need nii õõvastavaks. Lugeda sünnib seda sarja kahel põhjusel: imetlemaks Naise tugevust minnes läbi igasugusest põrgust, ükskõik kas siis armastuse, vihkamise või lihtsalt ellujäämisinstinkti jõul. Teine põhjus on pilguheit euroopa elust nii erinevatesse kultuuridesse ja mõnes raamatus ka ajaloosündmustesse. Raamatutes puuduvad pikad kirjeldused ja karakterite avamised ning sündmused mõjuvad nii eriti lõikavalt.

“Alumiiniumkuninganna” on 2006. aasta raamat ja räägib tšehhi ajakirjaniku intervjuude läbi kuue naise elust Tšetšeenias, Groznõis. On tšetšeeni naisi, kes kaotanud peaaegu kõik meessoost sugulased, elavad oma varemetes kodudes, külmas ja näljas, haigete laste ja sõjas kaotajaks jäänud, töötute, häbistatud meestega. Ja vene naisi, kelle elu pole ka parem, sest vene väed linnas ei halasta neilegi.

Hoolimata raamatut jällegi läbivast pidevast virelemisest ja õudusest on huvitav lugeda Tšetšeenia kohta üldiselt, moslemi kultuurist ja tšetšeeni rahva ajaloost, mis mingil määral on sarnane eesti omaga: ka neid küüditati tuhandete viisi 40nendatel (Kasahstani), kojupöördumine, visa võitlus oma keele ja kultuuri eest, vene kogukond nende riigis ja “integreerumine”. Paraku tšetšeenide iseseisvusega läks võrreldes eestiga ikka kõvasti nihu ja olukorra paranemist ei paista siiamaani…

Väljakannatamatus olukorras elama sunnitud inimeste psüühika muutumist on ka huvitav jälgida. Ajakirjanik ise kirjeldab, kuidas tema arusaamad aust ja seadustest muutusid, kui ta surnukskülmumist kartes varastas ahju korstnaks oma naabrite vihmaveetoru.

Nii et kes šokiteraapiat ei pelga (see on “Angela tuhast” veel kraadi võrra kangem) - päris huvitav on! Julgen veel soovitada Corinne … kellegi .. raamatut “Valge masai”, seal üritab valge heaoluühiskonnast armastatu juurde tulnud naine kohaneda masai kultuuri, sõnnikust onnikeste, malaaria ja muu sellisega.

Kadri Kõusaar ja Rosamunde Pilcher

Neid kahte olen viimastel päevadel lugenud. Pilcher on juba vana tuttav, sest mu ema armastab teda ja tema kirjutisi, aga Kõusaar ja teised Eesti noored tegijad on minu jaoks võõras maa. Nüüd aga sattus pihku Kõusaare "Vaba tõus" ja see meeldis mulle. Ta kirjutab stiililiselt väga omapäraselt. Kohati räigelt, kohati lihtsalt mõtlema panevalt. Kokkuvõttes huvitavalt. Selline reality-checki teema. Ma e oskagi rohkem iseloomustada, aga soovitan.

Üks lõik ka:

"Kuigi talvel oli torn külastajatele suletud, lasi ta mul üles ronida ja "seal oma asjadega tegeleda nii kaua kui soovi on". Iga paari päeva tagant sõitsingi villisega kohale, lippasin läbi lume majakavahi maja juurde, lobisesin paar sõna ja muheledes avas ta mulle tuletorni ukse. Iga kord muutusin kõrgusega julgemaks, päris ukse külge tardunud polnud ma enam kunagi. Värisesin - külmast, hirmust ja naudingust vaheldumisi. Pisarad, lained ja tunded traavisid - küll see oli hirmus ja mõnus!"

Rosamunde Pilcher on aga üks armsamaid kirjanikke üldse. Tema teosed ei pruugi saada klassikaks, sest nad on nii pehmed. Aga nad on nii siirad ja helged. Lood elust ja armastusest. Mitte kunagi labased. Ei laskuta voodielu detailidesse. Seekord võtsin tema lühijuttude kogumikud ette ja see oli üsna raske kogemus. Iga jutuga elad end jutu sisse ja siis vihastad, kui jutt järsku läbi saab. Ja ta saab. Mitte mingis lõplikus punktis vaid kohas, kus kõik teed jäävad lahti.

Ka üks katkend tema raamatust "Helesinine magamistuba":

"Nüüd oli kesktalv ja jälle jõulud ja preili Cameron oli üksinda. Kui Mitchellid oleksid seal olnud, oleks ta nad järgmiseks päevaks lõunale kutsunud, kuid nad olid läinud koos abielus tütre Dorsetisse jõulusid veetma. Niisiis seisis nende maja tühjalt. Seevastu Ashleyde maja oli hõivatud. Nad olid saabunud Edinburghist päev või paar tagasi, ent preili Cameron polnud nendega veel rääkinud. Ta tundis, et peaks rääkima, aga mingil seletamatul põhjusel oli talvisel ajal raskem kontakti saavutada. Ei saa ju sundimatult lobiseda üle aiamüüri, kui inimesed jäävad majja, tuled süüdatud ja kardinad ette tõmmatud. _Ning ta oli liiga häbelik, et leida kontakti võtmiseks mingi põhjus ja koputada nende uksele. Kui ta oleks neid paremini tundnud, oleks ta ostnud neile jõulukingitusi, aga kui neil ei ole tema jaoks midagi, siis võiks see piinlikkust tekitada. Lisaks oli veel komplikatsioon proua Ashley raseduse näol."

Eksole ju armas! Selline süütu ja hea. Ja meil kõigil on oma ellu veel veidi headust vaja.

Andres Anvelt- Punane Elavhõbe

Kõigepealt pean ära mainima, et olens eda raamatut mõnda aega taga otsinud ja kui ma ta lõpuks raamatupoest leidsin ei kahelnud ma hetkegi kas see raamat korvi panna või ei.

Raamat räägib Eesti Vabariigi algusaegadest, kus Koit Pikaro oli politseis tegija ning tema noored kutsikad allusid talle andunult. No vähemalt nii tundub mulle ka pärast raamatu lugemist. Seda kinnitab ka raamatu viimane lause.

Mis mulle raamatu puhul meeldib?

Seda raamatut lugedes satud sa täiesti reaalselt olemasolevatesse kohtadesse Eestis. Situatsioon ja eluolu selles ajas on mulle osaliselt tuttav. Ma olin sel ajal küll suht tatikas, kuid midagi mu mälusopis ikkagi on. Ma tunnen ära selles raamatus paljud kohad ja mul tekib "see" tunne. See ons elline "õige ajastu tunnetamine" vms. Ma suudan meenutada mismoodi inimesed siis riides käsid ja mõtlesin isegi sellele, mida mina sel ajal tegin, kus olin ja millised olid minu elu sündmused sel ajal. Loomulikult läbib raamatut üldtuntud Pikaro käekiri. Ma ei tea kui reaalsed on need olukorrad mis raamatus tekivad, kuid olen kindel, et üks asi viib teiseni ja kindlasti on selline asjade käik reaalne.
Vaatamata sellele, et tegu on ikkagi krimkaga on see lugu jutustatud suhteliselt pehmelt. On paar räigemat ja jõhkramat kohta, kuid neid on pehmendatud vaadates neid kellegi silmade läbi ja andes edasi tema tundeid. Justkui autori poolt süümepiinu tundes ja vabandades.
Sinisilmse kohukesena ei taha ma uskuda, et inimesed võivad nii halvad olla, kuid reaalselt mõtleva inimesena olen ma selles kindel, et situatsioonid võivad olla tõelähedased. Võibolla ka päris elust maha kirjutatud lood vahetades ära vaid paar komponenti. Omast käest tean, et loo aluseks on mingil määral väänatud tõde ja mitmest asjast saab kokku kirjutada üpriski usutava loo.

Nüüd asjadest mis mulle selles raamatus ei meeldinud.
Mulle tundus raamatut lugedes,e t tegu pole mitte tippvõmmide vaid teismelistega. Vangla ja võmmide kõnepruuki oli tutvustatud okseleajavalt jõhkralt läbi terve raamatu. Ma ei tea, kas tõesti räägitigi sel ajal sedasi või on autor selle koha pealt väheke üle pingutanud. Mind häiris see, et ma pidin pidevalt minema tagasi ja mingi sõnaseletust uuesti otsima või siis mõistatama mida üks või teine sõna tähendab. Ka oli täielik jama vene keelne tekst. Kui autor oleks kasutanud vene tähestikku, siis oleksin ma sellest, ehk ka aru saanud ja see poleks nii jabur tundunud. Aga millegipärast pole ta seda teinud. Õnneks on tõlked olemas.

Kokkuvõttes oli see raamat selline ärritav-igav-põnev. Ma tahtsin raamatu nurka visata. Otsest hullu põnevust ei tekkinud kordagi. Samas oli kogu aeg täpselt nii põnev, et ette keerata järgmine peatükk ja lugeda ja lugeda ja lugeda.


Lugemiseks ühtegi lõiku ma välja tuua ei oska. Oli paar kohta mis ajasid naerma, kuid suures plaanis ei anna see pilti raamatust kui sellisest.

Epp Petrone - Minu Ameerika

Ma olen vist küll viimane, kes seda lugenud on, aga ka mina tahan oma muljed kirja panna.

Minu meelest Epp kirjutab üldse hästi. Tema tekstis on iga lause justkui isemoodi. Ei teki minu jaoks talumatut rutiini ja iga nurga taga justkui ootavad üllatused.

Sellesse raamatusse on ta kirja pannud, mis temaga 2003 kuni 2006 Ameerikas ja vahel mujalgi juhtus ja seal on kirjas hästi palju tema elu "esimesi". Esimene kord näha amisheid, esimene grillpidude hooaeg Ameerika stiilis, esimene kord külastada WTC mälestusmärki jne. Ja kõiki neid esimesi on põnev lugeda. Minul on muidugi lastekiiks, nii et minu jaoks on põnevad ka Martat puudutavad kohad. Ja kohad, mis puudutavad tema mehe vanemate prototüüpide murdmist. Ainus, mida ma natuke vastikusega lugesin, on sõda ja poliitikat puudutav, sest minu jaoks on seda infot juba mujal ja enne ka nii palju olnud, et mu peas ajab see üle ääre.

Aga minu lemmikkoht käis hoopis nii:

Fuajee lobby piirkonda jäävad mõned kössis ja kohmakavõitu inimesed istuma, nad vaatavad telekat ja arutavad midagi poolihääli. Need on venelased, pärit Peterburi-Helsingi lennult.
Kui olen Martaga ära käinud mõnusal jalutuskäigul ning tagasi ikka hotelli tulles ikka venelasi seal näen, siis järsku taipan - miks nad istuvad imeilusal vananaistesuvel siseruumides? Nad ei tohi ju välja minna!
Marta juba seltsib kellegi venelasega ja nii saan jutule. Tundub, et neil on piinlik minu, peaaegu kaasmaalase ees, et neid niimoodi puuris hoitakse, samas kui mina vabalt õue võin minna. New Yorki sõidab ju ikkagi rahva rikkaim kiht, eliit. Nad ei ole vist harjunud selliste alandustega, et pass võetakse ära ja öeldakse, et administraator hoiab silma peal, et nad hotellist ei lahkuks.
"Ma tegelikult oleks endale ammu võinud Soome viisa teha, mul elab siin sugulane, aga ma pole vajalikuks pidanud," märgib vanem meesterahvas. Ameerikasse minevat ta juba viiendat korda, ka seal elavat sugulased. "Kui tahaksin, võiksin USA-sse emigreeruda," lisab ta.
"Mis eristab ameeriklast ja venelast?" mõtlen endamisi. Kujutagem ette, et grupp Ameerika inimesi satub lennuki tehnilise rikke pärast kusagile kolmandasse riiki, mille viisasid neil pole. Kas neil võetaks passid ära ega lubataks isegi hotelli kõrvale parki jalutama? Kui midagi sellist teha söandataks, siis võtaksid need ameeriklased koju jõudes juristidega ühendust ja kaebaksid lennufirma kohtusse tekitatud moraalse kahju pärast.
Aga venelased istuvad ja joovad teed. On jamadega harjunud. Ja seavad end fuajees sisse, poolihääli jutust saab kõva venekeelne lärm.


Edasi lugege ise. Minu meelest vaatab Epp kohati asju nagu väike laps maailma avastades, ja seda heas mõttes. Tore on koos temaga avastada.

Vene muinasjutud ja bõliinad

Sarjast “Kuldseid lugusid laiast ilmast”, kolmas raamat.

Ma pole sellest sarjast varem kuulnud ega näinud, raamat kingiti poisi klassis kõigile lastele jõulukingituseks. Toredasti paks köide koosneb kolmest osast: bõliinad vene vägilastest, rahvajutud ja võlumuinasjutud.

Oleme omadega alles bõliinade juures aga esmamulje on vahva. Need on niivõrd erinevad sellest lasteraamatute turul vohavast ninnunännust, mida muinasjuttude nime all serveeritakse! Siin on stiili, põnevaid kirjeldusi ja seiklusi ning muidugi vägevaid kangelasi. “See on nagu sõjamäng arvutis,” leidis poiss, kui esimesed bõliinad loetud. “Nii lahe, kuidas üks vägilane oma vaenlase ühe käega maa sisse viskas ja teine vägilane jälle kasvas iga tunniga suuremaks.”

Iseenesest ühes loos nagu väga palju ei juhtugi: Näiteks kohtab üks vägilane oma malevaga teist vägilast, koos minnakse linna ja tuuseldatakse vaestelt talupoegadelt ränka andamit nõudnud kaupmehi, kes lubavad, et nad nii enam ei tee.

Aga toredasti on kirjutatud, illustratsioonid on detailsed ja kaunid, vene multikate ja lastefilmide peal üles kasvanud emmel tekkis kohe silme ette pilt ääretutest vene steppidest, kuldse palmikuga neiudest ja vapratest Ivanidest, kes ehitavad lendavaid laevu. Kõik need tuttavad lood on raamatus olemas: Ilja Muromets, Baba-Jagaa, Surematu Kaštšei, Maarja Meretütar, lohe Gorõnõtš ja Ülitark Vassilissa.

Kohati on natuke karm kah, lasteaiaealistele ei soovita. Pritsib lohe musta verd ja vaenlased saavad koledasti hukka aga samas see just ongi ehe folkloor, nii nagu seda sajandeid on edasi antud, mitte mingi lahja tuletis, kus Disney superkangelased kurjale hundile panniga pähe löövad.

Stiilinäide:

Vägilane Volga saatis oma maleva välja: “Ehitage tammest paadid, punuge siidist noodad, võtke vahtrapuust võrgukäbad, sõitke sinisele merele ja püüdke lõhet, beluugat ja sevrjuugat!” Malevlased püüdsid kümme päeva aga ei saanud kätte kiisapoegagi. Volga muutus hambuliseks haviks, sukeldus merre, peletas kalad hauakohtadest välja. Noorte vägimeeste paadid said täis lõhet, beluugasid ja vurrudega sägasid.
Kuni äkki kuulis Volga, et türgi tsaar Saltaan Beketovits kavatseb sõjaga Venemaa peale tulla.
Tema noor vägilasesüda läks lõkkele, ta kutsus oma maleva kokku ja ütles: ” Aitab teile küljesoojendamisest, käes on aeg kodumaad tsaar Saltaani eest kaitsta.”

Saan aru, et Venemaa ja vaenlaste teema on Eestis suht hell praegu, aga tasub eelarvamused kõrvale jätta. Väärtust lisab Peeter Volkonski tõlge bõliinadele, muinasjuttude tõlkija on Riina Valmsen. Ees- või järelsõnast tundsin puudust, täiskasvanud lugeja tahaks vene mütoloogiast natuke rohkem teada. Lastele on raamatu lõpus isegi raskemate sõnade seletused olemas.

Dan Brown- Inglid ja Deemonid

Lugesin seda raamatut küll vahetult peale seda kui see eesti keeles välja tuli, kuid öökapil vedeleb ta siiani. Tegelikult loeb seda hetkel mu Kallis Kaasa.
See selleks.

Raamat ise on vägagi põnev ja kaasakiskuv. Raamat on läbi pikitud reaalsetest kohtadest ja täiesti reaalselt olemas olevatest teaduseimedest ning vürtsitatud põnevate müstiliste seiklustega.
Saad reisida põnevates kohtades ja käia salapärastes katakombides.

Raamatu autoril on oma nägemus sellest mismoodi need maailma asjad käivad. Kuidas kõik on omavahel seotud. Kõik see kuidas ta lugu edasi annab on nii reaalne, et sa jäädki uskuma mingil hetkel, et just nii on kunagi ammusest ajast need asjad seatud ja on olemas salapärased ühingud ja müstilised märgid.


Autor on kirjutanud raamatu alguses, et

Viited kõikidele Rooma kunstiteostele, hauakambritele, käikudele ja arhidektuurile vastavad täielikult tegelikkusele (nagu ka igaühe täpne asupaik). Neid võib tänapäevalgi näha.
Ka Illuminaatide vennaskond on olemas.


Kui sind paelub müstika ja seiklus, siis see on just õige raamat sulle. Ja sa pead õige natuke tahtma uskuda, et on olemas midagi sellist. Pea kohe alguses haarab kirjanik sind oma käte vahele ning kannab kiirelt läbi raamatu.

Ketlin Priilinn - Maarjamäe kägu

Tänapäeva noorsooromaani tiitliga pärjatud raamat. Vähemalt arvan, et see on tiitel. Lugesin seda nädalavahetusel. Ema pistis pihku. Väga mõnus pooleteist tunnine lugemine oli. Paneksin ka katkendi, kui raamatust veidi enama kui kahesaja kilomeetri kaugusel ei oleks.

Sisu poolest on see üsna sarnane Printsessi päevikutele. Kui see oleks minu teha, siis paneksin nad mõlemad suurte ja väikeste tüdrukute kohustusliku kirjanduse nimekirja, sest kellel meist ei oleks vahel enesekindlusega probleeme?

Selles raamatus on neid ühel seitsmeteistaastasel neiul, kellel pole eluski olnud oma poissi, erinevalt tema hüperseksuaalsest kaks aastat vanemast ja täiesti täiusliku välimusega õest, kuni ta tutvub kuulutuse abil Martiniga. Ja edasi on lihtsalt armas. Õnn ja õnnetus käsikäes. See raamat laseb lugejal nii naerda kui nutta enda seltsis. Võib tunduda titekas, aga võib-olla on see siiski midagi enamat või võib-olla ma olengi lihtsalt titt.

Ei puudu ka kohustuslik happy end. Enjoy!

Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Kettamaailma suurima linna tänavatel sünnivad kummalised lood: keegi põletab inimesi söeküpsisteks. Asja uurivad neli linnavahti avastavad, et asja taga on hiiglaslik lohe, kes alustab paari juurviljapoe põrmustamisest ja tõuseb lõpuks kogu linna valitsejaks.
Kust lohe ilmus ja kellele on tema hävitustöö kasulik? Kes ja kuidas temast võitu saab?
Kas linnaelanikud nõustuvad lohele kaljurahnu külge aheldatud neitsit ohverdama? Kas linnavahid suudavad oma põlastusväärsest seisusest välja rabeleda?

Kui lugeja naudib huumorit ja fantaasiat, siis selle raamatu näol on tegu parima valikuga.
Autori võrratud keelelised uperpallid panevad itsitama juba esimestest lehekülgedest alates ja neid jätkub lõpuni välja. Vahepeal oli tekst ikka nii üle võlli keeratud, et naersin silmad märjaks ja kujutasin ette, kuidas Pratchetti-vana ise kirjutades samaväärset lõbu tundis.
Mõned stiilinäited:
#Kapten Vimes lonkas varjust esile, kaenla alla surutud väike ja äärmiselt hirmunud kullakarva draakon. Kapteni vaba käsi hoidis looma sabast. Mässajad jäid looma otsekui hüpnotiseeritult vahtima. /”””””/Nuga kukkus kilisedes põrandale. Tagantpoolt kostis rahva seast nahistamist: suur hulk inimesi oli ametis, piltlikult öeldes, puu otsas olemisega, kui pauk käis.#

#Traditsiooniliselt küsitakse õndsalt sündmustevaesest teadvusetusest ärgates “Kus ma olen?” Teisena tulevaid küsimusi lubavad traditsioonid varieerida. Põhiline on aga sealjuures ülevaatus, mille käigus tehakse kindlaks, kas kehal on alles kõik need osad, mida see eelmisest päevast mäletab. Edasi tuleb kõige piinarikkam osa. Nüüd, kus teadvuse lumepall on veerema hakanud, tekib küsimus, kas ta avastab end keha seest, mis lamab rentslis ..... / :::::::::/
.... kas kõik on möödas ja tulemas on vaid lahja tee, toitev kaerakört, lühikesed jõuduandvad jalutuskäigud aias ja võibolla põgus platooniline armulugu hoolitseva ingliga? Või kadus sul pilt eest ainult hetkeks ja mingi lontrus kõrgub praegu su kohal, et alles nüüd kirkavarrega õieti asja kallale asuda? Kas, sooviks teadvus teada, õite järel tulevad viljad?
Siin oleks abiks mingi väline vihje. “Kõik saab korda” on üldine lemmik, samas kui “Kas keegi selle auto numbrit nägi?” oleks kindlasti halb märk; mõlemad on siiski paremad kui “Teie kaks hoidke tal käsi kinni.”

Pratchetti tegelased on värvikad ja täis inimlikke nõrkuseid ja pahesid, nad elavad Kettamaailmas oma pisikesi, veidraid ja kohati armetuid elusid. Ankh –Morporki linn on masendav ja hall, nagu selle elanikudki, samas käib selle elu millegipärast optimistlikus vaimus.
Peategelane linnavahtide ülem Vimes on õigupoolest hale vennike, kelle ülesanne on igal ööl kell 12 linnaväljakul hüüda “Kõik on korras!” ja kohalike varaste, kerjuste, kaubitsejate, hoorade jne eludesse mitte vahele segada. Ometi kujunevad asjaolud just nii, et ainult tema koos päkapikkude kasulapse sõdur Porgandi ja teiste vahtidega suudab lohele vastu astuda.
Raamatu esimene pool on puhas ja suurepärane meelelahutus. Kui aga mängu tuleb lohe, kes saab linna valitsejaks, hakkavad jooksma võimu ja sellele allumise alltekstid. Pratchett leiab, et inimesed järgnevad ükskõik millisele lohele, kummardavad ükskõik millist jumalat ja vaatavad mööda ükskõik kui suurest ülekohtust. Kõik see tuleb autori arvates teatud üksluisest, igapäevasest halvast. Igapäevane pisike hingepimedus, leppimine kurjaga mitte sellepärast, et nad oleksid selle poolt vaid sellepärast, et nad pole vastu.

Olen lugenud ka Prachetti “Head ended”, seal on peategelasteks ingel ja deemon, kes püüavad viimsepäeva ära hoida, ja taas ei sõltu maailma saatus jumalikest ega saatanlikest kavatsustest vaid inimeste endi pisikestest igapäevastest valikutest. Deemon ei pea muud tegema, kui vaid sõrmeotsaga naaatukene suunama ja kõik annavad rõõmsalt järele kiusatusele jätta moraalselt õiged teod tegemata, sest teine tee on mugavam, lõbusam ja esmapilgul tasuvam, mis siis, et viib kokkuvõttes hävingusse.
Aga see on juba üks teine raamat...

Kirjastus Varrak, 2002, 357 lk

Andrus Kivirähk- Leiutajate küla Lotte

Lasteraamatuid peab aegajalt lugema.

See on lihtsalt liiga hea, et enda teada hoida. Mõned lõigud sellest raamatust.

Leiutajatekülas on hommikuseks äratajaks Kärbes Jaak. See on tema igahommikune töö. Kuid eelmisel õhtul on olnud suur leiutajate pidu ja võistlus ning õhtul hilja nähti Jaaku veel ärplemas, et ta sööb ära terve kõrvitsa. Lotte vaeseke magab poole lõunani ning ei malda enam kuidagi voodis olla. Sest uni on tema arust aja raiskamine ning ta tormab õue käigupealt pannkooke süües.

/… “Susumu, kuule!” alustas Lotte, kuid samal hetkel kostis vali kisa ning kõik nägid aluspesus Jaaku lähemale lendamas.

“Äratus, äratus!” kraaksus ta kähedalt ning vehkis suure käristiga.

“Ommik on käes, tõuske üles!”

“Mis sa karjud, onu Jaak!” hõikas Lotte. “Kõik on ammu üleval. Varsti on juba lõuna! Sina ise oled see, kes täna sisse magas!”

Jaak maandus potsatusega Lotte õuele. Ta nägi välja karvane ja kuidagi loppis.

“Sul on jah irmus tore vana Jaagu üle naerda,” pobises ta mornilt habemesse. “Mis teil viga, mina oolitsen teie eest igal jumala ommikul, laulan teid juba varavalges ülesse ja poputan igatemoodi. Aga kes mind äratab? Mitte keegi! Oh, ma vaene kärbes, olgu mu ema lutkas ja vanaema kah!” …/

Susumu on mesilane kes raamatu vahel Leiutajate külla sattus. Aga ta on pärit maalt kus osatakse judot. Ja ühe juhuse tõttu teab seda nüüd terve küla. Ja kuna Leiutajatekülas on komme, et kõiki häid asju jagatakse kõigiga siis tuleb kogu külarahvas judot õppima.

/… “Judo algab kummardusest,” teatas Susumu. “palun kummardame kõik!”

Külaelanikud tegid sõnakuulelikult sügava kummarduse.

“Armas aeg!” hüüatas korraga karu Eduard. “Minu kadunud kamm! Ma leidsin selle üles!”

Ta ajas end sirgu, näol õnnelik ja imestunud ilme.

“Esimest korda leian ma midagi üles, siiamaani olen ma asju ainult kaotanud!” ütles ta. “Proovime veel!”

Ta kummardus uuesti.

“Ole sa lahke! Minu taskurätt!” karjatas ta kohe. “See on mul juba mitu päeva kadunud, küll oli paha, nina muudkui tilkus, aga kuhugi nuusata ei saanud. Teeme veel üks kord! Ohhoo! minu rahakott! Nüüd võin ma ju poodi minna! Küll see judo on alles suurepärane leiutis! Lausa taeva kingitus! Ma leian tänu temale kõik oma kadunud asjad üles!”

Ja ühtevalu kummardades ning õnnest hõisates kadus Eduard mööda teed metsa vahele. Juba olid tal taskud leitud asjadest pungis, juba ladus ta neid oma kaabu sisse ning toppis saapasäärde. Aga ta ei raatsinud siiski kummardamist lõpetada, vaid koogutas aina taas ja taas. Korraga sattus Eduardi nina alla väike karupoeg.

“Heldene aeg! See on ju Miku!” hõiskas Eduard. “Kallis poja! Rõõm sind jälle näha!”

“Tere, papi!” kostis karupoeg. “Kus sa niikaua olid?”

“Jah, kolm kuud tagasi läksid poest leiba ostma ja alles nüüd tuled koju!” tõreles keegi. Eduard kummardas ja nägi oma naist.

“Minnikene” lausus ta ning laksatas endale vastu laupa. “Ära pahanda, aga tead- ma unustasin leiva ostmata! Ja siis unustasin ma koju tulla!”

“Sa vist unustasid üldse ära, et sul naine ja laps on?” küsis Minni pahaselt.

“Ausõna, unustasin tõesti!” hakkas Eduard kohmetult naerma. “Oh ma tainapea! Aga nüüd tuleb mulle kõik jälle meelde. Tänu judole! Edaspidi kummardan ma iga natukese aja tagant!”

“Tule nüüd tuppa teed jooma!” kutsus naine ja väike Miku võttis isal käpast kinni.

“Ära sa märgi, või see ongi minu maja!” imestas Eduard tuppa astudes. “Kui ilus! Ja-jah, nüüd tuleb mulle meelde küll! Oh, kuidas ma küll nii hajameelne olen, et omaenda maja ära unustasin!” …/

Jilly Cooper- Ratsanikud

Olen seda raamatut lugenud korduvalt. Esiteks muidugi sellepärast, et mulle meeldivad hobused ja see teema on mulle südamelähedane. Kuid Jilly Cooper on kirjutanud selle raamatu vägagi loetavas ja ladusas keeles. Kindlasti on suur osa ka tõlkijatel, kelleks on Tiina Laats ja Krista Kaer.

Raamat räägib Inglismaa tippratsanike argipäevast. Kirjeldatud on kahte täiesti erinevat olukorda. Üks, kus kõige suuremat rolli mängib tahe ja armastus ning teist kus mängib rolli raha ja positsioon ning võimalused.
Kokku puutuvad kaks lapsepõlve vihavaenlast, kes peaksid ühtses meeskonnas Inglismaa eest võistlema, kuid lõpuks taandub kõik ikkagi omavahelisele konkurentsile.
Raamatus on kolm neli erinevat suhteliini. Rikaste vanemate, kuid kõrgseltskonda sobimatu, Tory ning vaese mustlaspoiss Jake´i lugu. Rikka ja eduka Ruperti ning Heleni lugu. Ruperti sõbra Billy lugu, ning Tory noorema õe Fenella naiseks saamise lugu.

Raamatus on kõike. Seiklusi, tuhkatriinulugusid, õnnetut armastust ja kõigele sellele veel lisaks võimalust kaasa elada kaotustele ja allakäigule. Vaatamata sellele, et suur osa tegevust keerleb hobuste ümber on see ikkagi suurepärane naistekas.

Katkend raamatust:

Õhtusöögi ajal hakkasid sekretärid aina tobedamat juttu ajama, ning Billy tusatuju süvenes. Punapea oli täitsa kena, paraku oli ilmselge, et ta eelistaks voodisse ronida pigem Ruperti kui billyga. Viimasel polnud üldse millekski tuju. Kolmveerand kaksteist oli Rupert valmis hotelli minema, kus neid ootas ees ebameeldiv üllatus. Feni (Fenella) polnud ikka veel.
"Põrgu pihta, Malise ronib just taksost välja. Mine räägi talle Driffieldi hobusest, ma võtan võtme ja ootan Feni tema toas. tule järele kui oht möödas."
"Kuidas ooper oli?" küsis Billy viisakalt.
"Oivaline. Nutsin viimase vaatuse ajal lahinal."
"Halvad uudised. Driffieldi hobune on rivist väljas. Mädanik jalas."
"Siis hüppab Fen. Fen, kes on ilusti voodis jah?"
Billy noogutas kohmetult. "Kus siis veel."

Kasvavas raevus istusid Billy ja Rupert Feni toas ning ootasid. Pool neli hommikul kostis ukse tagant kobistamist ja tuttavat häält. Ainsa hetkega oli rupert ukse lahti rebinud ja Feni sisse tõmmanud.
"Mida pagana päralt sa endast kujutad? Kus sa olid?" käratas ta.
Feni juuksed olid sassis, silmad vilasid midagi nägemata ringi, seljas oli tal hall siidpluus, mis vaevu kubemeni ulatus ning käevangus kandis ta oma roosat keliti.
"Buona notte, härrased, ma olen vist valesse tuppa sattunud, vabandust," pobises tüdruk ja komberdas ukse poole.
"Tule tagasi," sisitas Rupert. "Ja lao välja, millega sa hakkama said."
Fen põrnitses mehi hägusel pilgul. "Ma olin koos ministriga, väga peen ja haritud mees. Ütles, et mina olen ka kunstiteos ja ostis mulle selle imelise pluusi. Pucci juurest."
Fen tõusis püsti, üritas keerelda, kuid vajus kohe voodile kokku. "Ja ma pean teile kahjutundega teatama, et kaotasin oma neitsilikkuse. Pole mingit mõtet seda leitud asjade büroost otsima minna, sest see on täitsa kadunud. Läinud."
Billyt valdas sügav kurbus.
"Tule ma aitan su voodisse," ütles ta raskelt.
"Oh, küll ma ise saan, egas meesterahvas pea mind kaks korda ühe õhtu jooksul lahti rõivastama. Sa oled muidugi imearmas, kallis Billy." jõudis Fen veel lausuda, enne kui voodile pikali prantsatas ja teadvuse kaotas.
Billy tõmbas talle teki peale.

Läbi puuriva valu ja piina- kas torkis keegi tema ajusid tulikuuma oraga?- kuulis Fen kellahelinat. Arvatavasti kiirabiauto sireen, mis viib ta haiglasse surema. Kuid see oli kõigest telefon.
"Hommikust, Fen," teatas Malise reipalt. "Magasid hästi? Ja palju õnne sulle- astud täna Driffieldi asemel üles."
"Kuidas palun?!" kraaksatas Fen õudusega.
"Teeb päris keeletuks, eks?" naeris Malise. "Kohtume tunni aja pärast tallide juures. Macaulay vaja ette valmistada."
Fen pani oiates telefoni käest. Siis ajas ta end kähku üles, komberdas vannituppa ning oksendas kaua ja põhjalikult. Tuppa tagasi jõudnud, kergitas ta ettevaatamatult kardinaid. Päevavalgus lajatas talle näkku nagu raske poksikinnas. Fen vaarus telefoni juurde, valis Billy numbri ja ütles: "Siin Fen- vist. Palun kutsu mulle kiirabi."


Kuidas Fenellal võistlus läks ja kas kiirabi kutsuti kohale peab juba ise raamatust lugema.

tTGKzZCkyN

Sass Henno - Mereröövlimäng

Teen siis alguse ära:) Loodan, et keegi ei pahanda.

Mina lugesin viimati nimetatud raamatut ja mulle vägagi meeldis, olgugi et see on tituleeritud lasteraamatuks.

Raamat räägib väikesest poisist, kes kolib perega uude kohta ja saab omale ühtlasi sama vana naabritüdruku ning sõbranna pealekauba. Koos läbivad nad igasuguseid seiklusi, mida oli ka minul põnev lugeda. Koos saadetakse korda ka pahandusi ning rumalusi. Siiski, arvan, et lugesin tänu oma elukogemusele sealt veidi rohkem välja kui mõni noorem sõber.

Mis mulle veel meeldis, oli samastumisvõimalus ühe tegelasega - väikse poisi kahekümneaastase lapsehoidja Kerttuga, kes talvel ülikoolis käib ja suvel lapsi hoiab. Siiski ei kujutaks ma ette, et jätaksin mõne oma hoolealustest terveks päevaks õue mängima ja ise mängiksin samal ajal oma sõbraga vannitoas "veesõda".

Proovige! Lugege. Mulle meeldivadki raamatud, mis veavad suunurgad ülesse, aga ei tekita naerukrampe või piinlikkust labaste naljade pärast. Äkki teilegi?