Liis Kängsepp - Minu Argentina

Ülimalt üle arvustatud raamat, aga seda väärt, sest see on tõesti ka ülimalt hea raamat. Tänan Sandrat selle kingituse eest, kuigi mu küünelaused on ikka veel pakendilt pärit rohelist puru täis.

Raamat on reisikiri. Õigem oleks vist öelda elukirjeldus, sest raamatu autor ELAS Argentinas üle aasta. Ta on oma elust välja toonud väga huvitvaid katkeid. Ja mind ei häiri ka teiste poolt mainitud kordamine, sest see on õigetes kohtades. Ja mulle tavaliselt ei meeldi isegi reisikirjad. See on aga lihtsalt suurepärane. Eriti võrreldes ühe Austraaliast, Eesti metsades ja aasias kondamisest rääkiva reisikirjaga, mis mulle ka jõuluks kingiti.

Mis aga teeb selle raamatu eriliseks, on meeletu hulk originaalseid ja tabavaid kujundeid. Ma pole ammu nii häid metafoore näinud. Ja veel sellises koguses. Ma tõesti neelasin sellest raamatust iga sõna. Lugesin jutiga läbi. Ja kordagi ei hakanud igav. Argentinasse reisimisest huvitatutele on aga plussiks raamatu lõpus olevad õpetused-soovitused.

Anna Davis - Kingakuninganna

Jälle midagi omapärast. Kujutage ette raamatut, mis on kirjutatud uuel ajal, mis räägib väga vanast ajast, mis on kirjutatud nii, et ei saa aru, et see oleks kirjutatud vanast ajast, sest sisu on nii tänapäevane.

See ongi selle raamatu lühikokkuvõte.

Raamat räägib tegelikult Prantsusmaast 20nda sajandi alguses ja ühe inglise päritolu rikka naise elust seal. Tolle aja tabudest ja samas ülimalt tabudevabalt. Sellest, kuidas raha ei tee õnnelikuks. Kuidas ikka tahetaks kellegi teise nahas olla. Kuidas armastus ei võida alati kõike. Ja kuidas tõeline sõprus võib hoopis seda teha. Aga lugege ise.

George Orwell - Loomade farm/1984

Kirjutan neist koos, sest nad on koos ühtede kaante vahel, ma lugesin neid järjest ja varem arvasin, et see ongi "Loomade farm" a.k.a. "1984".

Igatahes, minu hinnangul oli "Loomade farm" parem kui kurikuulus ja palju kiidetud "1984".

Esimene neist räägib loomade, kes ajavad oma pererahva talust ära, edasisest elust ja mõtetest. Jutustuse moraal on selles, et kõik ei ole kunagi võrdsed. Ka siis, kui ei ole inimesest peremeest. Seda ei lasta lihtsalt sündida, sest kellelegi lööb ikka võim pähe. Jutustuses said sigadest ja koertest juhid ning diktaatorid, kes väitsid, et kõik on parem kui varem, kuigi loomade elu oli tegelikkusest kehvem. Alles praegu mõtlen, et ka see teos oli nõukogude ajast ja sead olid järelikult võimul olijad, kes rääkisid samuti võrdsusest ja vastavalt vajadustele ressursside jagamisest. Väga huvitav 90 lehekülge ning paar tundi minu elus.

"1984" oli minu jaoks palju raskem ning igavam ja blondmina ei saanud aru ka analoogiast vene ajaga enne, kui keegi sellest rääkis. Siis muutus kohe kõik loogilisemaks ja ka mõnevõrra huvitavamaks. Raamat on kirjutatud paarkümmend aastat enne nimetatud aastat, aga lugedes seda paarkümmend aastat peale seda aastat, on kuidagi irooniline mõelda, milline elu tegelikult praegu on. Kahju on sellest, et ei oska võrrelda päris eluga aastal 1984, sest see on veel enne minu ajaarvamist. Kuigi see ei ole lihtne raamat ja sunnib lugedes kõvasti mõtlema, soovitan selle kasvõi, hambad ristis, läbi lugeda. Arvan,et mu silmaring suurenes ning maailmapilt täienes jälle. Sellegipoolest ei saa ma aru, miks seda koolilastele kohustuslikus korras peale sunnitakse. Ka mulle mu kõrgharidusega oli küllalt keeruline lugemine ja tean oma kogemusest, et mõne asja liiga noorena lugemine, on jätnud igaveseks halva mulje heast asjast.

TERRY PRATCHETT - "Ajavaras"

Pratchett on ilmselt üks parimaid nüüdisaegseid kirjanikke, ja seda mitte kohutavalt perfektse stiili või kujundite või originaalse süžee poolest -mitte et tal need puuduksid- vaid lihtsa fakti tõttu, et tema raamatud on arusaadavad ja ühtviisi nauditavad nii 16 kui ka 80-aastasele. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, et see tõestab just vastupidist. Ma soovitan neil inimestel lugeda just seda teost- "Ajavaras" (ingl. k. "The Thief of Time") .

See teos on minu meelest Pratchetti loomingu säravamaid pärle, mis ei ütle küll suurt midagi - nii ma arvan igat Kettamaailma sarja järjekordset osa käest pannes. Sisaldab eelnevaid osi läbi lugenutele tuttavaid tegelasi, hiilgab joonealuste märkuste ja idiootsusega.

Mul on vahel tunne, et Kettamaailm on rohkem reaalsuses kui pärismaailm.

Ometi on see ju kõigest enesekriitiline paroodia või pilalugu. Raamatu lõpuks avastad, et tegelikult naersid sa ikkagi vaid iseenda üle.

"Ajavarga" tegevus on sarnane ülejäänud Kettamaailma sarja lugudele. Milline täpselt - lugege ise...

Charlotte Bronte - Jane Eyre

Lõpuks ometi jõudsin mina ka selle raamatu lugemiseni ja nüüd tahan endale ka seda.

Nii armas oli ja üllatavalt kaasaegselt kirjutatud. No muidugi meeste kasuks igati, aga igati armas. Ja siiani olin kuulnud vaid katkeid sellest raamatust. Kellestki Mr Rochesterist ja Jane'ist ja õnnetust armastusest, aga ega ma rohkem ei teadnudki. MInu meelest see raamat teeb Uhkusele ja eelarvamusele, mida ma enam eriti ei mäletagi, pika puuga ära.

Kõigil tüdrukutel soovitan lugeda, kui nad natuke nutta ja unistada tahavad.

Klassikat ma siiski kirjeldama ei hakka. Igaüks leiab ise ka netist üles.

Vaikijate hääled 2

Leidsin jälle ühe Suure Raamatu, aga autorit ei oska kahjuks öelda. Kui seda ongi. Tegemist on ühe suure intervjuudest, artiklitest ja ekspertarvamustest koosneva teosega, mille taga on Tervise Arengu Instituut ja vist Avalik Eesti Fond, kui õigesti mäletan. Seda teost ei pidanud ka poodides olema, aga soovitan teil see siiski kasvõi maa alt üles otsida.

Kas mäletate suvist Eesti Ekspressis kajastatud pikka ja skandaalset intervjuud ühe lapsprostituudiga? See ja paljud teised lood on just sealt raamatust pärit. Raamat räägibki prostitutsioonist Eestis tsenseerimata. Pilt on ikka väga kole. Ma poleks eluski enne lugemist arvanud, et inimesed, kes just tänu oma erialale peaksid väga hästi kursis olema HIV/AIDSi teemadega, võivad olla nii rumalad ja mõtlematud, et enamasti väikse lisaraha eest iga soovijaga kondoomita vahekorda astuvad. Samas, paljud neist endist alavääristavad teisi, kes ei oska end haiguste eest kaitsta, aga ise ka seda sajaprotsendiliselt ei tee. Ja seal on ka lugu naisest, kes sai HIV oma pikaajaliselt partnerilt, kes seda varjas, ja alles seejärel lõpetas prostituudina. Seal on lugusid klientidest, kes samamoodi süüdimatult ostavad seksiteenuseid ja viivad haigusi nii koju oma pahaaimamatutele elukaaslastele. Seal on lugu meesprostituudist ja hunnik lugusid naistest. Seal on hirmuäratavat statstikat ja julmi näiteid elust enesest, mida prostituudid ise võtavad kahjuks elu loomuliku osana. Paratamatusena. Näiteks peksmist. Seal on naisi, kes õigustavad peksjaid väitega, et ju siis peksa saanud tüdruk käitus ise valesti. Seal on naisi, kelle on bordelli tööle viinud nende oma mehed. Seal on palju naisi, kes on lapsest peale kannatanud pereliikmepoolse vägistamise all. Seal on naisi, kes ei jõua kokku lugeda kord, mis nad aborti on teinud või järjest erinevate meestega vahekorda astunud. Ja seal on naisi, kes hindavad oma elu prostituudina paremaks alternatiivi(de)st. Kõige kurvem on see, et nad ei võida mitte üheski mõttes - ka mite rahaliselt - aga kaotavad kõik.

Ann Granger - Surma puudutus; Külmunud muld

Nagu ma ennem juba mainisin, võtsin ma Ann Grangeri seeria ( mis seni eesti keeles ilmunud ) ette ja otsustasin, et loen ma nad kõik läbi.
Mida edasi, seda vähem on lohisevat juttu ja kõikides raamatutest jookseb läbi ühtne tegevusliin, mille tulemust sa lihtsalt tahad teda. Seepärast ka loed ikka edasi, et teada, millega siis see kõik lõppeb.

"Surma puudutus"




Kui Sally Caswell keelitab oma teadlasest abikaasat Liamit kolima vaiksesse külasse Oxfordshire’s, loodab ta rahulikumale elule. Kuid kolimine viib ainult lahkhelideni. Liamil ei edene raamatu kirjutamine, ta tunneb ennast üksildasena ning tülitseb pidevalt Sally ja naabrivanamehe Bodicote’iga, kelle hulkuvad kitsed on nende pidevaks tüliõunaks. Ent siis saabub salapärane postipakk, mis külvab majja ärevust ja hirmu.
Ilmneb, et Liam on olnud loomakaitseaktivistide sihikul, kuid juhtumit uuriv politseiülem Markby pole päris veendunud. Liamil on palju vaenlasi, nende hulgas ka Bodicote, ja Markbyle tundub, et Liami riiakas naaber varjab midagi. Juurdluse vältel Markby rahutus kasvab. Ka tema sõbratar Meredith Mitchell muretseb oma kauaaegse sõbranna Sally Caswelli pärast. Ja siis leitakse surnukeha...

Kusjuures, see raamat oli nii haarav, et ma lugesin selle ühe hingetõmbega seekord läbi. Muidu marineerin ikka neid õhtuti peatükkide kaupa.
Seega, mida uuem raamat seda parem tundub :)

Varrak
272 lk, pehme köide.

"Külmunud muld"



See on nüüd üks esimestest raamatutest. Selline veidike lohisev veel. Kuid hakkab juba vaikselt see lohisemine kaduma. Samuti omakorda täiesti omapäraselt huvitav. Kusjuures, kui ma ei teaks, et tegemist on inglise kirjanikuga, siis selle raamatu põhjal pakuks, et tegu on ameeriklasega. Selline jänkilikku suhtumist maailma oli seal kirjeldatud. Jällegi omapärane just suhestuses Meredithi ja Markby vastuseisus.

Tegemist on kolmanda raamatuga uues krimisarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell, kes on Briti Välisministeeriumi töötaja. Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Londoni tolmusest korterist tüdinud Meredith Mitchellile on Cotswolds nagu rahu- ja vaikusesadam. Ent tema vana tuttav peainspektor Markby vaatab oma kodukohale hoopis teise pilguga, kui tema lapsepõlve mängumaid hakatakse üles kaevama, et rajada sinna uus elamurajoon. Ja kui vundamendikraavist leitakse mehe laip, muutub ta veelgi süngemaks. Ainuke rõõmsam täpp silmapiiril on eelseisev kohtumine Meredithiga. Surnud meest ümbritseb saladus. Töömees, kes laiba välja kaevas, on kadunud, ja ehitusplatsi läheduses elavatest farmeritest pole suurt abi. Võluv ekstsentriline proua Carmody, kes tunneb Markbyt juba väikesest poisist peale, kohtleb teda õrna familiaarsusega, naaberfarmi proua Winthrop on valmis talle küll teed ja saiu pakkuma, kuid ei soostu suud paotama. On vaja, et keegi vaataks asjadele värske pilguga. Ja Meredith, keda on õnnistatud imepärase võimega tõde välja nuhkida, näib olevat selleks sobiv kandidaat.

Varrak
263 lk, pehme köide

Egon Ilisson - Isased

Kohe mainin ära, et ma pole päris objektiivne, sest selle teose autor kui Eesti Üliõpilaslehe uus toimetaja on mu msni-listis, aga me pole kunagi kohtunud ega koostööd tegelikult teinud.

Niisiis, oli nii head kui halba. Halb oli see, et mõned kohad tundusid olevat selgelt liiga üle pingutatud ja teose peategelane on üsna vastik Tallinnat vihkan ja naisi halvustav shovinist, kusjuures tegelane kommenteerib teoses kõrvaltegelase halvustavat suhtumist naistesse. Iroonia tipp. Mulle ei meeldi selline kitsarinnaline vihkamine, millega tegelane tegeleb. Kas ka autor? on küsimus.

Hea on see, et üldjoontes Egon oskab kirjutada ja teeb seda vägagi originaalsete sõnadega. Ma panen koju jõudes mõne stiilinäite ka kirja, aga valimisega võib raskusi tekkida:D

Üldjoontes on tema esikteos samasse auku nagu Sass Henno omad ja "Klass" ja hulk teisi noorsoo romaane, aga huvitav oli lugeda sealset süüdimatut suhtumist kõigisse peategelase tegudesse. Ei olnud tabusid ega kritiseerimist. Peategelane valetas, varjas, pettis sõpru, tegi süütutele inimestele haiget ja rääkis igale naisele oma elus, et armastab teda ja muid ilusaid sõnu justkui ta mõtlekski nii. Tol hetkel. Kas meeste puhul ongi nii? Samal ajal, kui armastad ühte, ei suuda jätta taga ajamata teist ja ülistamata kolmandat!? Samas ei eeldanud ta paremat käitumist ka oma eksidelt, isalt ja õelt. Üldiselt oligi raamatus selline mentaliteet, et keegi ei tee liigset draamat ja kõik on andestatav. Võib-olla isegi ok algusest peale. Aga lugege ise. Minu jaoks oli see üle ootuste elamusterohke, aga kirjeldada ma seda sama hästi ei oska.

Stiilinäite edit:
Tallinn. Linn, kus sul pole aimugi, millises taksos on just see juht, kes eile oma tütart vägistas. Milline hoone on just see, kus sündis mingi kuulus kirjanik. Missuguse maja trepikotta pannakse järgmisel nädalal lõhkekeha. Ainuke asi, millest sul aimu on, on see, et too tüüp on homoseksualist ja too tüüp on homoseksualist ja too tüüp on homoseksualisti õpilane. Mitte, et mul midagi oleks homode vastu, aga lihtsalt on üsna lihtne jälgida tänavapildis inimesi, kellele on otsaette kirjutatud tema sooline eelistus. Samahästi võiks kõik trollijuhid endale vuntsid kasvatada ja koerapidajad pead roheliseks värvida. Trollijuhid on sinnapoole juba teel, mõtlen endamisi, kui troll number kuus minust mööda veereb. Vuntsidega. Naine. Naistrollijuhid ongi enamasti vuntsidega. Naistrammijuhid ka. Ja mõned pedagoogid. Üldiselt naised vuntsidest väga lugu ei pea. Aga on erandeid.
Riskisin ja võtsin takso.

- lk 31

Sabine Kuegler - Džunglilaps

Ma lugesin seda küll juba ligi kuu aega tagasi, aga see tundub siiani hea raamat olevat.

See on ühe kolmekümnendates aastates meediamaastikul tegutseva Saksa naise autobiograafia ja erineb teistest selle poolest, et tema on kasvanud üles oma antropoloogidest vanemate avastatud Uus-Guinea suguharu juures. Tegemist on suguharuga, mis ei teadnud midagi valgetest inimestest ega moodsast tehnikast, sõdis teiste suguharudega, harrastas kannibalismi ja mängis täiesti teistsuguste mängureeglite järgi.

Väga huvitav oli lugeda Kuegleri neutraalset kirjeldust kahe väga erineva maailma põrkumisest ja mõjust temale. Ta on toonud välja ka väga palju positiivseid ning liigutavaid kohti selle metsiku suguharu tegemiste juures. Samas on ta lõhestatud kahe maailma vahel ega tunen end enam tõelise osana kummastki kultuurist.

Aga soovitan igaühel endal seda lugeda.

Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Ka kõige tavalisemad päevad, millest koosneb elu, on väärt seda, et neist joonistada ebatavaline pilt ja kirjutada kütkestav lugu- öeldakse raamatu tutvustuses. Kerttu meenutab väikeseid naljakaid, armsaid ja kurbi juhtumisi omaenda ja tuttavate elust. Jutud hakkavad kerima mõnest pisikesest detailist nagu rõve lilla ploomikujuline peakate lasteaiapeol või höövlilaastud kallima juustes. Midagi eriti ei juhtugi aga magusvalus nostalgia tuleb peale.

Kadi Kurema naiselik, peen ja kohati humoorikas graafika on tähtis osa raamatust. Pluss imeilus kujundus. Loed, vaatad ja ei raatsi kuidagi käest ära panna. Hirmus kiiresti saab läbi, poole tunniga…

Praegu nädal aega hiljem konkreetsed jutustused polegi enam hästi meeles aga see tunne kestab. Selline… teetassi ees käsipõsakil istumise ja unistamise tunne.

WALL-E, Pixar ja Disney stuudio

See on nii halb raamat, et ma lihtsalt pidin kirjutama:P

Meile Wall-E multikas väga meeldis ja pesamuna tungival soovil sai siis ka raamat ostetud. No pildid on täitsa head. Pole neid tavalisi punnpõselisi lapsukesi, kiisusid ja kitsekesi. Huvitav lahendus on piltide taustad, mis on justkui vanapaberist kollaažina kokku kleebitud. Väga ebahollivuudilik ja lahe.

Aga tekst… Kes ei teaks, et filmi põhjal tehtud raamatud on tavaliselt ühed jubetised kõik. Arusaadav, et pooleteisetunnist teost keskmiselt 4-5 masinkirjalehe pikkusesse teksti kokku pressida on lootusetu ettevõtmine. Lastefilmide ümberjutustused on veel eriti läilad. Selles raamatus ei saanud üldse aru, kui vanadele lastele see mõeldud oli. Suurem osa teksti oli justkui eriti primitiivne koomiksitekst, hüüatused stiilis “Kord nägi EVA vanade rehvide hunnikus prussakat. PIUH-PAUH!”, “EVA ja WALL-E toetusid robotisuudluseks teineteisele,” “Tol hetkel mõistis WALL-E, et tema unistus oma kallimast oli täitunud. Tema ja Eva jäävad kokku. Alatiseks.”

Samas oli selliseid väljendeid, et hoia peast kinni.

KLÕPS! tegi üks stjuuard pildi sellest, kuidas EVA oma manipulaatori blasterist tulistas. Sauhti!

Eee, mis see blaster küll olla võiks?

Ma oma kuueaastasele püüdsin ette lugedes siis käigupealt selliseid sõnu asendada nagu jäätmetuvasti-teisaldi, holograafiline teadetetahvel, stjuuard, rahvusvahelise ettevõtte tegevjuht, galaktiline ristleja, hõljuktooli külgvaljuhääldi ja tehnohooldus. Huh. Tõlkija ja toimetaja, no kus olid teie silmad?

Ann Granger - Sobiv paik surmaks

Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga.
"Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"


Seekordne raamat oli erakordselt kaasahaarav. Ei olnud neid pikki ja tüütavaid meeleolukirjeldusi ja lohisevaid arutlusi lehekülgede kaupa kellegi iseloomu kohta. Ma arvan, et eelnevates raamatutes on need lihtsalt juba selgeks ja sirgeks räägitud.
Muidugi ei kannata see raamat oma sõnakasutuse ja mõttelennu poolt ikkagi võrdlust tuntud suurustega, kuid Ann Granger hakkas mulle vanale krimiromaanide skeptikule isegi mingil moel meeldima. Sellisel veidike äraspidisel - krimi(meeleolu)softromaanide kirjutajana.

Ma arvan, et üritan kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugeda. Eks siis ole näha, kas Ann Granger õigustab ka minu silmis seda kindlat kohta tunnustatud kriminaalromaanide autorite rivis.

272 lk, pehme köide
2008.a.
Varrak

Hans Salm - Viie luure agent

Kuna ma olen hetkel sukeldunud krimimaailma, siis mõtlesin, et peaks ennem, kui ma unustan selle emotsiooni, mis tõi raamat Hans Salm - Viie luure agent, ka selle siia kirja panema.



«See raamat on Teise maailmasõja murdlainetesse sattunud Eesti noorte meeste saatusest, kes püüdsid luurajatena anda oma panuse võitlusesse kodumaa eest. Nad olid eri ajal ja eri moel põgenenud Soome, saanud seal sõjalise ettevalmistuse luurekursustel: osalenud dessantgrupi Erna ja luuregrupi Haukka tegevuses Eestis või teeninud vabatahtlikuna Soome sõjaväes. Mõned neist kuulusid Saksa luuregruppi Tümmler.
Raamatu keskseks teemaks on Toomas Hellati ja temaga koos Haukka viimasest paadist Eestisse maha jäetud meeste saatus.
Toomas Hellatit on Eesti ajakirjanduses kiidetud taevani kui väljapaistvamat vabadusvõitlejat. Teised on teda tegevuse eest KGB agendina isegi tšekistiks sõimanud.
Ja polegi saadud selgeks, kumb ta siis rohkem või palju oli üldse...»

Sedasi kirjutab raamatu kohta Hans Salm ise.

Minuni tõi see aga tõdemuse, kuidas pinnapealselt suhtume me omadesse. Maailmas ringi liikudes tekib kohati tunne, et kui juba kohtad teist eestlast, siis on ta oma. Ega ikka ei ole küll see päris nii.
Eestlane on oma loomu poolest juba kord selline - Homo homini lupus est - ei üllata ju meist kedagi. Ikka on iga eestlase parimaks maiuspalaks see, kui naabril on kehvemini, kui endal.

Samamoodi on kantud kogu see raamat mõttest, et Toomas Hellat oli koletis. Ometigi oli temagi vaid lihtsalt inimene ja tavapärasest nõrgema psüühikaga. Selliseid inimesi on ju palju. Kas see peaks tänapäeval kedagi imestama panema?

Selle Herman Simmi juhtumi valguses tasuks see raamat läbi lugeda. Siis ehk on mõistetavad ka paljud suhtumised. Seda just riiklikul ja inimlikul taspinnal.

Trükitud
Maalehe raamat 2004
Kordustrükk
Maalehe raamat 2007

496 lehekülge

"Susanna ja mina" ning "Ettevaatust, Emma!"

Mul on eesti kirjanduse periood. Loen kõike Kaur Kendrist Kati Murutarini ja ka vähem tuntud tegelaste kirjutatut.

Mul on tekkinud kaks lemmiknaist-kirjanikku - Kati Murutar ja Kerttu Rakke. Rakke sellepärast, et temaga on minu mõtted kohati ehmatamapanevalt sarnased ja Murutar sellepärast, et tema mõtleb niivõrd teistmoodi. Mõlema mõtted aga meeldivad mulle väga.

Ma olen lugenud mitmeid nende raamatuid, aga viimased avastused on postituse pealkirjas.

Susanna ja mina oli minu meelest väga huvitav kirjandus ja kuigi rikutuse tase oli minu omast erinev, olid mõtted siiski sarnased. Mu ema luges seda ka ja ütles, et pidi oksele hakkama, sest see rääkis vaid seksist. Mõtlesin selle peale ja tegelikult küll jah, aga mul oli huvitav.

Raamatu taga on selline kokkuvõte. PS. Lastele vist veel ei soovitaks seda.

"Selle raamatu peategelane tutvustab end nii:
"Kui ma räägin meestele, et olen graafik, disainer, siis nad mõtlevad kohe, et ahaa: kunst, noor naine, järelikult kultuur, targad raamatud, festivalifilmid ja muu taoline intellektuaalne ja peaaegu aseksuaalne värk.
Nad ei mõtlen minust, et: seks. Mis tegelikult mu olemuse palju paremini kokku võtaks.""

Kati Murutariga on aga nii, et ma ei tea kedagi teist nii ausat. Ta ei karda teada anda tervele maailmale oma isiklikest ja kõige salajasematest probleemidest. Tema teosed on paljuski autobiograafilised ja näiteks "9 kuud" oli tema raseduselõpu aegne päevik, mida pidades jäi ta mees vahele petmisega. Mõelge sellele. Ja Murutar julges ka sellest rääkida. Ja ta mõtleb nii teistmoodi. Näiteks nii:

"Nii oli ta sunnitud jälle paisuma. Seekord juba ette teades, et see on jälle poiss. Ja just nimelt sunduse paine oli Emma peal sellepärast, et sedasi kodus könnitades polnud ta raasugi Albertisse armunud. Mitte ei meeldinud ta endale ise ega imetlenud ta selles surutises ka Albertit, kes loivas mööda stuudioid ja ateljeid mingied pisikesi enesetõestusi sooritada. Mitte üheski seni avastatud valdkonnas talentsena ei viinud need tema pisipunumised kuhugi.
Kui varem oli Emma sellele sõbraliku mõistvusega vaadanud, siis nüüd tundis ta kohati suisa põlgust. Ja selle põlguse õhust oma tundliku naha külge püüdnud Albert hakaks õhtuti kodust ära olema. Südaööni ja kauemgi. Kükitas kuuldavasti ühes boheemiklubis, kus ta küll suuremat ei tinutanud, aga oma elu molutas ikkagi maha. Vist. Baarist külge kleepunud kirbe suitsuvina ei lasknud Emmal igatahes Alberti juures tunda mingeid aroome ega odööre, mis rääkinuks elu sisustamisest kuidagi teisiti kui jobutamisi."

Nagu näete, tema stiil on vägagi eriline. Lihtsalt juhtus selline koht, mis sarnaneb ta enda elule väga. Soovitan neid kahte ja üsna ükskõik, millist nende teostest.

Ann Granger - Pärast surma tehtud testament

" Politseiülem Alan Markby ja tema riigiteenistujast sõbratar Meredith Michell vajavad hädasti puhkust ning selleks tundub olevat kõige sobivam paik Parsloe St. Johni külake Cotswoldis. Nende naabriks on pensionil ajakirjanik Wynne Carter, kes räägib klaasi põldmarjaveini juures oma kahtlustest - et koloriitse vanaproua Olivia Smeatoni elu ja surm polnud sellised nagu arvati."

See oli siis raamatu kaanel olev tutvustus.




Raamat ise aga on muidugi "poliitiliselt" korrektne, seda imelikumalt isegi kriminulli puhul...
Lesbist ( daam) kellel oli kummaline elutee ja endine ajakirjanik, kes ringi sebib. Mängud on riigiteenistused ja muud "kahtlased" poliitilised jõud.

Muidugi ei kannata see raamat võrdlust mitte mingil moel välja Gardneri, Stouti, Halli ja Christiega.
Ma ei ole kõiki Varraku kriminaalromaanide riiulist leitud raamatuid veel lugenud, kuid ma üritan nüüd ka uuema aja krimikirjanikega veidi tutvust teha.

Muidugi suhtun ma peale Öölases ilmunud tõelise paremiku lugemist siiski tugeva eelarvamusega kõigisse nendesse uutesse ja omapärastesse krimikirjanikesse. Ma loodan, et teine raamat mida Ann Grangerilt lugema hakkan on tiba parem...

Silvia Rannamaa- Kadri. Kasuema.

See raamat on üks minu lapsepõlve raamatutest. Raamatukogust laenutasin selle suurest nostalgiast. Ma olen seda raamatut lugedes meeletult pisaraid valanud lapsena ja ka nüüd olid pisarad silmas. See kuidas autor annab edasi noore peategelase tundeid ja läbielamisi on nii ehe.
Kunagised mälupildid sellest missugune nägi minu jaoks välja Kadri ja tema vanaema keldrikorter ning milline oli hiljem elu internaadis, kui kena poiss oli Urmas ning milline saamatu ja mõistmatu mees Kadri isa.
Kasuema raamatu järgi on tehtud film "Naerata Ometi". Kes on filmi varem näinud ja siis asub raamatut lugema suure eelarvamusega saab tõsiselt meeldiva üllatuse osaliseks. Tänapäeval seda filmi eriti telekast ei näidata, kuid netist on seda võimalik siiski vaadata.
Film ja raamat on täiesti erinevad. Raamatut lugedes tunned rohkem soojust, aga filmi vaadates hakkab kuidagi külm. Lapsena ma ei suutnud mõista kuidas nii ilusast raamatust nii kole film tehtud on, aga suurena mõtlesin ma selle filmi kohapealt ringi. Tegelikult see elu vist seal oligi selline. Ja film on rohkem päris.

Kui raamatut lugema asute, siis haarake enda lähedusse pakk salfasid ja seadke ennast mugavamalt sisse. Raamatut on raske pooleli jätta.

Üks link:
http://www.epl.ee/artikkel/293566

William Golding- Kärbeste Jumal

Sellest raamatust on palju juttu olnud seoses 100 raamatu nimekirjaga.

Ma siis nüüd lugesin selle läbi. mida ma arvan?

Ma ei oskagi midagi arvata. Mulle see lugu väga ei meeldinud. Liiga julm. Samas loogiline.

Lühidalt, on selles raamatus juttu sellest kuidas Inglise koolipisid satuvad üksikule saarele. Nad üritavad sealses metsikus looduses hakkama saada ma hirmude, nälja ja teineteisega.

Mu mees ütles mulle kohe, et mulle see raamat ei meeldi. Ja tal oli õigus.

Samas on raamat väga ladusalt kirjutatud. Raske seda lugeda pole ja ma pidasin peaaegu lõpuni vastu. Puudu n sellest raamatust ehk ajaline pol. Ma ei saanudki aru kaua need poisid seal saarel olid. Kuid see pole ka ehk tähtis. Tähtis on see, et need poisid muutusid vägivaldseks.

Svetlana Aleksijevitš- Tšernobõli palve- tuleviku kroonika

Sellesse raamatusse on kogutud vaid mõned tuhandetest Tšernobõli lugudest.

Väikesed ümberjutustused lugudest

• Kohalikud tuletõrjujad läksid reaktorit kustutama tavaliste riietega. Kõik nad surid 14 päeva jooksul. Kohalikust haiglast viidi nad Moskvasse. Kedagi lähedale ei lubatud, arstid keeldusid neile lähedale minemast. neid hooldasid sõdurid. Seinad nende ümber hõõgusid kiirgusest.


• Inimesi ei evakueeritud kohe. Midagi ei räägitud kellelgi. Ainult mesilased ei lennanud ja vihmaussid olid väga sügavale läinud.


• Üle nõukogude liidu viidi sinna mehi maapinda ja puid matma. Maapinnalt kooriti meetripaksune kiht ja maeti konteinerites maha.


• Mahajäetud külades marodööritseti ja müüdi maha kõik tavalistel turgudel. Maju võeti koost lahti ja müüdi suvilateks.


• Mehed kes seal käisid sõitsid samade riietega koju. Üks mees viskas kõik oma riided ära peale pilotka, mille ta andis oma pojale. See kandis seda kogu aeg. Kahe aasta pärast avastati poisil ajukasvaja.


• Reaktoripõlengut vaatamas käinud neiu sünnitas hiljem lapse kelle keha ainsateks avausteks olid ainult silmaaugud. Kuna neil pole raha, et operatsioone teha, siis peab ta oma lapsest iga pole tunni järgi uriini välja pigistama, et ainus neer üles ei ütleks.


• Jahimehed saadeti loomi tapma. Tapeti kasse ja koeri. Üks puudel jäi imekombel ellu ja hakkas, august mis nende matmiseks kaevatud oli, välja ronima. Kellelgi polnud enam alles ainustki padrunit. Koer lükati auku ja muld lükati peale. Mees kes lugu jutustab mäletab seda koera siiani. Tal ons ellest koerast kahju. Oli ilus ja hoolitsetud kutsa olnud.


• Tšeteseeniast on sinna põgenenud sõja eest perekonnad. Üks naine räägib, et töötas sünnitusmajas õena. Ühes palatis oli raske sünnitus just lõppenud kui sisse astusid sõdurid ja nõudsid piiritust ja narkotikume. Arstid pandi seina äärde ja laps... visati aknast välja...


• Reaktori katusele pandi lehvima punalipp. See lagunes kiirguse käes mõne kuuga. Sõdurid korjasid lipu räbaladi, et neid oma rinnataskusse, südame lähedale panna.


• Üks operaator räägib sellest kuidas Tšernobõlist tagasi tulles sõitis bussiga tööle ja kuuleb enda ees räägitavat lugu kuidas üks operaator oli seal kohapeal ära põlenud. Üllatavalt räägitakse temast endast...


• Ajakirjanikud uurisid inimeste käest enne evakueerimist mida nad tunnevad ja kuidas neil läheb. nad oleksid peaaegu purjus lüpsjate käest peksa saanud...


• Kahes kõrvuti asetsevas külas elavad kaks memme. Üks ühes ja teine teises külas. Kumbki ei taha oma kodust ära minna.


• Reaktori juures töötavad masinad, mida juhitakse kaugjuhtimispuldist, kuid masinate järgi käivad sõdurid, kes puhastavad maapinda peenemast tolmust.


• Võttegrupp avastab, et kuigi kõik on näiliselt korras ei ole mitte millelgi lõhna.


• Saabub välismaa võttegrupp. Kõik on kaitseülikondades, isegi kaamerad on spetsiaalsetes kottides. Neile on giidiks kohalik neiu, kellel on seljas vaid suvekleit ja jalas rihmikud.


• Sõduritele ei öelda, ega ole võimalik ka hiljem teada saada, kui palju nad seal kiiritust said. meti korjati selle kohta andmeid. Sedagi mitte kõigilt.


• Kaks erinevat inimest räägivad ühest kassipojast kes kinnipitseeritud majas aknal istub. Ta on ära söönud juba kõik taimed mis aknalaual olid.


• Majade peale on jäetud kirjad elanikelt. Kes palub majalt vabandust, et ära läheb, kes on lahkumise aja kuupäeva ja kellaajaliselt kirja pannud.


• Vanemad inimesed ei suuda kohaneda linnades kuhu neid ümber asustati. Mõnda kohta on paljud tagasi pöördunud. Ühes külas tuntakse muret küüraka ja lapsest saati tumma memme käekäigu kohta. Keegi pole temast midagi kuulnud ja muretsetakse tema tervise pärast. Teda oodatakse tagasi. Terve küla aitas teda enne. Kahjuks ei oska memm ei lugeda ega kirjutada.


• Kohalikud kolhoosiesimees ja natuke väiksem ametnik laadivad autod oma varandust täis, kuigi sellest külast on veel evakueerimata lapsed...

Neid lugusid on palju, ma olen lugemisega alles poole peal. Väljatoodud nopped on vaid väga väike osa sellest mis selles raamatus kirjas on. Sellest, et keegi ei rääkinud neile midagi. Nad olid teadmatuses. Need on tavaliste inimeste lood, mis on kokku korjatud.

Paljud ei mäleta seda aega, mõnda polnud veel sündinudki. Kuid seda raamatut tasub lugeda. Autor on lood edasi andnud sõnasõnalt. Lisades mõned omapoolsed repliigid.

Mina mäletan seda katstroofi. Mäletan,e t ei julgenud aknaid avada ja vaatasin kogu aeg uudistest, millises suunas liiguvad saastatud pilved.

Pilt on pärit SIIT.

Wikipeedia link.

Meg Gabot- Printsessi Pävikud I- VII

Oehh.. Miks neid raamatuid polnud siis kui mina olin 14???

Täielik teismekate raamatusari. Mulle, kui 28 aastasele, oli see sari hästi hästi natukene igav, aga ma tean, et 14 aastasele minale oleks see raamat ideaalselt sobinud. Ka 18 aastasele minale oleks see raamat täiega peale läinud.

Tegelikult võib seda lugeda isegi 28 aastaselt. Enamus raamatust on ülipõnev ja kaasahaarav. Raamat pole päris selline nagu film. Algus on muidugi natukene sarnane, millelegi peab ju film põhinema. Siiski viimased osad juba mainivad seda filmi ja ka raamatus on see film ära mainitud.

Õnneks on raamat piisavalt erinev ja põnev, et seda ka pärast filmi vaatamist lugeda. Kuigi nüüd tahaksin ma uuesti filmi vaadata.

Näiteks Mia vanaema.. oo see n alles lahe tegelane. Mitte üldse selline nagu filmis. Vaid vanaema, kes armastab suitsetada ja on vägagi osav manipuleerija.

Ma ei hakka seitsmest raamatust ühtegi lõiku välja otsima. Häid kohti on palju, kuid väljatooduna poleks neil ehk sellist mõju mis teksti sees.

Lisa Kaye Laurel- Riskida ja võita

Milline nor tüdruk ei unistaks kohtumisest kauni printsiga, kes nagu juhuslikult satub tema eluteele? Annagi unistas samamoodi... Kui saatus aga juhataski tema majja tõelise printsi, sattus tüdruk segadusse. Millise otsuse neiu lõpuks vastu võttis, võite juba raamatust lugeda.

Kaunis ja teravmeelne muinasjutt.

See raamat on juba aastaid mu lemmik. Kunagi lugesin ma seda ühe sõbranna raamaturiiulist. ma armusin sellesse raamatusse. Mõni aeg hiljem sattus seeraamat minu juurde väga kummalisel moel uuesti. Olen seda korduvalt uuesti lugenud.

/"Seal ta on!" hakkas üks neist (paparatsodest) Luci poole näidates karjuma.
Tont võtaks! Paparatsod olid lõpuks talle jälile saanud. Kui ebasobival ajal! Homme oleksid niigi kõik teada saanud, kes ta on, aga seda tema enda käest. Nüüd olid aga fotoaparaadid talle näkku suunatud. Luc keeras kõmupiltnikele instiktiivselt selja. Kui praegu oleks võimalik kaduda, võidaks prints natukenegi aega. Kuidas küll neist vabaneda enne seda, kui nad temast pilti teha jõuavad? Üle õla vaadates nägi Luc, et nad lähenevad, ehkki mitte ilma raskusteta. Tundus, et Anders-Pointi elanikud takistasid nende teed sihilikult. Äkki sirutas kõmufotograafide poole seljaga seisev Wilfred Luci silme all nagu kogemata jala välja. Üks võõrastest komistas selle otsa ja kukkus ning teine jooksis ei tea mil moel ta teele ette sattunud Eldridge´ile otsa; samal ajal tekkis rahva keskele Luci jaoks läbikäik, otse köögiukse juurde.
Kuid Luc ei jõudnud veel sammugi teha, kui köögiuksest kargas välja kolmas fotoaparaadiga tüüp ja kihutas otse printsi suunas, kuid põrkas kokku Ellen Terneriga, kes ikka veel Luci ja Jimmy vahel seisis. See sai ettevaatamatule fotograafile saatuslikuks veaks.
Luc viskus intśtiktiivselt ettepoole ja varjas oma kehaga lapseootel naise. Rohkem ei jõudnud ta midagi teha, sest nägi, kuidas Jimmy tormas fotoaparaadiga mehe kallale ning nad kukkusid koos puhvetile, mis nende keharaskuse all vastu ei pidanudja põrandale vajus. Luc talutas sel ajal Elleni ohutusse paika.
Kellegi hääl sosistas printsile otse kõrva:
"Tahate, me kihutame nad välja, Teie Kõrgeausus?"
See oli Karl ning temaga koos terve hokimeeskond.
"Te teadsite kõike?" oli Luc hämmeldunud.
"Kuule, sõber, kogu linn teab juba ammuila," vastas Karl. "Me lihtsalt ei tahtnud sind ja Annat alt vedada."/

Head lugemist!!!