Marko Matvere- Meri ja kuked- Nordea ilmareis

See oli enamvähem rahvulik sündmus kui Nordea katamaraan Tallinna sadamast teele läks. Mitmed purjepaadid ja lausa orkester olid teda teele saatmas ning loomulikud rahvamassid, kes vaikselt hinges lootsid, et poisid ikka elu ja tervisega koju jõuaksid, mitte ei leiaks omale vesist haida kuskil võõral maal.
Reisi päevikut sai jälgida mitmest kohast. Telekasse tehti miski saade ja siis kirjutati sellest kõigest otse internetis ja kui miski vähegi suurem sündmus juhtus, või siis millestki muust kirjutada polnud rääkis sellest ka trükimeedia. Samuti kõik muud ajakirjanduse liigid.
Ma pean tunnistama, et suur osa sellest massipsühhoosist läks tol ajal minust mööda, aga ometi olin ma kõige olulisemaga kursis. Sellest ei saanud kuidagi kõrvale hiilida. Sa lihtsalt olid sunnitud seda tarbima.
Millalgi kohe pärast seda kui Nordea tagasi jõudis ilmus ka raamat. Ei ole selles raamatus midagi uut ja väga huvitavat. Nojah.. Reisiraamat. Ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, saab lugeda meie tuntud meeste igapäevaelust ümbermaailma reisil. Käia nendega koos avastamas maailma eripaiku ja siis lõpuks koju jõuda.
Raamat on samas uhke ja tegelt täitsa mõnus öökapiraamat. Seda on mõnus lehitseda enne uinumist ja mõnest seiklusest lugeda ja siis võibolla ka järgmisel õhtul ja terve nädala jagugi, aga siis võib raamatu mõneks ajaks kõrvale panna ja seiklused ootama jätta. Samas, mõne aja pärast jälle raamatu haarata ning edasi lugeda.
Muidugi on andunud fännid, kes ahmivad iga sõna ja siis on need, kellele reisiraamatud lihtsalt väga meeldivad. Ja siis on veel kindlasti mingit tüüpi inimesi, nagu minu mees näiteks, kes ühe õhinaga kogu raamatu läbi loevad ja sellest väga suures vaimustuses on.
Ma arvan, et see on hea kingitus. Heale paberile hea kvaliteediga trükitud päris elus juhtunud lugu.

L. P. Frankel "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta"

277 lk
2009, kirjastus Ersen

Raamatu alapealkiri on "101 takistust naiste karjääriredelil".
Mõnus ja lihtsalt loetav käsiraamat naistele, kes tunnevad, et nende tööalases karjääris ei lähe kõik nii, nagu nad ootaksid. Raamatus on ära toodud uuringu tulemused, mille järgi inimese usaldusväärsus baseerub:
- 55% tema väljanägemisel
- 38% tema eneseväljendusoksustel
- 7% jutu sisul

Naiste püüdlused ja käitumine keskenduvad aga tihti hoopis muudele teemadele (üleliigse töötamise ja kõigi soovide täitmisega usutakse silma paistvat). Lühikeste ja selgete punktide kaupa on toodud erinevad vigade kirjelused, milles siis ennast ära tunda ning vajadusel enda käitumist tulevikus muuta.

Lihtsameelsest pealkirjast hoolimata väga huvitav ja asjalik raamat. Mina sain enda jaoks küll mitmed mõtted... selleks ajaks, kui ma kunagi jälle tööle lähen :)

Vanessa Grant- Armastuse värvid

Elus juhtub igasuguseid asju ja nii ka raamatutes. Kui noor kunstnik, kes on äsja avanud oma esimese personaalnäituse, öösel koju sõites lapsele otsa sõidab pole tal aimugi millised seiklused teda ees ootavad. Ta avastab maailma, millist ta varem maalinud pole. Ning tema ees avanevad täiesti uued kohustused ja võimalused.

Kui kiirabisse tuuakse noore meesarsti valve ajal allaaetud laps, siis on tal igati õigus eeldada, et see naine kes sõidab otsa väiksele tüdrukule on täiesti vastutustundetu ning kui ta kuuleb, et see naine kavatseb abi pakkuda lapse isale selle lapse hoidmisel läheb ta täiesti arust ära. See naine ajab ta lihtsalt hulluks. Kogu oma olekuga ning vallutab kõik ta mõtted. Ja tegelikult peaks ta hakkama mõtlema liidule vägagi mõistliku ja asjaliku naisega, kelle isa valdab fonde, mis teeks teoks tema unistuse. Kellelt kohe kohe on vastus tulemas, et kas ta saab päris oma kliiniku, kus diabeetikutest lapsi õpetada oma igapäevast elu elama.

Ausalt- täiega huvitav raamat mida lugeda. Kahest eelmisest paksem ning sisukam. Aga väikese formaadi tõttu hea randa või reisile kaasa võtta.

Christine Rimmer- Kesköine kauboi

Kahjuks pole raamatus hobuseid ja päris kauboisid ning metsikust läänest on loo toimumisajaks jäänud vaid raamatud ja legendid, kuid lugu ise on väga köitev ning põnev.

Väike linnake on ärevil ringi liikuvatest kuuldustest Adora Budine´i ja Jed Rider´i peatsest ootamatust abiellumisest. Mida küll see hästi kasvatatud ning peen, austusväärsest mehest unistav naine leidis selles kergemeelses mootorratturis, hüüdnimega Kesköine Kauboi? Adora sisendab endale, et nende abiellumise põhjuseks on vaid aidata Jedil saada oma väikese õe hooldajaks. Adora arvates ei saa nende suhet pidada armastuseks. Aga kas see ikka on nii?

Mõnusat lugemist!

 

Joanna Neil- Metsik Süda

Väike õhuke naistekas- täpselt selline nagu ma tahaks ise kirjutada. Ilus lugu, sellest kuidas inimesed võivad oma mätta otsast asju täiesti valesti näha ja kuidas sellest võib tulla mõttetu viivitus selleks, et kaks armunut ja teineteise jaoks loodut kokku saaks.
Lugeda on lihtne ning kahjuks saab lugu enne läbi kui sa sellesse täielikult süveneda jõuad, aga ei tasu alahinnata seda mis kirja on saanud. Seiklusi jagub ning raamatut lugeda tasub. Hea ajaviide reisi ajal näiteks.

Kõigile kirjutamishuvilistele

Kõigile kirjutamishuvilistele:

Erakool Drakadeemias algab oktoobris uus ja põnev loovkirjutamiskursus, 
mille raames saab kätt proovida kogunisti kolmes žanris: proosa, draama 
ja stsenaristika.

Kursus on nii neile, kes tunnevad huvi ühe kindla žanri vastu (igat 
moodulit saab võtta eraldi), kui soovivad oma kirjutamisoskusi arendada 
kõigis kolmes valdkonnas.

Esimene moodul (okt-dets) keskendub proosa žanrile. Kursust juhendab 
Drakadeemia loovjuht Mihkel Seeder; kirjutajatele annab nõu autor ja 
kirjandusuurija Priit Kruus.

Registreerimine algab 12. augustil! Gruppi pääsevad 15 kiiremat 
registreerijat.

Täpsem informatsioon Drakadeemia kodulehel: www.drakadeemia.eu."


Kõike paremat ja ilusat jätkuvat suve!
Mihkel Seeder
Drakadeemia loovjuht

Frances Hodgson Burnett- Little Lord Fauntleroy

Mulle on see lugu lapsepõlvest meelde jäänud kui ma sellest filmi vaatasin ja nüüd siis lõpuks jõudsin ka raamatu lugemiseni. Kuigi jah. Audioraamatute app aitas mind selles osas, et ma ei pidanud lugema, vaid sain seda kuulata.
Raamat ise on üks kõige esimene lastele mõeldud novelle aastatel 1885-1886, kus see ilmus Inglismaa ajakirjas St. Nicholas Magazine. 
Lugu räägib 7 aastasest noormehest, kes elab emaga New Yorgis. Tema isa on mõne aja eest surnud ning tema parimateks sõpradeks on poepidaja mr Hobbs ja kingapuhastaja Dick. Cedric armastab istuda mr Hobbsi poes pingil ja arutada maailma asju. 7 aastase poisikese kohta on ta väga arenenud ning päevapoliitilised teemad on seal igapäevased. Sealjuures võetakse ette ka Inglismaa aristokraadid, kus siis poepidaja avaldab oma vastumeelsust nende suhtes. Ja siis sel samal päeval selgub, et väike Cedric on Inglise lordi ainus pärija.
No ja sealt siis seiklused algavad.
Minuarust üks armas mõnus raamat. :) 

Charlaine Harris- Surnud, kuni jõuab öö. Sookie Stackhouse, esimene raamat

True Bloodi nimelisest sarjad on paljud tõenäoliselt kas rohkem või vähem midagi kuulnud. Võimalik, et ka vaatama juhtunud, või siis nagu mina, on selle sarja fännid. Ma peatun hetkel sarjal, sest ma olin enda peale lausa pahane, et ma seda vaatama hakaksin, aga sarja tegijate poolt oli see üliosavalt tehtud. Nii, et iga osa lõppes nii põnevalt, et sa lihtsalt pidid järgmist osa vaatama. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis minuni jõudis see vahetult enne jaanipäeva täiesti juhuslikult ja ma polnudki suuremat pikemalt mõelnud selle peale, et juu siis sarja aluseks ikka üks raamat on. Ja veel milline raamat! Ladusat lugemist jagus mulle mitmeks õhtuks. Seiklused haarasid mu mõnusalt endasse ja ausaltöeldes unustasin ma selle sarja peaaegu ära ja nautisin raamatut täiega. Muidugi suured kiitused raamatu tõlkijale, kellele tuleb au anda, et vaid mõnes kohas tahaks mõnda muud sõna kasutada ja kes on tegelikult oma oskusliku sõnakasutusega loo mõnusalt edasi andnud. Raamat räägib siis ise noorest naisest, kelle vanemad on surnud, kes elab koos oma vanaemaga. Tal on vend ning eriline anne. Ta nimelt kuuleb teiste inimeste mõtteid. Maailmas kus ta elab on äsja teatavaks saanud ammune saladus, et nende seas on ebasurnud, ehk vampiirid ning nüüd püüavad nad - vähemalt osad neist- integreeruda tavainimeste sekka. Sookie töötab ettekandjana ühes baaris ning kogu seiklus hakkab pihta siis kui nende väikelinna satub esimene vampiir. Ta pälvib kohe Sookie tähelepanu ja mitte ainult sellepärast, et ta on vampiir. Kuigi see on esialgu põhiline. Samasugusesse õhinasse satub ka Sookie vanaema. Kuid koos vampiiriga saabuvad ka teated mõrvadest, kus noored naised on kägistatud ning nende kehadel on vampiirihammustused. Kahtluse alla satuvad nii vampiir Bill, kui ka Sookie vend, kes on kõigi nende tüdrukutega "väheke müranud". Mis sellest kõigest edasi saab, tasub lugeda ka neil, kes sarja tegelikult juba näinud on ja teavad millega see kõik lõppeb. Huvitav oli ikka ja nagu ma juba mainisin, siis lugeda oli mõnus ja ladus. Hetkel on sarjast ilmunud kokku 10 raamatut.

Silvia Day- Alasti

Tundub, et viimasel ajal on koduperenaiste seksiraamatud vallutanud meie päevad. Neid loetakse eesti keelde tõlgitud raamatutena, neid kuulatakse inglise keelsete audiofailidena või loetakse inglise keeles järgesid, sest millegipärast me ei saa enam justkui elada ja hingata ilma nendeta. Mu töökaaslane, kes varasemalt ei lugenud üldse raamatuid ja kes pidas ennast kehvaks inglise keele oskajaks on lummatud nüüd juba teisest raamatusarjast ja tema mind Crossfire sarja esimese eesti keelse raamatuga ka tutvustas. Ausaltöeldes on see raamat seisnud mu kapil nii umbes nädala ja ma pole seda kätte võtnud. Samas pean ma selle talle homme tagastama ning ma mõtlesin, et mis seal ikka ma loen selle nüüd kiirelt läbi. Üks osa minust lootis, et ma ei satu uude sõltuvusse. Sest Becca Botoe hääl kõlab mul veel ikka kõrvus ja kui telefonis olev audiofail saaks kulumise märke näidata siis, just seda teeks 50 Shades of Grey audiofailid. Mul oli lihtsalt vaja hingata selles rütmis. Ja nüüd ma tunnen kuidas mul on vaja lugeda järgmist Crossfire sarja raamatut, sest mittemidagi ei saanud selgeks. Eva ja Gideoni suhe on täpselt sama habras kui ta oli nende esimesel kohtumisel ja ausaltöeldes ei kujuta ma ette kuidas kirjanik nad sellest jamast välja kirjutab. Aga ma tahaksin väga teada. See raamat on täpselt see mis peaks vastama mõndadele küsimustele. Näiteks mismoodi on võimalik alluv suhe juhul kui alluvat on nooruses seksuaalselt kas ära kasutatud või ta tuleb eelnevast vägivaldsest suhtest. Loomulikult suudan ma ise ka erinevaid stsenaariume välja mõelda, kuid kellegi teise vaatenurk tuleb ka kasuks. Ning see, et kas tõesti keegi tahab vabatahtlikult saada alluvaks suhtes. Sealjuures justkui loobudes oma ... Millest ta siis loobub? Või kas ikka loobub? Mulle meeldivad tugevad karakterid ja hea sõnakasutus, mis eesti keeles on kohati rohmakas, vähemalt lugedes, aga kui mõtlema hakata siis tegelikult üsna mõnusalt edasi antud, kuigi ma olen kindel, et kirjanik kasutab originaalis väga mõnusaid inglisekeelseid väljendeid, mis kogu konteksti imehästi täiendavad. Kui nüüd veel korra langeda võrdlusse 50 Halli Varjundiga siis selle raamatu on kirjutanud kogenud kirjanik, ning seda on aru saada tema ladusas ja mitte väga palju kordusi kasutavas kirjastiilis. Muidugi mõned asjad korduvad, aga olgem ausad, meil on sõnu ikkagi piiratud arv ja mõned sõnad on meil ka parasiidiks- nii ka peategelastel näiteks. Ja kõige lõpuks, kui keegi hakkab raamatut lugema, lootuses sealt leida ohtralt BDSM stseene, siis ma pean kurvastusega ütlema, et nii seksist läbiimbunud kui see raamat ka pole, siis on BDSM suhtle vaid vihjed ja kes teab mis järgmises osas ees ootab. Head lugemist!

Richelle Mead- Vampiiride Akadeemia- Varju suudlus- 3.raamat

Vampiiride Akadeemia sarjas on ilmunud Inglise keeles juba kas 7 või 8 raamatut. Mul on selle üle hea meel, sest esimesed kolm eestikeelset on pakkunud mulle tõelist lugemisnaudingut. Vampiirid mulle meeldivad, armastuslood ka, seiklused jms samuti. Raamatusarja tegevus toimub tänapäevases maailmas ning autor on välja mõelnud täiesti uue vampiiriteemalise ajaloo, sündmustiku, elukorralduse jms. Samuti ka vaenlased ja võitlused jms. See on äärmiselt põnev ning alguses ajab isegi natuke segadusse, kuid autor selgitab piisavalt kiirelt, et mis täpselt ja kus ja kuidas. Kolmandas osas satub peategelane Rose silmitsi eelkõige oopis vaimsete katsumustega ning ainult tänu tema lähedaste usule ei tembeldata teda kohe lõpuni hulluks. Samas, teraapias peab ta käima hakkama ning tema kooliaja kõige olulisema katse sooritamine satub tänu sellele ohtu. Rose on Kuninglikust soost Lissa sõber ja kaitsja olnud juba mõnda aega ning kui siis äkki määratakse Rose hoopis teist kuninglikku isikut kaitsma tuleb sellest palju pahandust. Ja kui lõpuks hakkavad Rose hullumeelsuse põhjused selguma, siis tuleb tal võidelda oma armastuse eest vahetult enne tõelise ohu saabumist Akadeemiasse. Raamat on põnev ning täis ootamatuid keerdkäike. Soovitan kindlasti lugeda.

Raamatuklubi uudised nüüd ka Facebookis

Kohati mulle tundub, et minu laste elu käib vaid läbi Facebooki. Ma saan neile sealtkaudu kõige lihtsamalt teateid saata, ma näen millega nad tegelevad kui nad pilte üles laevad ja ma saan kontrollida kellega nad suhtlevad. Lihtne eks. Vahest tundub mulle, et maailma lõpetaks pöörlemise kui Facebooki poleks. 'Kuid sellest pole midagi. See võib isegi hea olla. Nüüd on meil kõigil võimalus saada info uutest postitustest oma FB lehele. Tulge vaadake üle ja hakake sõbraks! https://www.facebook.com/Raamatuklubi Hetkel automaatseid postitusi Facebooki ei toimu. Kuid hoian jooksvalt kõigel silma peal. Seega- palun vabandust kui toimuvad viivitused. Maria

Pille Gerhold, Minu Brasiilia

Selle raamatu võtsin kätte, kuna Pille teostas minu ammuse unistuse: elas vihmametsas! Äratundmisrõõmu tundsin juba raamatu esimestest lehekülgedest peale. Autor õppis bioloogiat ja polnud rahul sellega, et maailmas vihmametsad hukkuvad, aga tema uurib lehtede kaldenurka varre suhtes. Ja sebis end niikaugele, et läks kaheks aastaks Brasiilia vihmametsa koguma materjali oma doktoritöö jaoks- lehelõikajate sipelgate eluviiside kohta. Neelasin raamatu läbi mõne õhtutunniga, sest mulle oli kohutavalt põnev kõik, mida Pille läbi elas. Alates kirjeldusest, mis teaduslikke aparaate nad metsa tirisid ning mis meetodeid nad uurimisel kasutasid, kuni selleni, mis puuviljadega saab Brasiilias maiustada ja kuidas vihmamets lõhnab. Atlandi ookeani vihmametsas on 20 000 taimeliiki, Eestis 1400! Hästi tore oli Pille kohanemise lugu. Brasiilia tundub eestlasele väga võõras ja teistmoodi, lisaks imelisele loodusele lokkab seal kuritegevus, vägivald, korruptsioon, vaesus, haigused jne. Aga inimesed on rõõmsad! Pille sai piisavalt vihastada ja toriseda mõnede kohalike iseärasuste peale, aga teise Brasiilia aasta alguses ütleb ta nii: „Mis on brasiillaste rõõmsa meele saladus? Mis see ka poleks, otsustan teha sellest oma elu suurima õppetunni ja loobuda virinast. Jeitinho brasileiro tähendab brasiillaste ainulaadset elukunsti, mille abil elatakse mängeldes üle ka kõige hullemad katastroofid. /...../ Seda võrreldakse eksistentsialisimiga ja selle juured on sügaval rahva ajaloolisele kogemusele toetuvas uskumises, et maailma kulgemist koos selle heade ja halbade külgedega ei ole üldiselt võimalik muuta.” Jah! Iga eestlase peaks kasvõi korra elus kuumale maale elukooli saatma, et me õpiksime oma kaamosest ja endassesulgumisest natukenegi lahti laskma. Ega tänase 15 külmakraadi ja vileda tuulega pole kuigi kerge naeratades tänavatel käia... „Minu” raamatuid võib üldjoontes jagada kahte lehte. Ühed autorid leiavad, et riik, kuhu nad on sattunud, on suht jama ja kulutavad tohutult energiat kohanemisele, võõrustajate kritiseerimisele ja ümber kasvatada püüdmisele. Teised võtavad vabalt ja vahel küll nurisevad, kuid lasevad endale õpetada kõike, mida võõra maa kommetel ja inimestel neile õpetada on. Sellised autorid sümpatiseerivad mulle tunduvalt rohkem ja Pille kuulub kahtlemata nende hulka. Mina olin „Minu Brasiiliat” lugedes vaimustunud ja õhinas võibolla osalt sellepärast, et olen ka hariduselt bioloog ja aastaid Lõuna-Ameerikast unistanud, aga arvan, et raamat on põnev teistelegi. Kirjasõna kõrgpilotaaži ja filosoofilisi mõtisklusi raamatust ei leia, see-eest jääb soe tunne, nagu oleks kohvikus kohanud kulunud teksadega sõpra-maailmarändurit ja kuulanud õhtu otsa tema haaravaid reisijutte.

Hille Karm, Taevas ja maa

Hille Karmi lapsepõlve- ja noorusemeenutuste raamat Taevas ja maa oli mulle Petrone Prindi Aja Lugu sarjast kolmas. Esimesena rabas jalust vihane Hvostov, siis hoopis leebemalt Nasta Pino. Karmi raamatu algus tundus natuke heietuslik. Nagu vanemad inimesed ikka oma lapsepõlvest räägivad stiilis „meil aiaäärne tänavas”. Turvaline ja ilus elu, hoolimata raskustest, majanduslikust viletsusest ja muust. Hille loo teeb põnevaks see, et ta kasvas kirikuõpetaja peres. 1950-1960 oli aeg, kus kõike kirikutega seonduvat halvaks pandi ja mõnitati. Algul väike laps usaldas tingimusteta oma vanemaid ja uskus ka Jumalat nii, nagu rikkumata lapsehing seda teeb. Murdeeas aga sai tal teistest erinemisest kõrini. Isegi õpetajad ütlesid- muidu tublid ja toredad lapsed, aga vaesekesed vaat mis perekonda sündinud. Hille otsustas olla nii nagu teised, astus komsomoli ja rabeles aastaid eesrindliku ja aktiivse noorena. Hing kripeldas küll, aga teisalt oli vahva ka, kõik need aktiivilaagrid ja kokkutulekud ja malevad. Kui Hvostovil oli võõrvõimu ja ideoloogia suhtes algusest peale „puss risti” (nagu meil mägieestlased ütlevad) ja ta otsustas (või ka ei otsustanud) kannatada, siis Karm tahtis täiel rinnal elada. Alternatiivi ju ei olnud! Ta ütleb: „Me kõik mängisime tol ajal seda mängu, võibolla tunduski toonane elu osaliselt mänguna, muidu olnuks võimatu selles riigis elada. Teine võimalus oleks olnud end mängust välja lülitada, nagu rahvaste mängus palliga pihta saades. Ent mina ei tahtnud olla kõrvaltvaataja, see oleks olnud mulle loomuvastane. Mina tahtsin olla mängus sees – sees oli aga võimalik püsida ainult mängu reegleid järgides.” Minu lapsepõlv algas paar aastakümmet hiljem ja minul polnud mingit võõrvõimu painet, sest ei mina ega mu vanemad polnud teistsugust elu näinudki. Komsovärk hakkas juba tänu ärkamisajale kustuma, kui sellesse ikka jõudsin, aga pioneer meeldis mulle küll olla, minagi aktiivilaagris olen käinud ja taidluskavu esitanud. Saan aru, et kogu selle komsomoli trillatralla taga olid täiesti tavalised noored inimesed, kes püüdsid edukalt kooli lõpetada ja elus edasi jõuda. Propaganda saadab meid ju ka praegu: saa edukaks, teeni ja kuluta, saavuta ja sahmerda, saa ja sahkerda, sa oled seda väärt, võidab see, kel surres rohkem asju. Lihtsalt ideoloogia on muutunud. Hille teismeliseea iseenda ja oma vanemate tõekspidamistega protestimisest oli tore lugeda. Kuigi see oli väga raske – otsustada lahti öelda sellest, mida sulle kodus alati õpetatud on, ja minna teistega kaasa. Hiljem ta siiski jättis komsomolivärgi, läks leeri, leppis vanematega ja Jumalaga. Hille pastorist isast jäi mulje, kui tõelisest boheemlasest. Teda külas algul peetud isegi napsivennaks, kuna normaalne inimene ei käi ju alati rõõmsa näoga ringi, viisikest ümisedes. Meie pastor oli/on ka selline :) Raamatus oli toredaid detaile-märksõnu, mis ka minu lapsepõlves olulised olid: mängimine klaasikildudega, salmikud, vesipildid,soome kelgud, kartulivõtt kolhoosis, metsaistutamine.. Tuttavlik tundus lugeda tolle aja kärekülmadest, lume- ja härmatiserohketest talvedest. Teleka ja arvutiteta talved, hoopis suuskade ja uiskudega! Mulle meeldis, kuidas Hille käis kooli ajal ketrusvabrikus tööpraktikal, nagu nad kõik pidid käima, ja nii raske oli öötööl, et ninast hakkas verd jooksma. Siis Hille lubas endale, et läheb edasi õppima, maksku mis maksab, ja õpib, kuni pea võtab. Samas ta sai austuse nende ametite pidajate vastu ja ütleb, et ei mõista tänapäeva koolijuht X-i, kes esimesse klassi tulijatele lubab – ärge kartke, see kool ei tee neist autojuhte ega müüjaid. Nagu need oleksid ametid, mida peaks põlgama! Raamatust inspireeritud mõtteid valikute, teistest erineda julgemise ja südametunnistuse kohta jätkus päris pikaks ajaks. Loo lisaväärtus on tõhus põlvkonnaportree, ajastu, mida mina tean vaid oma ema-isa mustvalgetelt fotodelt vanades nahkkaantega albumites. Tahaksin, et minu ema minuga maha istuks ja räägiks oma lugu: mis teda õnnelikuks tegi, mida ta kartis, millest unistas. Aga minu ema ei taha enam oma kunagistele unistustele mõelda... Tänud autorile, et sain aimata, millistes oludes see põlvkond kasvanud on.

Nora Roberts- O´Hurley saaga 2-4 Dance to the Piper

Teine raamat räägib Maddy O´Hurley armastuse leidmise loost. Maddy on tantsijanna, kes saab peaosa uues muusikalis, kus ta mängib stripparit. Selle muusikali patroon ja rahaline toetaja on plaadistusfirma Valentine Records mille tegevjuhiks on Reed Valentine. Reedi jaoks on maailm must ja valge. Ja naised on tema jaoks kõik ühtemoodi halvad. Kuna Maddy ohjad oma kätte võtab, siis pole Reedil muud teha kui temaga kaasa minna, kuigi kõigel piirid. Reedi oma jõuab ühel hetkel kätte ning Reedi isa on sunnitud päästma noored südamed. Raamatust saab lugeda milline on ühe tantsijanna argipäev. Tema treeningutest ja söömisest ja sellest kuidas julge pealehakkamine ja sihikindlus on olulised. Nora Robertsi puhul imetlen ma alati tema tehtud kodutööd. Kui esimene raamat räägib hobuseid pidavast taluperenaisest ja teine raamat tantsijatari elust siis kolmas räägib filmistaari tavalisest tööpäevast võtetel. See millest neljas raamat jutustab pole mul veel õrna aimugi. Aga ma olen kindel, et see on täpselt sama põnev kui eelmised.

Nora Roberts- O'Hurley saaga 1-4- Viimane Aus Naine

Ma võin lugeda midaiganes ja jõuda jälle Nora Robertsini. Ma naudin tema kirjutatud raamatuid. Mulle meeldib tema stiil. Ja see, et ta kirjutab järgnevaid raamatuid, kus tegelased on sulle tuttavad esimesest raamatust ja taustalood on teada ning kuidas kõik tema lood on täiesti erinevad. Sel korral siis : Nora Roberts tutvustab O'Hurleysid, sädeleva ande ja särisevate kirgede dünastiat. Kui seks müüb, siis müüvad ka valed – eriti siis, kui paljastatakse tõde. Ja küüniline ajakirjanik Dylan Crosby teadis, et lihtsa lese etendus, mida Abby O'Hurley talle mängis, ei ulatunud tõe ligigi. Siin pidi olema mingi saladus. Tal polnud vaja teha muud kui võtta appi sarm, kustutada tuled ning naine sosistab talle kõik saladused. Kui just naine ei avasta enne tema omi... https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?204380 Raamat haaras kaasa, ma lugesin seda inglise keeles, ega oska seetõttu kommenteerida kui hea tõlge on. Kuid üldiselt on need üsna head olnud. Siiski, ma olen avastanud inglise keeles lugemise võlu. Audioraamatu fännidele siis need raamatud on ka MP3na olemas.

Gert Helbemäe - Ohvrilaev

Lugesin "Ohvrilaeva" esmakordselt gümnaasiumi ajal kohustusliku kirjandusena. Mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et olin mitu päeva hiljemgi veel justkui raamatu mõju all. Sellepärast ilmselt tuligi nüüd uudishimu see üle lugeda, et meelde tuletada, mis seal köitis ja kas see on ka peaaegu kümme aastat hiljem veel olemas.

"Ohvrilaeva" peategelane Martin Justus on ajaloo- ja filosoofiaõpetaja, Sokratese fänn, kes hindab avarat mõttemaailma ja vaimsust. Ta seisab üsna kaugel praktilisest elust, mida Justuse jaoks esindab tema naine, kellest mööda elamine on juba ammu omavahelise ükskõiksuseni jõudnud.

Justuse tutvumine ja suhe juudi neiu Isebeliga seotakse raamatus antiikfilosoofiast tuntud müüdiga Delose saarele sõitvast ohvrilaevast, mille äraoleku ajal (30 päeva jooksul) on riigis keelatud surmaotsuste täideviimine. Müüdi tutvustamine raamatu algusosas loob tooni, mis juba eos vihjab sellele, kuidas lugu lõpeb. Justuse ja Isebeli suhe ongi nii kirglik võib-olla just seepärast, et see on varjutatud peagi saabuva paratamatu lõpu teadmisest.

Esile tõstmist väärib ka Justuse suhe tema teismelise tütrega. Mees justkui hindab ennast läbi tütre ning tunneb, et suutes tüdruku päästa (ema eeskujul) pinnapealseks muutumisest, on ta ka ise rohkemat kui keskpärane inimene halli massi hulgast.

"Ohvrilaev" on raamat inimestest, kes tahavad elada, kuid omaenese hinge orjaks olemise tunne ei lase sel soovil täituda.

E. L James- Fifty Shades of Freed

Kolmanda raamatu alguseks olin ma omadega täiesti läbi. Ma luban, et selle raamatu kuulamine on üks intensiivne tegevus. Koguaeg on väga põnev. Kuigi, kolmanda raamatu alguseks oli ka selge, et see seksi osa hakkas juba igavaks muutuma. Või.. noh ma vähemalt arvasin seda. Ja kui kõik läheb väga hästi, siis raamatus on alati keerdkäigud ja korraga on kõik väga halvasti. Ja kuna meespeategelane võitleb oma deemonitega ning eeldab alati kõige halvemat, siis pööratakse nii mõnedki lihtsad või siis vähe raskemad situatsioonid lootusetult pea peale. See, et lapsele on vaja head ja turvalist kodu, et ta saaks täiskasvanuna hakkama nii enda ja teiste emotsioonidega tuleb sellest loost väga hästi välja. Sellest triloogiast saab selgeks, et terve rügement psühholooge ei saa vastu armastusele ning 21 aastane noor naine saab hakkama 28 aastase fifty shades of fuckt up mõistusega. Leides tänu oma armastusele ja juhuslikele kokkulangevustele vastused. Ning tõestades nii iseendale, oma ja mehe perekonnale, et ta ei ole üks tavaline "gold digger" vaid ta päriselt armastab oma värsket abikaasat. Kujutlege, mis tunne võib olla emal, kes pärast 24 aastat saab oma poega lõpuks ometi kallistada ja seda tänu ühele väiksele vaprale naisele... See raamat ei ole ainult seks ja "kinky fuckery". Neis raamatuis on ka palju muud. Ja ma pean tunnistama, et see on väga hästi kirja pandud. Kuna ma eestikeelset versiooni lugenud pole, siis ma ei saa vastutada selle eest, et kui hästi see tõlgitud on. Aga selliseid raamatuid tulebki lugeda inglise keeles. Sest see keel on palju rikkam ja võimalusterohkem. Kui kedagi huvitavad audioraamatud, siis palun küsige. Üks raamat on keskmiselt 20 tundi pikk. Head lugemiselamust!!!! 2013 aastal lubatakse ka filmi sellele triloogiale.

E L James- Fifty Shades Darker

Triloogia teine raamat. Kui ma esimese raamatu kuulamise lõpetasin kell neli hommikul pisarais, siis vaatamata täiesti erinevatele maailmadele läheb kahe peategelase Anastasia Steeli ja Christian Grey lugu edasi. Nüüd mõõdetakse aega päevades, mitte kuudes ja aastates. Ja kui peaaegu igal päeval juhtub midagi nii palju, siis peavad loo peategelased tänu neile sündmustele kindlasti muutuma. Kuid kuhu need muutused välja viivad? Kas Christiani minevik varjutab lõplikult nende suhte? Ma naersin, ma nutsin ja nautisin hea lugemist/kuulamist. Ma pean tunnistama, et näitlejanna Becca Battoe loeb lugu kaasahaaravalt ja võimalik, et see annab raamatule omamoodi midagi juurde. Kuid ma olen kindel, et ise lugedes saab see lugu veel omakorda midagi juurde. Mul on triloogia tellimus juba Amazonist välja vaadatud. Varuge endale aega ja nautige, ning ärge üle mõelge.

E. L. James- Fifty Shades of Grey

Lugesin SEDA artiklit ja mulle tundus, et seda raamatut ma tahan lugeda. Miks? Sest väga sageli olen ma pidanud veenduma selles, et kui öeldakse, et oi kui lapsikult on kirjutatud ja ma ei tea mida veel, siis ootab lugejat tegelikult ees hoopis mõnus ladus lugemine. Ja selliste raamatute puhul on kindlasti oluline lugeda raamatut inglise keeles. Olenemata sellest, et peategelased koguaeg muudkui murmur´ivad omavahel. Kui ma raamatut netiavarustest otsisin leidsin hoopis audioraamatud ja ... Esimene raamat triloogiast on mul nüüd siis läbi kuulatud. Kokku 15 tundi. Aega kulub rohkem. Kuid mulle sobis lugeja rütm ning see, et ma sain klapid peas mittemidagi tehes lihtsalt kuulata. Raamatust.. Kes otsib emotsiooni- siis seda selles raamatus on, sest lehekülgede viisi ja mitte ainult- peatükkide viisi kirjeldusi lembehetkedest ja loo hargnemine ning teema- mis on täiesti ebareaalne. Kui kõik on valmis alla neelama vampiirid ja nõiad ja teab mida veel, siis nüüd on keegi kirja pannud midagi, mis on justkui tabu või vähemalt midagi millest ei räägita. Kui palju teate teie sellistest suhetest? Üldse sellest midagi? Kas see on hullem kui armastada vampiiri? Kes on põhimõtteliselt ju juba surnud... Ma luban, et igav lugedes/kuulates ei hakka. Ja ma olin isegi sunnitud internetis selle teema kohta väheke rohkem uurima. Lihtsalt ma ei olnud kogu selle teema peale üldse varem niimoodi ja sellest vaatenurgast mõelnud. Ma ei tea kuidas on eestikeelse tõlkega, aga inglise keelne jutt on ladus, tundub, et kodutöö on kirjanikul tehtud ning intriigi on rohkem ja veel. Ja- varuge endale siis raamatu lugemiseks/kuulamiseks aega. Ma lõpetasin kuulamise täna hommikul kell 4, et siis paar tundi magada enne kui tööle tulla.

Reeli Reinaus "Nahka kriipivad nädalad"

159 lk 2012, Tänapäev

"Nahka kriipivad nädalad" saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011a noorsooromaanivõistlusel II koha. Olles ennegi Reeli Reinausi teoseid lugenud, oskasin oodata head lugemiselamust. Ja see tuli. Teoses oli juttu skinhead´ide subkultuurist, internetisuhtluse ohtudest, loomulikult noorte omavahelistest suhetest ja läbisaamisest vanematega, armastusest, vägivallast. Teos oli kirjutatud suht liikuvalt ja mõnusalt loetavalt. Tuntav oli nö hariv külg, kuid see ei käinud üle ja näha oli, et autor on nende teemadega ise kursis. Ma miski pärast lihtsalt lootsin, et lõpp on teistsugune... aga no eks selline lõpp jääbki ka hiljem rohkem kriipima ning panev teose peale mõtlema,.